Ilmunud: Kull, K.; Salupere,
S.; Torop, P. 2005. Semiootikal pole algust. In: Deely, John, Semiootika
alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, ix-xxv.
Semiootikal
pole algust
Kalevi Kull
Silvi Salupere
Peeter Torop
Juri Lotman on kunagi kõnelnud sellest, et semiootika on ala, millest ei
tule alustada. Veelgi enam, on väidetud, et see pole mõeldud neile, kes mõnd
valdkonda juba põhjalikult ei tunne. Selline vaade semiootikale kui
elitaarsele, kõrgintellektuaalsele distsipliinile satub aga ootamatusse ja väga
huvitavasse vastuollu väidetega semiootika rollist ja tähtsusest. Mõnedegi
seisukohtade järgi on semiootika see teadusala, mis ühendab kogu humanitaar-,
ja laiemalt kõigi kvalitatiivteaduste metodoloogia ning moodustab ta
teoreetilise põhja. Sellisena osutub ta olevaks kvantitatiivteaduste kuninga —
füüsika — võrdväärseks partneriks ja vastaspooleks.
Peale
niisuguse, ajatu funktsiooni, on semiootikal eriline ajastuline missioon. Ta
on 21. sajandi teadus, nagu rõhutab John Deely, ja ta ei ole neis vaateis üksi.
Võttes
teejuhiks märgist arusaamise ajaloo, näitab Deely filosoofilise mõtte
jaotumist nelja suurde etappi. Need on kreeka (kuni 6. sajand peale Kristust),
ladina (kuni 17. sajand), modernne (kuni 20. sajand) ja postmodernne (algamas)
ajastu. Semiootika on Deely järgi kindlasti postmodernse ajastu filosoofia.
Ometi on semiootika ühtaegu vaateviis ja arusaam, mistõttu leiab seda ka enne,
kui Charles Peirce või Jakob von Uexküll, distsipliini peamisi (Deely poolt
esiletõstetud) alusepanijaid 20. sajandi hakul oma märgiõpetused sõnastasid.
Praegu,
parajalt kauguselt vaadates, võib märgata, et 1880ndatel tõusis esile
ühekorraga kolm lähenemisviisi, kolm suunda, millest kasvasid 20. sajandi
filosoofilist mõtlemist väga tugevasti mõjutanud valdkonnad. Need olid
ühtaegu kolm märgiõpetust — ent oma olemuselt erinevat märgiõpetust. Esimene
vaatleb tähendust kui fenomeni — antut ja olevat; see on fenomenoloogiline
suund, Edmund Husserli kujundatuna ja Martin Heideggeri jätkatuna. Teine peab
tähendust suhteks; see on analüütilise filosoofia suund, ning selle
märgikäsitluses on suur osa Gottlob Fregel. Kolmas suund peab tähendust
protsessiks — millesse haardub ka meedium; seesuguse mõistestiku arendajaks on
Charles Peirce ja kogu semiootika teooria.
Ameerika
semiootikaseltsi juhataja John Deely raamatu avaldamine Eestis (ja
eestistamine) ei ole vaid formaalne viisakuseavaldus riigile, mis semiootika
arengus nii olulist rolli on mänginud. Põhjus on palju sisulisem. Semiootika
põhitõdesid esitlevad raamatud on enamasti katsed esitada arusaadav ja
terviklik käsitlus sellest teadusest. Samas on teada, et semiootika kui mõiste
on mitmetähenduslik ning semiootika defineerimiseks on palju erinevaid
viise. Semiootika võib olla märke, märgisüsteeme ja kommunikatsiooniprotsesse
uuriv teadus. Ta võib olla ka erinevate teaduste see osa, mis sätestab
uurimisobjekti süsteemsed tunnused ja võimaldab näiteks rääkida loomuliku
keele kõrval kirjanduse keelest kirjandussemiootikas, teatrikeelest
teatrisemiootikas, kunstikeelest kunstisemiootikas, filmikeelest
filmisemiootikas, nagu ka käitumise keelest argikäitumise semiootikas,
maastike keelest ökosemiootikas, või orgaaniliste koodide kõrval ka
vegetatiivsetest ja animaalsetest märgisüsteemidest biosemiootikas. Samas on
kõik need semiootikad osa vastavaid nähtusi uurivatest teadustest. Lisaks on
semiootikale omistatud ka võime olla teaduste teadus, teaduste organon, mis
aitab sünteesida teaduse metodoloogilist kogemust ning tõsta teaduste
dialoogi- ja koostöövõimet. Deely kirjutab:
See on […] viide strateegiale julgustada
lähenemist semiootikale mitte kui teooriale
tavapärases kriitilises mõistes ega tavapärases teaduslikus mõistes, vaid
sellena, mida Locke nimetas õpetuseks
märkidest, mõiste, mida tuleb hoolikalt lahti seletada. Õpetus märkidest
ületab selle laiema filosoofilise õpetuse mõiste raames erilisel moel vastanduse
kultuuri ja looduse vahel ja teeb seetõttu iseseisva keele- või
kirjandussemiootika võimatuks. [...] Semiootika on lähenemine, mis on seotud
kõikide erialade arenguvalemiga, kuivõrd need teadused võrsuvad inimsemiootilisest
kogemusest. (Deely, käesolevas raamatus, ptk. 5)
Vastavalt sellele
võimalusele kirjeldada semiootikat erinevatel viisidel saab ka semiootika
ajaloos eristada erinevaid (eel)lugusid. Mingis mõttes on kogu semiootika
ajalugu ju filosoofia ajaloo sees kujunenud, või siis sellega põimunud, nagu
hoovused vooludes. Nii võib neid hoovusi ehk semiootika erinevaid lähteid palju
leida. Vaatepunkti konkretiseerides võib muidugi alustada Charles Sanders
Peirce’ist kui tänapäeva semiootika ühest olulisemast klassikust. Kuid ajalugu
— kui kultuuri ajalugu — pöördub enamasti siiski hetkedel, kui leiab aset mingi
kultuuriplahvatus. See tähendab, et teaduslike ja kunstiteoste suurim mõju ühiskonnale
algab mitte nende sünni või ilmumise ajal, vaid hoopis teadvustamise või
omaksvõtmise hetkel. Nagu J. Lotman on väitnud oma raamatus “Kultuur ja
plahvatus”, ei avaldu innovatsioon mitte plahvatusehetkel, vaid selle
teadvustamisel ja kirjeldamisel teatud aeg pärast plahvatust ennast.
