Peeter Linnap
Tulnud semiootika juurde hiljuti ja
suur(t)e ringi(de)ga, saan ma sedavõrd täpses küsimuses esialgu väljendada vaid
semi-semiootiku seisukohti, millest ei
puudu ebamäärasus, distantsitunne - isegi diletantsus mitte. Sellele vaatamata
on suhteliselt eemalseisjate seisukohtadel oma võlu – pole välistatud, et
aeg-ajalt isegi täiendav roll tõsiteaduslikule teadmisele. Niisiis selle
asemel, et avada Sebeoki “Semiootika Entsüklopeedia” 2kd.,lk.901 – ja
refereerida garanteeritult korrektseid seisukohti,
annan ma esmalt vaba voli pigem pähetulevatele mõtetele ning teen sedagi suht
suvalises järjekorras. Alles seejärel avaksin ma nimetatud raamatu – kuid
hoopis leheküljel 907.
Ainuüksi mõte kirjutada kogu semiootika metoodilisest kõiksusest tundub mulle üritusena, mis
meenutab üldkompositsiooni kirjutamist
üldklaverile mõnes muusikakoolis.
Pean totaalsusele kalduvaid üldistusi
– kui mitte muuks – siis vähemasti surmigavateks. Seevastu pean ma semiootikaga
suhtestumisel esmaoluliseks just isiklikku
(isegi emotsionaalse) suhte loomist valdkonnaga – läbigu see teekond siis
esmalt ükskõik kui palju “vigu”, profaansust või möödarääkimisi.
“Semiootilistes vestlustes”, nii
nendes, mis toimuvad erialainimeste keskel kui ka dispuutides, mis leiavad aset
kokkupuutes mittesemiootikutega viibib
alaliselt kohal spetsiifiline foobia – nimetagem
see nt. horror semiotica´ks – teatav
“kangestus-kramptõbi”, mis oluliselt pärsib normaalset, elavat keskustelu.
Oletan, et Eestis levib teatav väikekodanlik arusaam semiootikast kui peenest ja intellektuaalsest teadusest –
ja samas kaasneb sellega hirm mitte olla tasemel,
kartus teha vigu e. näida ebaintellektuaalsena.
Veelgi hullemaks lähevad aga asjad siis kui vestlus toimub semiootikas võõraste
inimestega. Tagajärjeks pikantne paradoks: olles teadus
kommunikatsioonist(vähemalt osaliselt), on semiootika praegu üheks kõige halvemini kommunikeeruvaks valdkonnaks
humanitaarias üldse. Me ei tohi selle ees silmi kinni pigistada, sest adekvaatne enesehinnang on teadusharu
käekäigule kindlasti parem kui hermeetiline
“pimesikumäng”. Vähemasti osa sellisest hermeetilisusest johtub eesti keele (üha suurenevast)
mahajäämusest uute nähtuste ja mõistete sõnastamisel/tõlkimisel. Millist
entusiasmi ja huvi peaksid küll sisendama emakeelses semiootikas kasutatavad
mõisted nagu “krossreferentsiaalsus” ja
“prepositiivsus” ? Ning kas representatsiooni
ei saa mitte kuidagi tõlkida “esituseks”
või “taasesituseks”? Mida teha heterarhiaga
ja inskriptsiooniga, rääkimata
kõikvõimalikest juba tautoloogiliseks muutunud internaalsustest ja eksternaalsustest;
implitsiitsustest ja eksplitsiitsustest
?? Olen niisiis arvamusel, et semiootilisi
mõisteid tuleb pidevalt omakeelsena
läbi töötada: muidu juhtubki (loodetavasti) soovimatu paradoks, et on olemas
mingid “semiootilised” sõnad ja mingid “mittesemiootilised”. Ehkki pole põhjust
kahelda, et KÕIK sõnad on justnimelt semiootilised,
vähemalt laiemas tähenduses. Ja et minu jaoks algab tõeliselt hea suhe semiootikaga juba nendest väga väikestest küsimustest, siis siit
tuleneb ka praegune emotsionaalne, isegi pisut ründav alatoon. Alustaksin ÜLDSE
(!) semiootilise mõtte õppimist/ õpetamist/ tutvustamist ja eritlemist kindlasti korralikust
eestikeelsest leksikast ja leksikonist.
Muide segadusi, mis tulenevad isegi koodi
jmt. semiootika põhimõistete kümnetest erinevatest definitsioonidest on
niigi piisavalt palju. (!!!) Taas paradoks: püüeldes selguse ja struktuursuse
suunas, tekitab semiootika omakorda täiendavat segadust humanitaarsetes
teadmistes.
