Väikeasulates on kõrge ülalpidamiskuluga aktiivmudal töötava puhasti asemel mõttekas rajada hoopis ökopuhasti, mis kulutab minimaalselt energiat ning kasvatab energiavõsa.
Kui linnades ja suuremates asulates on reoveepuhastamine reeglina juba ammugi enam-vähem korda saadud, siis väikeasulates on kasutuses väga energiamahukad aktiivmudal töötavad süsteemid või halvemal juhul pole puhasteid üldse kunagi olemas olnudki.
Aktiivmudal töötavad süsteemid pole iseenesest sugugi pahad, kui reovee hulk vastab ettenähtud hulgale. Paraku on aga just liiga suur võimsus Eesti väikeasulate puhastite suurim probleem – kui reovett piisavalt peale ei tule, siis ei hakka ka lagunemisprotsessid õigesti tööle ja puhasti ei täida oma funktsiooni. Ja muidugi ei tohi unustada süsteemi suurt energiamahukust ning sellest johtuvalt kõrgeid ülalpidamiskulusid. Arvestades enamiku väikeasulate madalat elatustaset, tuleb ekspluatatsioonikuludega kindlasti arvestada.
Nii keskkonna säästmist kui ka ülalpidamiskulude vähendamist silmas pidades on mõttekas väikese koormuse korral rajada hoopis looduslikul isepuhastusmehhanismil põhinev looduslähedane reoveepuhasti. Sellise lahenduse kasuks räägib ka asjaolu, et majanduslikus mõttes kasutult seisvat maad on meil erinevalt vabast rahast palju. Tõnu Mauring Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskusest ütleb, et mida väiksem on puhasti maa vajadus, seda suurem on tema energiakulu ja vastupidi.
“Kuna ühekordne ehituskulu jääb mõlemal juhul enam-vähem samasse suurusjärku, siis vahe tuleb just püsikuludes. See tähendab, et odavam on lasta reoveel kasutada palju maad, kui seda ise aktiivselt puhastada,” selgitab Mauring. Samas ei laida ta praegu enamasti kasutuses olevaid aktiivmuda puhasteid sugugi maha, kuna vaba maa nappusel on energiamahukamate lahenduste kasutamine möödapääsmatu.
Päris energiakuluta ei saa siiski ka looduslähedast süsteemi töös hoida, kuna vee edasi transportimiseks on vaja pumpa. Energia hulk, mille pump ära kasutab, pole aga võrreldav keerulise puhasti töös hoidmiseks vajaliku energiaga. Mauringu hinnangul on Eestis umbes 300 asulat, kuhu võiks ökoloogilise puhasti rajada.
Samuti tasuks sellise loodusliku lahendusega puhverdada ka aktiivmudapuhastiga süsteemi juhuks, kui viimane peaks rivist välja langema. Samuti on tema sõnul täheldatav, et kui energiamahukas puhasti oma aja ära elab, minnakse sageli üle looduslähedasele.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse asekantsler Harry Liiv ütles hiljuti toimunud Kambja puhasti avamisel, et ökoloogiliste reoveepuhastite arv on Eestis hetkel veel väike, kuna kaheldakse selliste puhastite töökindluses talvetingimustes. “Keskkonnaministeerium seda suunda siiski põhimõtteliselt toetab. Eestis on sadu väikepuhasteid ning nad ei pea kõik olema klassikalise lahendusega,” räägib Liiv.
“Suurimad probleemid on alla 2000 inimesega asulates või veelgi väiksemate asulate puhul,” märgib Liiv. Sageli ei suudeta väikestes kohtades töös hoida ka olemasolevaid puhastusseadmeid.
EPMÜ teadusprorektori Andres Koppeli sõnul muutus energiavõsa teema Eestis aktuaalseks 1980–1990ndatel aastatel, kui jõuti järeldusele, et osa seni põlevkivil põhinenud energeetikast vajab uuendamist. Eestis läks palju maad pärast kolhooside lagunemist aktiivsest kasutusest välja ja nii leiti, et söötis seismise asemel võiks seal pigem võsa kasvatada, millega saab hiljem ahju kütta.
Koppeli hinnangul moodustab biomassi kasutamine puidu ja turba näol energeetikas vaid 10–13%, kuigi 1998. aastal tehtud plaanide järgi oleks pidanud 13% piir saavutatama alles 2010. aastal. Nüüd on pandud aastaks 2005 märk maha ja selleks ajaks tahetakse biomassi kasutamist tänasega võrreldes kahekordistada.
Ka majanduslikult peaks energiavõsa kasvatamine olema kasumlik ettevõtmine, sest hektarilt võib teenida 2700–5500 krooni. Kuid on üks aga – sellist võsa ei lõika käsitsi ning ka käsitsi istutamine pole majanduslikult arukas tegevus. Võsa istutamiseks ja lõikamiseks-hekseldamiseks on spetsiaalne traktori taha kinnitatav agregaat, mis oma hinna tõttu tasub end ära alles 4000 ha juures. Seega oleks energiavõsade kasvatamiseks vaja tugisüsteemi, mis tegeleks istanduse rajamise ja koristamisega.
Energiametsi on kahesuguseid – ühed, mis tekivad metsiku võsa näol ise ja teised, mis on inimese poolt aretatud taimedest kultiveeritud. Inimese rajatud võsad vajavad metsikutest rohkem hoolt ja nende kasvatamiseks on omad metoodikad.
Eesti tingimustes on Koppeli hinnangul kõige mõistlikum kasvatada pajusid või papleid. “Seni on meil katsetatud peaasjalikult pajudega. Praegu on Eestis seitse energiaistandust,” lausub ta.
Violetta Riidas
Äripäev