Nii
juhtus ka semiootika ja semioloogia plahvatusega. Teadvustamine algas alles
pärast autorite, Charles S. Peirce’i ja Ferdinand de Saussure’i surma ning ajas
nii lähestikku, et ühtse käsitluse asemel tekkis omapärane kaksikidentiteet,
mida Charles Morris püüdis mõni aeg hiljem ühtsena mõtestada. Mis aga pärast
uuesti lahknesid, ning mida seejärel T. Sebeok, J. Deely ja teised ümber
suhestada on püüdnud.
Nii
on semiootikal palju algusi, pakkudes igale ta kirjeldajale põneva ülesande. On
väga oluline, et süstemaatiline õpiklik käsitlus semiootikast ei oleks
kunstliku ühtlustaja rollis, vaid annaks lugejale aimu semiootika erinevatest
lätetest ja peaks normaalseks erinevate alguste eritlemise võimalust. Sest vaid
see oleks semiootika enese kohane. Just see on tunnuslik J. Deely raamatule.
Semiootika on humanitaarteaduste seas ainulaadne, kuna ta on teadus, mis tegeleb kõikide teaduste arenguvalemiga ja paljastab, kui keskne on mõistmise ürituse jaoks ajalugu. Ajaloo kesksus mõistmise jaoks avaldub kultuuri koodide kaudu, mis ainsana hoiavad väljaspool individuaalset arusaamist alal commensit ehk ühist mentaalsust, mis määrab keele (nagu näiteks inglise keele), eriala (nagu füüsika või kirjanduskriitika), subkultuuri (nagu näiteks homoseksuaalid), rahva (nagu näiteks iisraellased) ja kõige lõpuks ka tsivilisatsiooni enda kõigis selle ajaloost läbi imbunud tõlgenduste vastandlikes harudes, mis loovad keelevõimeliste liigikaaslaste igapäevakogemuse struktuuri. (Deely, käesolevas raamatus, ptk. 5)
Ent see on ajalugu, milles algus võib olemata või
tähtsuseta olla. J. Lotman, leides semiosfääri kontseptsiooni, rõhutab, et
igale kultuurile eelneb kultuur, igale märgiprotsessile märgiprotsess.
Üks
semiootilise loogika tähtsaid teemasid on binaarse struktuuri vahetumine
ternaarsega. See on keskne probleem Juri Lotmani “Kultuuris ja plahvatuses”.
Küll hoopis teises ilmaosas, on see keskne ka Deely’le, kes rõhutab, et
dihhotoomne eristus subjekti ja objekti vahel, mis täidab modernset mõtlemist
ja kultuuri, peaks olema sügavamaga — trihhotoomsega — asendatud. Sel juhul
eraldub asi (thing), mis pole objekt
(object). Sellest kolmetisusest,
oskusest näha asju ehk teha vahet asjade ja objektide vahel, sünnibki
semiootika võimalikkus.
Lähteraamatud
semiootikasse
Kui vaadata olemasolevaid semiootika
käsiraamatuid, siis jaotuvad nad võrdlemisi selgesti kolme rühma —
entsüklopeedilised, antoloogilised, ja monograafilised. Neist esimesed on
ülevaatlikud, püüavad anda semiootikast võimalikult objektiivse pildi ja
seetõttu on deskriptiivsed ja kompilatiivsed. Sellesse gruppi kuuluvad
eelkõige neli mahukat semiootika entsüklopeediat.
Thomas
A. Sebeoki juhtimisel koostatud kolmeköiteline ”Semiootika entsüklopeediline
sõnastik” (Sebeok 1994 [1986], ilmunud juba kahes trükis) annab eelkõige
põhjaliku ülevaate semiootika mõistestikust. See püüdis asendada Greimas’i ja
Courtés varasemat teost “Semiootika — keeleteooria mõisteline sõnaraamat”, mis
vaatamata pealkirjale ei piirdu keeleteooriaga (olles küll semioloogiliselt
kallutatud) ja esitab väga põhjaliku semiootika enda määratluse.
Pikka
aega koostatuna on nüüdseks ilmunud kõik neli köidet kapitaalsest kakskeelsest
(saksa-inglise) entsüklopeediast (Posner et
al. 1997), kus on valdkondade kaupa püütud ära kirjeldada kõik võimalikud
semiootikad (nii ajalooliselt, geograafiliselt kui ka uurimisobjektist lähtuvalt).
Winfried
Nöthi “Semiootika käsiraamat” (Nöth 1990; 2000) on küll ühe autori kirjutatud,
kuid selles järgitud ajaloolise kirjeldusprintsiibi ja erakordselt põhjaliku
ning mitmekülgse viidatud kirjanduse kaudu kuulub see pigem entsüklopeediate kui
monograafiate hulka.
Kanada
uurija Paul Bouissaci “Semiootika entsüklopeedia” (Bouissac 1998) on
nimetatuile heaks täienduseks oma kompaktsuse tõttu. Mahult väiksem on Paul
Cobley koostatud teatmik (Cobley 2001). Kõiki neid iseloomustavad väga põhjalikud
bibliograafiad.
Entsüklopeediaist
erinevad mitmesugused antoloogiad,
kuhu on koondatud (enamasti ajalises järgnevuses) olulised tekstid või nende
fragmendid. Siin tuleks ära märkida kõigepealt Robert E. Innise koostatud
sissejuhatav antoloogia (Innis 1985), mis peale tekstide sisaldab ka lühikesi
sissejuhatavaid kommentaare. Seda täiendab kogumik ”Semiootika piirid” (Deely et al. 1986) John Deely suurepärase
eessõnaga, mis paistab silma oma avara semiootikakäsitlusega. Neljaköiteline
lakoonilise pealkirjaga Semiotics
(Boklund-Lagopoulou 2002) ulatub suuremal määral ka hilisemasse aega, käsitledes
poststrukturalismi ja postmodernismi (lisaks väljavõtetele olulistest
varasematest semiootika-alastest töödest) ning ka Tartu-Moskva koolkonna esindajate
töid. Kindlasti vajab märkimist ka mitmekülgne venekeelne antoloogia, koostatud
J. Stepanovi poolt (Stepanov 1983). Spetsiaalselt sissejuhatavate
semiootikakursuste jaoks on koguni mitu väikese klassikaliste
semiootikatekstide kogu hiljuti koostanud Kanada semiootikaõppejõud (Danesi,
Santeramo 1999; Perron, Danesi 2003).