I
Strukturalistilik semiootika meenutab mulle kohati positivistlikku
distsipliini: taotlust luua selgete piiride- ning “selgete juhtumidega”
korrastatud/ korrapärane maailm, kus reegleid
on igal juhul määratult rohkem kui erandeid.
Seda seletab ehk Saussure pärandi
tekkimislugu, millele eelnes terve rea positivistliku
süstemaatika valdkonda kuuluvate, nii loodus- kui tähendusteaduslike konstruktsioonide
väljatöötamine: Mendelejevi perioodilisuse tabel, Darwini evolutsiooniteooria
(ja sellega seoses ka nn.sotsiaaldarwinism),
eriti aga Melvil Dewey “universaalne teadmiste kümnendliigitus” e. UDC.
Sääraste süsteemide – hierarhiate/ heterarhiate üldiseks sihiks oli maailma
lahterdamine/ tüpologiseerimine/ kataloogimime jne. – maailmaterviku raamatupidamist meenutavad toimingud. Ja
just säärastest süsteemidest kasvas välja ka kõrgendatud huvi ühikute-terviku; osa-kontinuumi jmt.
vahekordade suhtes. Teine faktor, mis sellele mõttele viib, on ilmselt
Barthes´i märkus raamatus „Elements of
Semiology“, kus ta pooldab strukturalismi depsühhologiseerimist ja lähendamist koguni (sic!) majandusteadustele. Siit juba järgmine
samm on kaudselt Baudrillardi „visuaalökonoomia“
mõiste. Ometi on selge, et kommunikatsiooniaktides pole meil tegemist mitte kodeerimise-dekodeerimise masinatega vaid
siiski inimestega. Kui nii, siis kas
poleks juba a priori effektiivsem
ühendada semiootika ja psühholoogia (psühhoanalüütika)?
Tulles tagasi strukturalistliku
„kastisüsteemi“ juurde - meenutan Argentiina kirjanikku J.L.Borges´t, kes on
niisugusi süsteeme vaimukalt parodeerinud oma loomade klassifikatsioonis: 1.Loomad, keda saab maalida
kaamelikarvast pintsli abil, 2. loomad, kes kuuluvad imperaatorile jne. kuni ta
jõuab kategoorias nr. 10. “kõigi ülejäänud loomadeni”. Varem või hiljem pidi
tuldama arusaamisele, et säärane ühikute-maania,
maailma diskretiseerimine on omajagu vägivaldne
tegevus, mis viib vaid näilise lihtsuse
ja illusoorse korrapära juurde. See, mis aga meid võiks siinkohal huvitada,
on ennekõike asjaolu, et strukturalistlik
semiootika, eriti oma algusperioodil – kehtestas tegelikult keeleteaduse ülemvõimu näiteks kõigi
teiste kunstivaldkondade suhtes. Pole ebakohane meenutada kõiki neid tobedaid
katseid, mille käigus püüti leida piltide
diskreetseid “ühikuid”, omalaadseid visuaalmaailma “foneeme”, “morfeeme” ja
defineerida nt. pildi kompositsiooni
üsna otseselt süntaksist lähtuvalt.
Seik, mis ehk semiootika metoodikas
eristub, on tema meetodite kvalitatiivne ent
mitte kuigivõrd kvantitatiivne iseloom.
See on omamoodi paradoksaalne, sest kohe meenuvad rohked kriitilised noodid
semiootika aadressil (eriti strukturalismi), et see teadus püüdvat humanoria´t “matematiseerida”. Ehk on
siin tegemist humanitaarteaduste üldise kallakuga arbitraarsusele ja institutsionaalset
laadi defineerimistendentsidele, mille vaatenurgast on igasugune korra- ja
seaduspärade otsimine/ leidmine taunitav; või koguni paranoilise iseloomuga tegevus? Samal ajal võiks aga kainema
pilguga aluseks võtta kõige üldisemad meetodid ja väita, et semiootika asub
mingis mõttes humanitaar-, tähendus- ja loodusteaduste (matemaatika,
süsteemiteooria, küberneetika jmt.) vahel,
või ristumiskohas.
SAMAS... Kui edukalt eksisteerivad nii grammatika kui selle rakendusvaldkond ortograafia – miks peaksime siis niiväga
imestama raamatupealkirjade üle, a la “The
Grammar of Visual Design”?(Kress & van Leeuwen); või Pierre Bourdieu poolt
populariseeritud ortomeetria mõiste
üle, mida rakendatakse vaatamisviiside suhtes
? Olen isiklikult arvamusel, et kui ühe teadmisvaldkonna
metoodikaid ei kanta teise valdkonda üle laus-mehhaaniliselt, võivad tulemused olla huvitavad.
