Eestimaa rahvuspark
Kalevi Kull
Ilmunud [published in]:
Kull K. 1994. Eestimaa rahvuspark [The Estonian National Park]. - In: Kukk
T. (ed.). XVII Eesti Looduseuurijate Päeva ettekannete kokkuvõtted: Soomaa
rahvuspargi loodus. (Proceedings of the XVII Estonian Naturalists' Congress:
Nature of Soomaa National Park) Tartu, 97-99.
Viimased aastad tähendavad tähtsat nihet Eesti maa kaitsel.
Biosfääri kaitseala, mis haarab kogu läänesaarestiku, Pandivere
veekaitseala, mis võtab kaitse alla enam kui terve kõrgustiku, sealsamas
suur Endla looduskaitseala, Alam-Pedja kaitseala, Karula rahvuspark, Soomaa
rahvuspark, Vilsandi rahvuspark - kõik see on tulnud lisaks lahmakale
Lahemaale, kolmekümnele sookaitsealale, sajakonnale muud tüüpi kaitsealale.
Kaitsealuste territooriumide maht (14 % Eesti maismaaterritooriumist) on
muutunud niisuguseks, et nii külastaja kui kohalik võivad sattuda tavalisest
Eestist kaitstud maale õige tihti ja endale märkamatagi. Koguni võib öelda,
et kaitstud maa on saanud tavaliseks Eestiks.
Eestis elab palju inimesi kaitsealusel maal ehk looduskaitsealadel.
See on tähtis tingimus, mis kogu meie kaitsealade funktsiooni ja tähendust
kujundab ning edasist kaitsekorraldust määrab. (Reservaadi-tüüpi, inimese
elupaigata ja majandamiseta kaitsealasid on meil ju vaid 0.8 %
territooriumist.)
Näiteks Austraalias on kaitsealasid pindalaliselt enam kui Eestis,
rahvusparkide maa aga on föderaalmaa, see pole eraomanduses ega majandatav,
inimesed käivad rahvusparkidesse vaid turistidena. Niisugune korraldus on
kindlasti seotud sellega, et kogu maa on suur ja kaitsealad ei moodusta
sellest sedavõrd suurt osa.
Kui kaitsealad on suured, siis nõuab ka nende kaitsetöö suurt
personali. Kuna kaitsereziim on formuleeritud kui teatav hulk piiranguid
inimeste tegevusele ehk vabadusele, siis tekib kergesti vastuolu elanike
huvide ja kaitsereziimi järgimise kontrollijate vahel. Ent usun, et leidub
tee haarata elanikud osalisteks kaitse korraldamisel, või veelgi enam,
toetuda kaitse korraldamisel peamiselt kaitsealade elanikele ning
lisastruktuure luua minimaalselt. See võiks meil võimalik olla tänu maarahva
kõrgele haritusele ja ninasarvikute ning elevandiluu puudumisele Eesti
rahvusparkides.
Varasematel aegadel on Eestis kohalikke elanikke võrdlemisi vähe
looduskaitsetöösse haaratud. Kui nad aga otsustamises osalevad ning kui neid
maksimaalselt informeeritakse, peaks see võimalik olema.
Teiselt poolt, väga tähtis on see, et kaitsealade elanikud saavad
ise kaitsealuse ökosüsteemi osaks. Üheks kaitstavaks osutub nende eluviis.
Traditsioonilise eluviisi säilitamist on ammu seotud looduskaitse
põhiülesannetega. Traditsiooniliste kultuuride kaitset on eraldi rõhutatud
ka Rio de Janeiro konverentsi leppes maailma looduse mitmekesisuse
säilitamise kohta. Lahemaa rannakülad, traditsiooniline eesti looduslähedane
talueluviis, nii päriselanike taludes kui vana arhitektuuri hoidvais ja
mahepõllundust harrastavais suvekodudes, on väärtusteks Euroopa mastaabis,
ning on möödapääsmatult vajalikud meile endile. Rahvuspargid on alad, kus on
võimalik kergemini kui mujal ökoloogilist ja traditsioonilist eluviisi
kaitsta.