Kolmas
grupp — kuhu tuleb arvata ka Deely ”Semiootika alused” — koondab monograafilisi teoseid (enamjaolt
märgistavad nad end kui sissejuhatused),
mis sisaldavad eelkõige autori enda nägemust ja arusaama semiootikast. Paljud
“sissejuhatavad semiootikad” on sündinud praktilise õpetuse käigus, vajadusest
õppevahendi järgi.
Kui
mitte nimetada kõigepealt Charles Morrist (nt. 1946), siis on ajaliselt
teistest veidi varasem Roland Barthes’i “Semioloogia alused” (1964), mis
tutvustas eelkõige Saussure’ist lähtuva prantsuse strukturalismi koolkonna
mõistestikku. Selle teose teedrajava rolli on ära märkinud Umberto Eco:
1964. aastal avaldas Barthes [ajakirja] Communications neljandas numbris oma “Semioloogia alused”. Ma pean vajalikuks meenutada siin, milleks sai kõigi meie, semiootikast huvitatute jaoks see lühike, meelega mitte millelegi pretendeeriv ja oma olemuselt kompilatiivne tekst — just see tõukas meid omaenese käsitluste väljatöötamisele märgisüsteemidest ja kommunikatiivsetest protsessidest, samal ajal kui Barthes ise üha enam eemaldus puhtast teooriast. Kui ei oleks olnud seda Barthes’i raamatut, oleks õnnestunud teha tunduvalt vähem. (Eco 1998: 4)
Just Umberto Eco võttis ette järgmise sammu,
esitades oma raamatus “Puuduv struktuur. Sissejuhatus semioloogiasse” (1968)
”küsimuse sellest, mis on semiootiline[1]
uurimine ja mis on tema mõte. Teiste sõnadega, selline uurimus, kus kõiki
kultuuri fenomene vaadeldakse kui kommunikatsiooni fakte ja üksikud teated
organiseeruvad ja saavad arusaadavateks suhestatult koodiga”. (Eco 1998: 27).
See itaalia keeles ilmunud raamat sai aluseks ingliskeelsele ”Semiootika
teooriale”, mis ilmus 1976. aastal. Eco keskendub kahele märgiõpetuse peamisele
probleemile: kommunikatsioonile ja signifikatsioonile, s.o. suhtlemisele ja
tähendustamisele. Eraldi peatükid on pühendatud koodide teooriale ja
märgiproduktsiooni teooriale (sisaldades ka ikoonilise sarnasuse radikaalse
kriitika). Ettevalmistamata lugeja jaoks ei ole see kerge lugemine. Kõige enam
tsiteeritavaks lõiguks sellest raamatust on saanud definitsioon semiootika kui
valetamise teooria kohta.
1971.
aastal ilmus Moskva lingvisti Juri Stepanovi raamat “Semiootika”, mis oli
Nõukogude Liidus üks väheseid omataolisi. Autori erudeeritus on hämmastav,
sellesse väiksesse raamatusse on koondatud väga mitmekülgne teave märgiõpetuse
kohta, kirjeldades semiootika eri uurimisvaldkondi ja andes põhimõistete
definitsioonid. Seejuures ei piirduta eelkäijate töö kirjeldamisega, vaid
tuntav on ka autori enda panus.
Praegusajal
üks tuntumaid sissejuhatusi on Daniel Chandleri ”Semiootika algajatele”
(Chandler 2002[2]), kes ise
kirjutab sissejuhatuses, et raamatu kirjutamise tingis vajadus seletada üliõpilastele,
mis on semiootika. Aastal 1994 olemasolevad käsitlused olid Chandleri arvates
kõik segased ja raskestimõistetavad, kuigi semiootika iseenesest ei ole ju
midagi üle mõistuse keerulist. Ent raamat käsitleb üksnes inimsemioosi,
biosemiootika on sellest välja jäänud, nagu ka arvuti- ja ökosemiootika või
muusika- ja arhitektuurisemiootika. Raamat on eelkõige euroopa orientatsiooniga
(siit ka rõhk just strukturalistlikule käsitlusele).
Sama
pealkirjaga Paul Cobley koostatud raamat ilmus koomiksina 1997. aastal (Cobley,
Jansz 1997, e.k. 2002), mistõttu Chandler muutis oma raamatu pealkirjaks veebis
“Semiootika päris algajatele”. Tõepoolest, seda raamatut võivad julgelt
kasutada täiesti algajad.
Thomas
A. Sebeoki sissejuhatus semiootikasse (Sebeok 1994) erineb enamikust
nimetatutest, sest ta pöörab strukturalistlikule traditsioonile vähem
tähelepanu, keskendudes eelkõige märgiõpetusele, mis põhineb semioosi
kõikesiduval mõistel ja pakub välja oma märkide klassifikatsiooni.
Toronto
ülikooli õppejõu Marcel Danesi meediapõhine kursus “Teated ja tähendused:
sissejuhatus semiootikasse” (1994) sai vormistatud raamatuna 1998. aastal: Märk, mõte ja kultuur: semiootika põhikursus.
Raamatu eesmärgina märgib autor, et soovis varustada üliõpilasi õpikuga, mis “juhataks
praktiliselt sisse selle tihti segase teaduse terminoloogia, kasutades
semiootilisi tehnikaid ümbritseva elu analüüsis” (Danesi 1998: 5). Püütakse
igati vältida keerulist terminoloogiat ja juhtida lugejaid iseseisvate
semiootiliste avastusteni, kasutades seda, mida igaüks meist intuitiivselt
niigi teab. Semiootika on tema jaoks teadus, mis uurib võimet luua ja kasutada
märke mõtlemisel ja kommunikeerumisel. Põhirõhk on meedial ja
massikommunikatsioonil. Juba järgmisel aastal andis Danesi välja veel
laiematele hulkadele mõeldud väljaande, mille pealkiri räägib enda eest — Sigarettidest, kõrgetest kontsadest, ja
teistest huvitavatest asjadest: Sissejuhatus semiootikasse (semaforid ja
märgid).