Spekulatiivsusmoment, mis sellisest toimingust on mõistagi lahutamatu – pole
tingimata halvaloomuline – arvestama
peab vaid seda, et säärastel ülekandmisvõtetel
on omad piirid.
II Ad hoc: visuaalsemiootika meetoditest
Et siinkirjutaja alles hakkab hoomama semiootika olemust; selle
tugevaid ja nõrku külgi, siis on loomulik, et ta klammerdub esialgu just nn. Ad hoc semiootika külge. Olles oma
biograafilise tausta poolest läbinud rea: visuaalkunstnik-kunstiajaloolane-semiotiseeruv
kunstitõlgendaja; on loomulik, et praeguses olukorras pean ma tegema valiku
visuaalsemiootika kasuks ja jätma
ülejäänu pisut tagaplaanile.
Esmalt valdab mind paar olulist (muide
„prepositiivset“!) „metoodilist“ aimust. Esiteks: visuaalkultuuri uurijatest enamik
otsest semiootilist süvaterminoloogiat – teadlikult või ebateadlikult – ei kasuta. Samas tegelevad needsamad
uurijad aga tihti üsna semiootiliste probleemidega:
tekst ja kontekst; süsteemi piirid;
märgisüsteemide analüüs jpmt. See on õigupoolest meeldiv, sest just nõnda
ei sega lugejat teatav akadeemiline
kipspäisus – pole saladus, et ainuüksi mõistete „tähistaja-tähistatav“ kuulmisel tõmbavad meie lugejad-kuulujad
automaatselt krampi ja sõnumid ei pruugi kohale jõuda. Teiseks: on palju
sääraseid käsitusi, mis on n.ö. „vaikimisi“ semiootiliselt
informeeritud, kuid olemuselt interdistsiplinaarsed.
Kolmandaks:
semiootiline tõlgendus on eri pildi-interpreteerimis-metodoloogiate
vahel üks paljudest. Võtame paar
näidet. Oma raamatus „Visual
Methodologies“ eristab Ameerika teadlane Gillian Rose: kompositsioonianalüüsi (formaalne); sisuanalüüsi, semioloogilist analüüsi,psühhoanalüüsi ja kahte liiki
diskursuseanalüüsi. Samas võtmes leiame Terry Barrett´i raamatust „Criticizing photographs“: formalistlikke,
semiootilisi, marksistlikke,psühhoanalüütilisi, religioosseid, biograafilisi jne.
meetodeid. Ja lõpuks verivärskes, sellel aastal ilmunud mahukas kogumikus: „The Photography Reader“ eristatakse
fotograafias 9-t tüüpi uurimisvaldkonda: varajased
tõlgendused/ fotograafiline nägemine/koodid-retoorika/ postmodern/
digitaalfotograafia-fotograafia ning pilk(gaze)/ pilt ja identiteet/
institutsioonid-kontekst. Ja neljandaks – kui palju millise määrani me saame ikkagi ikoonilistest märgisüsteemidest, ja
piltidest rääkida kui „keelest“? Kas
me mitte ei lihtsusta uurimisobjekti
seejuures ohtliku määrani ?? Paraku
peaks sellele vastamiseks tundma suuremat hulka keele tunnuseid; millega siinkirjutaja hetkel ei hiilga.
On avaldatud mõtet, et muu kõrvale jättes
tegeleb semiootiline meetod vähemalt 3 operatsiooniga: 1) Formaliseerimine; 2) Keele analüüs; 3) Mittemärgilise tõlgendamisega
märgilisena. (Encyclopedia of semiotics, Ed. by T.Sebeok, vol. 2, p.907).
Loomulikult ei jäta selline skeem eriti
ruumi fantaasiale ega vabale arutelule. Formaliseerimine – ehk „tühja“
semantika- ja pragmaatikavaba struktuuri loomine,
õigemini uuritava taandamine
seesugusele „skeletile“ peaks olema hea ses mõttes, et see avab tee interdistsiplinaarsusele. Niisuguste
karkass-süsteemidena nimetatakse näiteks aksiomaatilisi/
formaliseeritud süsteeme. Ja nendes süsteemides toimuvaid/ toimetatavaid
protsesse nimetatakse seetõttu operatsionaalseteks,
kuivõrd nendes toimivad vaid süntaktilised
funktsioonid. Kuigi Umberto Eco on oma vastuolulistes mõttekäikudes väitnud
a la, ...et pole olemas mingeid a priori „tühje struktuure“; millesse „täidisena“ sobib siis (hiljem) meloodia
muusikas või kompositsiooni elemendid visuaalses kunstis – saab siinkohal
ilmselt oponeerida sellega, et semiootikale pole oluline kas objekt on „olemas“. Teisiti ilmneb
siitsamast, et semiootika valdkonnas toimub tihti objekti konstitueerimine. Viimasel uskumusel on omakorda oht
külgneda skisoidse – „vaid näiva“
objekt´suse ja samavõrd „valehäirelise“ tähendusmehhaanikaga.