Kohaliku kultuuri hoidmine kui meie tüüpi rahvuspargi üks
funktsioone võiks leida rakenduse ka Setumaa rahvuspargi loomises Värska ja
Petseri ümbrusse. Kagu-Eesti taimestik on väga paljude elementidega, mis
täiesti puuduvad teistes Eesti osades. Nimetamisväärne loodusväärtus sel
alal on Lutepää liivik. Ent enam veel setu keel ja kombestik, ehe rahvalaul
ja ürgne usk, millele paralleelnäiteid Euroopast mujalt peaaegu ei leia.
Niisiis, Eestis ei ole kaitsealused territooriumid enamjaolt mitte
reservaadid (reservaate muidugi on tsoonidena, ent pindalaliselt on nende
osa väike, võrreldes kogu kaitsealuse pinnaga), vaid teataval määral
majandatavad alad. Majanduspiirangud kaitsealadel peaks üldreeglina
fikseerima majanduse ökoloogilisuse ehk tasakaalulisuse ja
keskkonnahoidlikkuse. Mitteökoloogiliselt majandatav ala looduskaitsealana on
ju võrdlemisi mõttetu. Seega - Eestis saavad olema suured ökoloogiliselt
majandatavad alad. Arvestades maa suurust tervikuna isegi väga suured.
Millest järelduvalt saab Eestis ökoloogiline elamis- ja majandamisviis
möödapääsmatult oluliseks riigi elu ja majanduse osaks.
Järgnevalt võib küsida, kas eluviis, mida peetakse õigeks
rahvuspargis, on parem või halvem kui väljaspool seda. Kuna ta on
ökoloogiline, siis ma arvan, et parem. Kui nii, siis võib elu rahvuspargis
olla eeskujuks elule väljaspool seda. Ehk järelikult, seisame pürgimuse ees
elada nii nagu rahvuspargis. Elada nii kogu Eestimaal.
Eesti eripära - vaimsus ja loodushoid - võib selle paradoksaalsena
näiva idee - muuta terve riik rahvuspargiks - tõesti teostada. Ma ei usu, et
meie rahvas tunneks täit rahuldust olla üks madalama arengutasemega ääremaa
ühinenud Euroopa riigis. Olla selle riigi osa rahvuspargina võib aga muuta
ühinemise igati vastuvõetavaks.
Setumaa rahvuspark Eesti riigis võiks olla just sobivaks mudeliks
meile enne Eestimaa rahvusparki Euroopa ühendriigis.
Meie seadusandluse nihkumisel looduskaitse enamarvestamise suunas
väärib eeskuju võtta Ahvenamaast ja Fääri saartest. Need on alad, mille
seisund on riigi ja rahvuspargi vahepealne. Maa valdamise tingimuste osas on
neil reeglid rangemadki kui meie rahvusparkides.
Looduskaitse osutub seega osaks Eesti kaitsepoliitikast. Loodus- ja
keskkonnakaitses ei ole aga põhilisteks relvadeks - erinevalt
militaarvägedest - mitte tapmise ehk elu hävitamise vahendid, vaid elu
kaitsmise ja hoidmise vahendid. See on paradigmaatiline muutus. J.v.Uexküll
jr. on üritanud mõjustada ÜRO-d keskkonnakaitsegrupeeringuid looma. See on
patsifistide armee. Me saame ka Eesti territooriumi kaitsta elu hoidvate
relvadega. Rahvusvahelise tähtsusega kaitseala kaitsmine on ju ka enam kui
selle maa elanike endi hool.
Biosfäärikaitseala ja Matsalu märgala juba on ülemaailmse
kaitsealade võrgu osad. Rahvuspargid saavad seda samuti olla. Lisaks on meil
loodusväärtusi, millel on vaieldamatu üleilmne tähtsus - liigirikkus Laelatu
puisniidul ja teistelgi Lääne-Eesti puisniitudel, unikaalsed rabad. Vähemalt
nende territooriumide kaitse - aga seal elavad ju ka inimesed - on täiesti
võimalik looduskaitsesõjaväega. Konfliktioht Eestis ja lähiümbruses peaks
olema küllalt madal, mis eelnimetatu võimalikuks teebki.
Eesti kaitseliidust, usun, võib saada looduskaitseliit.
Tänuavaldus. Tänan Aleksei Lotmanit, Matsalu looduskaitseala
teadusdirektorit ja kaitseliitlast, kellega mõtteline vestlus aitas
eeltoodut kirja panna.