Võrdleva kirjandusteaduse õppejõud
J¸rgen D. Johansen ja Svend E. Larsen Taanist on autoriteks ühele küllalt
tasakaalustatud semiootikakäsitlusele, kus diskursuse ja narratiivi mõisted on
olulisel kohal (Johansen, Larsen 2002). Illustratsioonid ja värvikad näited
erinevatelt elualadelt aitavad lugejat edasi ja samal ajal ei püüta asju
ülemäära lihtsustada. Suurepäraseks täienduseks on asjatundlikult koostatud
sõnastik ja käsitlemist leidnud isikute lühibiograafiad.
Sissejuhatusi
semiootikasse on muidugi veel terve rida, ja paljudes muudes keeltes (Berger 1988).
Eraldi väärivad märkimist Kreidlin’i sissejuhatused koolidele vene keeles
(Kreidlin, Krongauz 1997). Terviklikke semiootikaõpikuid on ka veebivariandis,
näiteks Tuomo Jämsä kirjutatud soomekeelne.[3]
Autorist
Deely raamat semiootika juurtest on sissejuhatusena
semiootikasse natuke eriline. Nagu märgib P. Cobley (2003: vii); “Tänapäeval
pole kahjuks kerge leida mõtlejat, kes on ühtaegu
sügavad nii Aquino Thomasest lähtuvas skolastilise realismi problemaatikas kui
ka veendunud selle traditsiooni asjakohasuses
tulevase filosoofia vormimisel nüüd, mil modernism kõige oma läbivate
vooludega (sealhulgas analüütika, fenomenoloogia ja neotomismiga) on saanud
ajalooks”.
Raamatu
erilisus tuleneb paljuski autori enda erilisusest. John Deely on sündinud aastal
1942 ja sama aastanumbriga algab Thomas A. Sebeoki bibliograafia, mille Deely
on koostanud (Deely 1995). Selle seosega tahaks viidata nende kahe mehe
olulisele koostööle semiootika arendamisel Ameerikas.
John
Deely esimesed publitseeritud tööd (Deely 1965; 1966; 1969), sealhulgas ka
esimene raamat (Deely, Nogar 1973), olid evolutsioonist. See oli eelkõige
seotud ta huviga inimese päritolu vastu.
Õppinuna
jesuiitlikus koolis, valdab Deely vabalt ladina keelt ning on hea skolastilise
filosoofia tundja. Katoliiklikku tausta võib tähele panna ka käesolevas
raamatus.
Üks ta varasemaid raamatuid on Martin
Heideggeri filosoofiast (Deely 1971). Olles hea tuttav Jacques Maritain’iga, on
mõjusid ka temalt. Ent need mõjud on varasemad kui ta tutvus Thomas Sebeokiga,
millest kujunes võimas tõuge semiootikasse pühendumiseks kogu järgnevaks
ajaks.
Oma
esimese sissejuhatuse semiootikasse kirjutas John Deely aastal 1982 (Deely
1982). Juba seal on märgatavad käesoleva raamatu põhijooned: semiootikat
vaadeldakse eelkõige kui õpetust, mis põhineb hiliskeskaegsel märgiõpetusel ja
kõige aluseks on Deely omapärane semioosi käsitlus. 1990. aastal järgnes
esimene variant käesolevast raamatust.
Kahtlemata on Deely eelkõige Peirce’i
semiootika tuline austaja. Kuid ehk olulisemgi on tema jaoks 17. saj pärit
Hispaania mõtleja John Poinsot, kelle “Traktaadi märkidest” (Tractatus
de Signis) ta ladina keelest inglise keelde tõlkis (selleks kulus üle 10 aasta), ning
keda ta siin ka tihti tsiteerib.
Deely on olnud väga viljakas kirjutaja,
ta on avaldanud üle kümne raamatu, sealhulgas rida neist viimastel aastatel
(Deely 1994a; 1994b; 2001; 2002; 2003; 2004).
Tema
peamine ja mahukaim raamat on 2001. astal ilmunud Arusaamise neli ajastut, mis annab ülevaate filosoofia ajaloost semiootika
vaatepunktist lähtudes.
Deely
on olnud kauaaegseks ja peamiseks toimetajaks Ameerika Semiootikaseltsi
aastaraamatule, mitmetel neist koos Terry Prewitt’iga (Prewitt, Deely 2003),
ning toimetanud ka teisi semiootika-alaseid kogumikke, sealhulgas koos
abikaasa, ajaloolase Brooke Williams’iga. Ta on üks kauaaegseid liidreid
Ameerika Semiootika Seltsis ning Rahvusvahelises Semiootika Assotsiatsioonis.
Praegu
töötab ta filosoofia ajaloo professorina St. Thomas’e Ülikoolis Houstonis,
Texase osariigis USAs.
Mõnest
semiootilisest probleemist
C. S. Peirce määratleb märgiprotsesside uurimist
ehk semiootikat fallibilismi kaudu — see on valdkond, mis uurib võimalusi
eksida (Deely 2001: 636). Kuivõrd loodusseadused — füüsika ja keemia seadused —
on oma loomult eranditeta seadused, bioloogilised reeglid aga eranditega seaduspärad,
siis ühtaegu osutub fallibilism ka eluteaduseks. Sest abiootilises maailmas
kehtivad seadused, elusas reeglid. Reeglite kujunemine on väga üldine õppimise
või harjumise taoline protsess. Järgides Peirce’i sünehhismi ehk jätkuvuse-
või pidevuseõpetust, ulatub semioos või seesugune eluteadus üle kogu
universumi. Koguni elutud protsessid võiksid haaratud saada, ja seda rõhutabki
Deely oma füsiosemioosi kontseptsiooni kaudu. See on aga punkt, milles Deely
oma mentorist Thomas Sebeokist selgelt erineb, kuna Sebeok ei pidanud õigeks
semioosist kõnelda mujal kui elu ja võib-olla masinatega seoses. Kõnelemata
siis juba erinevusest Umberto Eco lähenemisega, kes semiootilise läve paigutab
kultuuri piirile. Võib oletada, et Peirce’i saabki interpreteerida ses
küsimuses mitmel viisil. Teadmised loodusseadustest aatomite ja molekulide
kohta olid ju tema eluajal väga tugevasti erinevad sellest, mis semiootika
ulatusliku esilekerkimise perioodil kahekümnenda sajandi teisel poolel.