Jne.
Keele analüüs saab mulle kui visuaalsemiootika uurijale olla kasulik ainult juhul – kui
piltide puhul on tegemist „keelega“. Kui JAH, siis tundub mulle, et selles
valdkonnas on tegemist üsna suurte tühimikega.
Ükskõik kui head poleks Kressi & van
Leeuweni „pildigrammatika“ eri mudelid/ analüüsid, lähevad need autorid
laia kaarega mööda visuaalsusteooriate eluliselt vajalikest mõistetest: nagu
kasvõi skoopilised reziimid ja
–positsioonid jmt., mis kuuluvad
John Bergeri-järgsesse; post-„The-ways-of-Seeing“ maailma. Üldistest
lihtsustavatest konstanteeringutest, ...a la et vaatamine-pildilugemine on kiirenenud, jääb siin väheks, sest ka verbaalkeeles näitab järjest rohekemate ühesilbiliste sõnade/ väljendite jm. moodustiste
kasutuselevõtt sedasama tendentsi. Ja selle taga on pigem ühiskonna AJApoliitika. Kui juba räägitakse nn.
„paralingvistilistest“ märgisüsteemidest verbaalses
keeles; siis hoopis olulised on sarnased süsteemid visuaalide maailmas.
Selle asemel inkorporeerivad need autorid oma pildigrammatikasse pigem terve
rea kineesika, prokseemika ja
parimalgi juhul okuleesika ja haptika
elemente. Teisiti öeldes – analüüsides justkui pilti (kujutist), jõutakse sisuliselt tagasi „pildi-kui-akna“
kontsepti juurde: jääb mulje, et me ei vaatagi pilti vaid (otse) selle referenti – pilt ise on aga
„läbipaistev“ nagu maali ja foto varasemas (lausa moderni-eelses) ajaloos
ikka.
Mittemärgilise tõlgendamine märgilisena
...on paranolise luulu erijuhtum ja
selle kommenteerimine oleks pikema omaette arutluse teema, mis kuuluks pigem psühhoanalüüsi kui semiootika
valdkonda...
Loomulikult peaks ideaalsel juhul nüüd
järgnema mingi(gi) resümee, kuid peab tunnistama, et hetkel – dekonstruktiivses
staadiumis on see raskem kui võib arvata. Mudelid, mida semiootika oma formaliseerimistegevuse käigus on
visuaalide uurimisel universaalsena luua püüdnud, näivad enam-vähem kõik üsna arbitraarsed ja haavatavad – täpsemalt
need vajavad verifitseerimise metoodika puudumise tõttu semiootikas autori pidevat kohalolu ja advokatuuri.
Lihtsalt formaliseerimist-abstrahheerimist
vaevalt, et semiootika specifica´ks
pidada saab, sest isegi kõige tavalisemad „joone“, „pinna“, „mahu“ ja
„proportsiooni“ mõisted on samuti abstrahheeringud.
Järelikult tuleb „formaliseerimist“ semiootika
meetodina tublisti täpsustada, sest muidu on kerge „puhast struktuuri“ pidada
sarnaseks formalismiga visuaalkunstides
enestes. Ent see selleks. Pigem jääb praeguses arutluses pooleli ja seega
kripeldama küsimus, mis asub ajateljel – kas
struktuur kui distsiplinaarsus on
ikkagi olemas a priori oma
üksikjuhtumide suhtes; või on ikkagi nii, et primaarseks osutub objektide/
fenomenide kui individuaalsuste tervik-maailm, mille suhtes struktuurid,
mudelid jmt. osutuvad vaid osaliselt rakendatavateks
?
Allikad, mis otseselt-või-kaudselt mõjutasid (kreoliseerisid/
nigreerisid)seda teksti:
Sebeoki „Semiootika Entsüklopeedia“ teine köide (rohkem lk.907 kui lk.901)
Gillian Rose´i raamat „Visul Methodolgies“
G.Kressi/ Th.van Leeuweni 3 visuaalgrammatika kõigile tuntud raamatut
Terry Barrett´i „Criticizing Photographs“
Liz Wells´i „The Photography Reader“
Kalevi Kulli loengud ja seminarid
Muud huvitavad vestlused ja vaidlused TÜ semiootika osakonnas
...alalisest ületöötamisest tingitud üleväsimus...
...isiklikus peas toimuv tohuvabohu, mis alles struktuuriloome
algstaadiumis on...
ja arvutiprogrammi keelekorrektor – mis enamiku semiootilisi termineid ja mõisteid PUNASEGA alla joonib !