Evolutsioon
(ja emergentism)
Pidevuserõhutus on omane ka sellele, kuidas Deely
käsitleb evolutsiooni. Või ka teistpidi — evolutsiooni kontseptsiooni olulisuse
tõttu Deelyle kogu ta õpetlaseperioodi jooksul (nt. Deely, Nogar 1973) on seda
tunda saanud (ehk on sellest tugevasti mõjustatud) ka tema semioosikäsitlus.
Ometi on evolutsiooni rõhutamine ja evolutsioonilise seletuse tähtsustamine
sügavalt selle perioodi iseära, mida Deely modernismiks nimetab.
Kahekümnendal
sajandil (Peirce’i järgselt) arenenud emergentistlikud vaated evolutsioonile
ehk uue kujunemisele, alates näiteks Lloyd Morgan’ist ning praegusajal
jälgitavad näiteks Stuart Kauffmani töödes, võiks olla semiootilise lähenemise
jaoks sobivam alternatiiv kui kitsalt Darwini oma. On ju Deely poolt muidu nii
esiletõstetud Uexküllgi oma töödes darwinliku vaatega tugevas opositsioonis.
Ühe võimaliku faktorina, mis Deely’t mõjutada on võinud ta
evolutsioonikäsitluses — mis on seotud ka ta valikuga Peirce’i
interpreteerimise osas neis küsimustes — saab arvatavasti anglo-ameerika
kultuurisituatsioonil osa olla, mis äärmiselt tugevasti evolutsionismi peajoont
(neodarwinismi) silmas on pidanud ja kus perifeersed evolutsioonikäsitlused mittebioloogile
raskesti kättesaadavad on olnud.
Ühe
alternatiivina väärib siiski esile tuua semiootikutest Roman Jakobsoni, kes
Prahas olles üritas rakendada lingvistikas bioloogiast võetud mudeleid, ning
leidis sobivaiks Karl Ernst von Baeri ja Lev Bergi omad. Võimalus neid
kasutada, muidugi, näib seotud olevat Jakobsoni väga teistsuguse
kultuuritaustaga.
Piiri postmodernse ja modernse ajastu või
mõtlemise vahele säeb Deely natuke omamoodi. Selles piiritlemises ei ole ta
küll üksi, kuid ta valikut on oluline tähele panna. Modernismi ehk uusaja
alguse sidumine Descartes’i töödega on väga levinud. Deely jaoks tähendasid
need ladina perioodi märgiõpetuse apoteoosi, 1632. aastal (ehk Tartu ülikooli
asutamisaastal) ilmunud Poinsot käsitluse kõrvalejätmist rohkem kui kolmeks
sajandiks. Prantsuse Revolutsioonile, millega pikka modernismiperioodi tihti
poolitatakse, või millest ka modernismiks nimetatavat alustatakse (nt. M.
Foucault), Deely suurt rõhku ei pane. Ka ei pea ta õigeks modernismi lõpetamist
prantsuse postmodernismi ilmumisega; ta küll tunnustab nt. J. Derrida töid,
kuid peab neid ultramodernismi ilminguks. Postmodernismi kriitika, mida Deely
jagab, on ta jaoks seega ühtaegu ka modernismi kriitika. Modernismi hilisesse
faasi arvab Deely kogu semioloogia — Saussure’ist lähtuva märgiõpetuse.
Ses
kontekstis on huvitav uurida Tartu semiootika kultuuriajastulikke kuuluvusi. On
neid, kelle meelest pööre semioloogialt semiootikale toimus 1980ndail aastail,
semiosfääri mõiste kasutuselevõtuga koos, ning vastavalt eristatakse varast ja
hilist Lotmanit (Mandelker 1994; jt.). Ent oma alal ehk ligidal toimub paljutki
teisiti kui mujal ehk kaugemal. Nii võib öelda, et lähedalt vaadates sellist
pööret ei ole, ning semiosfääri kontseptsiooni peamised ideed olid olemas juba
kaks aastakümmet varem.
Tartu
semiootikast, Eesti semiootikast
Eesti on paljudel piiridel olev maa. Üks imelik jutt, mida Deely juba mõnda
aega räägib, on see, et Tartust peaks saama alanud sajandil maailma semiootika
keskus. Keskuse kontseptsioon teaduse struktuuris on küll kahtlaselt modernse
loomuga. Ent igatahes — kui see ei viita muule, siis sellele, et see osa Tartu
semiootikast, mis raamatus ei kajastu, on tähelepanu väärt.[4]
Ning et see ei puuduta üksnes seda, mis on, vaid ka seda, mis Tartus veel
sündinud pole.
Eesti
lugeja on semiootikast aimu saada saanud Juri Lotmani eestikeelsete tekstide
ning Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kultuurisemiootika teeside põhjal.
Kuigi eesti keeles on esindatud ka Claude Leví-Strauss’i, Roland
Barthes’i, Tzvetan Todorovi, Jacques Derrida, Umberto Eco, Michel Foucault
raamatud, samuti kultuurisemiootika eelkäija filosoofias Ernst Cassirer ning
sugulashing etnoloogias Clifford Geertz.
Esimese
avarama ja kontsentreerituma ülevaate pakkus briti semiootiku Paul Cobley
kirjutatud ja Litza Jansz’i joonistatud ajalooline ülevaade semiootikast
vormis, mida autor tähistas sõnapaariga „koomiks-entsüklopeedia“. Oma
saatesõnas eestikeelsele versioonile rõhutas Paul Cobley Eesti olulisust
semiootikas nii soome-ugrilusest kui lihtsalt paigast lähtudes:
Kui ingliskeelne maailm on andnud meile Peirce’i,
prantsuskeelne maailm jätnud päranduseks Saussure’i, siis soome-ugri maailm
pole sünnitanud mitte üksi Thomas A. Sebeoki, vaid kinkinud ka eesti
sünnipäraga teadlase Jakob von Uexkülli, kellelt pärinevad mitmedki semiootika
olulisimad põhimõisted. Ning loomulikult mõõtmatu tähendusega, selgelt oma
ajast ees käinud suurepärase vene teadlase, kes kandis Tartu kindlalt
maailmasemiootika kaardile — Juri Lotmani [...]. (Cobley, Jansz 2002: 2).
Imelik jah, et Tartu on paik, kus hakkas ilmuma
ning ilmub tänini maailma vanim perioodiline semiootikaväljaanne “Töid
märgisüsteemide alalt” (Sign Systems
Studies). Selle esimene peatoimetaja Juri Lotman (1922–1993) jõudis ära
näha semiootika osakonna loomise Tartu Ülikoolis 1992. a. Seega on Tartu ka
paik, kus semiootikast on saanud omaette eriala, mida õpitakse õppekava
“Semiootika ja kulturoloogia” alusel. J. Lotmani õpilastest on üles kasvanud
järgmine õpetlaste ja õpetajate põlvkond, keda tuntakse juba uue Tartu
semiootika nime all. 2000. aastal ilmus ajakirja S: European Journal for Semiotic Studies (12.1) erinumber, mis
kandis just sellist pealkirja — “New Tartu Semiotics”. See Tartu
institutsionaalset semiootikat esindav põlvkond (peagi juba kaks põlvkonda) on
pannud rõhu võimalikult mitmekülgsele ja samas süsteemsele haridusele. See
seondub aktiivse osalusega rahvusvahelises semiootikas. Kuid õpetamise
seisukohast on oluline ka ülepiirise semiootika käimine Tartusse. Mitte ainult
semiootikute külaskäikude kaudu, vaid ka erinevaid koolkondi ja vaatepunkte
eestindades. Meie tagasihoidlikke võimalusi arvestades muidugi hästi kaaludes
iga uue semiootikaalase üllitise väärtust meie kultuuri- ja
haridussituatsioonis.
Alguste
rohkus on tunnuslik ka eesti semiootikale. Seda isegi ajalooliselt. Semiootika
eelloos on veel nimesid — peale Jakob von Uexkülli (1864–1944) — mis on seotud
Eestiga. Näiteks Jan Baudouin de Courtenay (1845–1929), kelle õpetus graafilise
ja akustilise keele võrdlustest kujunes suuresti siis, kui ta Tartus töötas
(1883–1893) — foneemideõpetusel on aga semiootika arenguloos väga oluline osa.
Või ka Kloostri vallas Harjumaal sündinud ning Tallinnas surnud Jakob Linzbach
(1874–1953), eesti interlingvist, kelle kohta kirjutatud tööd viitavad tema
olulisele kohale semiootika ajaloos. Isaac Revzini arvates lahendas J. Linzbach
analoogiliselt F. de Saussure’ile ja viimasest sõltumatult üldsemiootika
probleeme (Revzin 1965). J. Linzbachi raamat “Filosoofilise keele põhimõtted.
Täpse keeleteaduse katse” ilmus samal aastal F. de Saussure’i loengutega.
Muuhulgas sätestab J. Linzbach oma raamatus paljukeelsuse ühe keele sees ehk
siis loomuldasa semiootilise probleemi, mis tuleneb vajadusest kasutada
loomulikku keelt väga erinevate nähtuste
kirjeldamiseks-tõlkimiseks-tõlgendamiseks:
Ka tavalises keeles on märgatav vajadus kasutada
üheaegselt erinevaid vaatepunkte, sest soovist muuta oma mõte võimalikult
arusaadavaks me sõnastame selle paljukordselt erinevate sõnade abil. [...]
Selgelt ja väljendusrikkalt rääkimine tähendab paljukordset rääkimist,
selgitades räägitavat lähtuvalt erinevatest isoleeritud vaatepunktidest, mis
paiknevad selliselt, et nende kaudu tekkivate kujutluspiltide kooslus tekitab
kuulajate ja lugejate meeltes ettekujutuse, mis meenutab küllalt lähedalt
tegelikkust [...] (Linzbach 1916: 201).
Loomulikku keelt kõrvutab J. Linzbach looduse
keelega: “Looduse keelest erineb see [inimkeel] selle poolest, et kasutab vaid
teatud lõplikku hulka vaatepunkte. “Loodust” aga võib kujutleda kui moodustist,
millel on lõpmatu hulk vaatepunkte” (Linzbach 1916: 202).
Kui
ühelt poolt võib kultuuri arengut vaadelda loodusest eemaldumisena, siis
teiselt poolt võib selles näha J. Linzbachi vaimus vastupidist protsessi. Nii
tervikuna kui paljukeelse kooslusena areneb kultuur mitmekesisuse ja
heterogeensuse suunas. Ka Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika teesides on
lause: “Kultuuri iseloomustavaks jooneks on püüd keelte heterogeensuse poole”
(Uspenskij et al. 1998: 79). Heterogeensus
omakorda võimaldab ka teaduslikku analüüsi vaadelda mitte üksnes ühtse
teadusliku vaatepunktina, vaid erinevate vaatepunktide süsteemina, milles iga
konkreetne kultuuri uuriv teadlane alustab tegevust oma vaatepunkti avalikust
määratlemisest. Kultuuri uurivad teadused ja teadlased moodustavad seega
heterogeense vaatepunktide koosluse ning eeldavad jõupingutusi nende erinevate
vaatepunktide omavaheliseks suhtlemiseks, seostamiseks ning metodoloogiliseks
üldistamiseks. Nii muutub teadus ise semiootilise süsteemina mingil hetkel
üldistavat kirjeldust vajavaks: “Semiootilise süsteemi struktuurse
organiseerituse kõrgeimaks vormiks on enesekirjelduse staadium. Kirjeldamise
protsess ise osutub struktuurse organiseerituse lõpuleviimiseks” (Lotman 1996:
170). Kui see struktuurne organiseeritus ei kutsu esile stagnatsiooni, vaid
säilitab loomuliku mitmekesisuse ning arenguvõimalused nagu J. Deely raamat,
siis tähendab organiseeritus nii mõistmise kui muutumise suunas liikumist.
1969.a.
ilmunud artiklis “Inimesed ja märgid” on J. Lotman väitnud:
Tihti võtab ta [teadus] selle, mis tundus arusaadav ja lihtne, ja avastab seal arusaamatuse ja keerukuse. Mitte alati ei tee teadus tundmatut tuntuks — tihti käitub ta otse vastupidi. Lõpuks ei püüa teadus tihti üldsegi võimalikult palju vastuseid anda: ta lähtub sellest, et küsimuse õige asetus ja arutluse õige käik kujutavad endast suuremat väärtust kui valmiskujul antud, olgu isegi tõesed, kuid kontrollimatud vastused. (Lotman 1969).
Aasta hiljem kirjutas ta ajaleheartiklis (mis küll
1970.a. ajalehes “Rahva Hääl“ ilmumata jäi) “Semiootika ja tänane maailm”:
“Inimene õpib mõistma loomi, valmistub kontaktideks kosmoses, kuid tal seisab
alles ees enda ja nende mõistmine, kes tema kõrval on, selle mõistmine, mida
üldse tähendab “mõistma”. Mõista mõistmist tähendab mõista mittemõistmist
[...]” (Lotman 2003: 100).
Kui
Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengus on eristatud ajaloolist Moskva
lingvistikatraditsiooni ja sellest välja kasvanud huvi lihtsamate semiootiliste
objektide (male, kriminaalromaanid, absurdinäidendid jne.) ja nende analüüsi
formaliseerimise vastu, siis teiselt poolt on rõhutatud Tartu kui Peterburi ja
eelkõige vene vormikoolkonna, samuti Mihhail Bahtini jt. traditsioone jätkava
suuna huvi keeruliste objektide ja terve kultuuri kui keerulise objekti
uurimise vastu. See suund on Tartus ikka elujõuline olnud. Ja selle suuna
taustal on loomulik ka semiootika aluste sõnastamise kogemuse toomine Eestisse
just J. Deely raamatuna, milles semiootika jääb piisavalt keeruliseks ega
lihtsustu.
Deely on, mida raamatu lõpu poole, seda
enam, temperamentne ja teravmeelne mõtleja, kelle haritusega on raske
võistelda. Dialoog Tartuga muutub veelgi põnevamaks, kui lugemisel juurde
mõelda seda, mida Juri Lotman
kirjutas semiootilisest modelleerimisest, paralleelselt Thomas Sebeoki
mainimisega tekstis.
Lugeja
leiab siin kompleksse aluse semiootikale ja leiab ka terve komplekti semiootika
alguseid. Raamatu läbilugenu peaks mõistma, et semiootika mõistmiseni viib
erinevaid teid ja et erinevad algused võivad ikkagi juhtida meid ühes suunas —
mõistmise suunas.
Sellestsamast
raamatust siin
Võrreldes eelmise
inglisekeelse väljaandega (Deely 1990), on käesolev väga oluliselt täienenud.
Ta on pea poole paksem — lisandunud on peatükid kaheksandast
üheteistkümnendani, ning olulisi täiendusi on ka esimestes, eriti kolmandas ja
neljandas.
Selle
raamatu varasemad versioonid on ilmunud portugali (1990), rumeenia (1997),
ukraina (2000), itaalia (2004) keeles. Valmimisel on ka jaapani ja bulgaaria
variandid.
Et
raamat on kahes keeles — eesti ja inglise — on muidugi omaette tähelepanu
väärt. Selles võib näha seost John Deely ammuse armastusega mitmekeelsete
raamatute vastu. Selline on nimelt ta tõlgitud Poinsot teos, kus originaali
ladina keele kõrval on inglisekeelne tõlge. Aga sama näeme Deely “Miks
semiootika?” lisades (Deely 2004: 59–69), kus ka John Locke’i algse
inglisekeelse teksti kõrval seisab hilisem tõlge ladina keelde, ning Ferdinand
de Saussure’i raamatu prantsusekeelsete lõikude kõrval on inglisekeelne tõlge.
Ent
selles võib näha ka tõlkimise kui keskse semiootilise protsessi tähistamist,
mis niimoodi ju J. Lotmani semiootikakoolkonnale omane. Kaks keelt ei seisa kõrvu
mitte selleks, et otsustada tõlke täpsuse üle. Nad seisavad lähestikku, et
kõnelda, et tekstina elusam olla.
Kirjandus
Barthes, Roland 1997 [1964]. Elements of Semiology. New York: Hill and Wang.
Berger, Arthur Asa 1988. Signs in Contemporary Culture: An Introduction to Semiotics. Salem:
Sheffield Pub. Co.
Boklund-Lagopoulou, Karin; Lagopoulus, Alexandros;
Gottdiener, Mark (eds.) 2002. Semiotics.
4 vols. London: Sage.
Bouissac, Paul (ed.) 1998. Encyclopedia of Semiotics. New York: Oxford University Press.
Chandler, Daniel 2002. Semiotics: The Basics. London: Routledge.
Cobley, Paul (ed.) 2001. The Routledge Companion to Semiotics and Linguistics. London:
Routledge.
— (ed.) 2003. Realism for the 21st Century: A Deely Reader.
Manuscript, viii+464 p.
Cobley P., Jansz L. 1997. Semiotics for Beginners. Cambridge: Icon
Books.
Cobley P., Jansz L. 2002. Juhatus semiootikasse. Tallinn: Koge.
Danesi, Marcel 1998. Sign,
Thought and Culture. Toronto: Canadian Scholars’ Press Inc.
— 1999. Cigarettes, High Heels, and Other
Interesting Things: An Introduction to Semiotics. New York: St Martin’s
Press.
Danesi, Marcel; Santeramo, Donato (eds.) 1999. The Sign in Theory and Practice: An
Introductory Reader in Semiotics. Toronto: Canadian Scholars’ Press.
Deely, John Nathaniel 1965. Evolution: Concept and
content; Part I. Listening: Current
Studies in Dialog 0(0): 27–50.
— 1966. Evolution:
Concept and content; Part II. Listening:
Current Studies in Dialog 1(1): 38–66.
— 1969. The
philosophical dimensions of the origin of species. The Thomist 33: 75–149, 251–342.
— 1971. The Tradition via Heidegger: An Essay on the
Meaning of Being in the Philosophy of Martin Heidegger. The Hague: Martinus
Nijhoff.
— 1982. Introducing Semiotic: Its History and
Doctrine. Bloomington: Indiana University Press.
— 1990. Basics of Semiotics. Bloomington:
Indiana University Press.
— 1990. Semiotica basica. (Pinto, Julio C. M.,
trans.) Sao Paulo: Editora Atica.
— 1994a. The Human Use of Signs or: Elements of
Anthroposemiosis. Lanham: Rowman and Littlefield Publishers.
— 1994b. New Beginnings: Early Modern Philosophy and
Postmodern Thought. Toronto: University of Toronto Press.
— (ed.) 1995. Thomas
A. Sebeok Bibliography 1942–1995. (Arcadia bibliographica virorum
eruditorum 15.) Bloomington: Eurolingua.
— 1997 [1990]. Bazele semioticii. (Net, Mariana,
trans.) Bucuresti: All.
— [Dili, Dzhon]
2000 [1997]. Osnovi semiotiki. (Druge
dopovnene vidannya.) (Karas’, Anatolij, trans.) L’viv: Arsenal.
— 2001. Four Ages of Understanding: The First
Postmodern Survey of Philosophy from Ancient Times to the Turn of the
Twenty-first Century. Toronto: University of Toronto Press.
— 2002. What Distinguishes Human Understanding?
South Bend: St. Augustine’s Press.
— 2003. The Impact on Philosophy of Semiotics: The
Quasi-Error of the External World with a Dialogue between a ‘Semiotist’ and a
‘Realist’. South Bend: St. Augustine’s Press.
— 2004. Why Semiotics? New York: Legas.
Deely, John; Nogar, Raymond J. 1973. The Problem of Evolution: A Study of the Philosophical Repercussions of
Evolutionary Science. New York: Appleton-Century-Crofts, Educational
Division, Meredith Corporation.
Deely, John; Williams, Brooke, Kruse, Felicia (eds.)
1986. Frontiers in Semiotics.
Bloomington: Indiana University Press.
Eco, Umberto 1968. La
struttura assente: Introduzione alla ricerca semiologica. Milano:
Bompiani.
— 1977. A Theory of Semiotics. London: MacMillan
Press.
— 1998 [1968]. Отсутствующая
структура.
Санкт-Петербург:
ТОО ТК
«Петрополис».
— 2002. La struttura assente: La ricerca semiotica e
il metodo strutturale. Milano: Bompiani.
Greimas, Algirdas Julien; Courtés, Joseph 1966. Sémiotique: Dictionnaire raisonné de la
théorie du langage. Paris: Hachette.
Johansen, J¸rgen D.; Larsen, Svend E. 2002 [1994]. Signs in Use: An Introduction to Semiotics.
London: Routledge.
Innis, Robert E. (ed.) 1985. Semiotics. An Introductory Anthology. Bloomington: Indiana
University Press.
Kreidlin, Grigori E.; Krongauz, Maksim A. 1997. =
Крейдлин, Г. Е.;
Кронгауз М. А., Семиотика,
или азбука
общения. М.:
МИРОС.
Linzbach, Jakob 1916 =
Линцбах, Я. Принципы
философского
языка. Опыт
точного
языкознания.
Петроград.
Lotman, Juri 1969. Люди и
знаки. Советская
Эстония 1.02.
— 1996 [1990]. =
Лотман, Юрий. Внутри
мыслящих
миров.
Человек-текст-семиосфера-история.
Москва: Языки
русской
культуры.
— 2001 [1990]. Universe of the Mind. A Semiotic Theory of
Culture. London: I.B.Tauris Publishers.
— 2003 [1970]. =
Лотман, Юрий.
Семиотика и
сегодняшний
мир. In: Лотман,
Ю., Воспитание
души.
Санкт-Петербург:
Искусство-СПБ,
98–101.
Mandelker,
Amy 1994. Semiotizing the sphere: Organicist theory in Lotman, Bakhtin, and
Vernadsky. Publications of the Modern
Language Association 109(3): 385–396.
Morris, Charles 1946. Signs,
Language and Behavior. New York: Prentice-Hall.
Nöth, Winfried 1990. Handbook
of Semiotics. Bloomington: Indiana University Press.
Perron, Paul; Danesi, Marcel (eds.) 2003. Classic Readings in Semiotics: For
Introductory Courses. Ottawa: Legas.
Posner, Roland; Robering, Klaus; Sebeok, Thomas A. (eds.)
1997–2004. Semiotics: A Handbook on the
Sign-Theoretic Foundations of Nature and Culture. 4 vols. Berlin: Walter de
Gruyter.
Prewitt, Terry J.; Deely, John (eds.) 2003. Semiotics 2002. New York: Legas.
Revzin, Isaac 1965. =
Ревзин,
Исаак. О
книге
Я.Линцбаха
«Принципы
философского
языка. Опыт
точного языкознания».
Петроград 1916, 226
стр. Труды
по знаковым
системам (Sign Systems Studies) 2: 339–344.
Sebeok, Thomas A. (ed.) 1994 [1986]. Encyclopedic Dictionary of Semiotics. 3 vols. 2nd ed. Berlin:
Mouton de Gruyter.
— 1994. Signs: An Introduction to Semiotics.
Toronto: University of Toronto Press.
— 1998. The
Estonian connection. Sign Systems Studies
26: 20–41.
Stepanov, Juri 1971 =
Степанов, Ю. С. Семиотика.
Москва:
Наука.
— (ed.) 1983. Семиотика.
Москва:
Радуга.
Uspenskij, B. A.; Ivanov, V. V.; Toporov, V. N.;
Pjatigorskij, A. M.; Lotman, J. M. 1998. Theses on the semiotic study of
cultures (as applied to the Slavic texts). Kultuurisemiootika teesid. Tartu Semiotics Library 1: 33–88.
[1] Eco
järgib semioloogia ja semiootika eristuses siin Hjelmslevi skeemi, nimetades
semioloogiaks kommunikatsioonifenomenide uurimise üldteooriat ja semiootikaks
üksikuid märgisüsteeme. Raamatu hilisemas trükis (Eco 2002) on ta aga
alapealkirja lisanud semiootika ning semioloogia asendanud strukturalismiga.
[2] On olemas ka veebis, aadressil http://www.aber.ac.uk/media/Documents/S4B/.
[3] Aadressil
http://www.internetix.fi/opinnot/opintojaksot/7taide/semiotiikka/etusivu.htm.
[4] Vrd. Sebeok 1998.