Euroopa Komisjoni Life-Environment keskkonnaprojekti “Säästlik reovee puhastamine Eesti väikeasulates” raames said selleks sügiseks valmis omalaadsed ning loodussäästlikud reovee puhastamise seadmed Eesti kolmele asulale.
Seadmed on ehitatud selliste väikeasulate juurde, kus seni kohalike elanike olmevett peaaegu ei puhastatudki. Kasutatava puhastusmeetodi algideeks on kasutada sette- ja biotiikides eelpuhastunud vees olevad lämmastik ja fosfor taimede toitainetena. Reoaineid valiti puhastama meie ilmastikutingimustes kõige sobivamad puuliigid: paju, lepp ning haab.
Nendest saadavat puitu on 4-5 aastat pärast istutamist võimalik kasutada osaliselt puiduhakkel töötavate kohalike katlamajade küttena, vähendades sellega fossiilsete kütuste kasutamist ning soodustades üleminekut taastuvatele energiaallikatele.
Uued puhastusseadmed said Kambja asula Tartumaal ning Vohnja ja Kihlevere külad Lääne-Virumaal. Ligi tuhande elanikuga Kambja asulasse ning 250 elanikuga Vohnja külla rajatud puhastid koosnevad mehhaanilisest filtrist, settetiikidest ning biotiikidest ja suurepindalalisest energiavõsa istandusest, mis suveperioodil kogu reovee ära kasutab. Kahe asula puhastid erinevad selle poolest, et Vohnjas on väiksema reovee koguse tõttu talvine reovesi võimalik kogumistiikidesse ära mahutada. Vegetatsiooniperioodi alates pumbatakse see koos suvise reoveega järk-järgult 3 ha suurusesse istandusse energiavõsa kosutamiseks.
Kambjas on aastane reoveekogus kuus korda suurem (prognooside järgi 55 000 m3) ning selle talvine hoidmine vajaks väga suure mahuga tiike. Kuna nende rajamine oleks nii majanduslikel kui hügieenilistel põhjustel küsitava väärtusega, siis lastakse reoveel talvisel ajal ca 8000 m3 kogumahtuvusega sette- ja biotiikides ligi kuu laagerduda ning seejärel suunatakse vesi järelpuhastumiseks endise puhasti biotiikidesse ja sealt ojja. Puhasti sissevoolust ojja jõudmiseni kulub reoveel piisavalt pikk aeg, et reoaineid lagundavad bakterid saaks tõhusalt reoaineid lagundada ka neile ebasoodsates talvistes tingimustes. Suvel suunatakse siingi eelpuhastatud reovesi kastmissüsteemi abil 11 ha pindalaga võsaistandusse.
Kihlevere küla 200 elaniku olmereovee puhastamisel on peamine osa täita püst- ja rõhtvoolulistel pinnasefiltritel, millele eelneb mehhaaniline puhastus. Pinnasefiltrid on külmumise vältimiseks kaetud mõnekümne sentimeetri paksuse pinnase kihiga. Filtrid on täidetud erineva terasuurusega materjalidega, mistõttu on tagatud biokile tekkimine, kuid väheneb filtri ummistumise võimalus. Püstfiltris toimub puhastamine aeroobsetes tingimustes, seevastu rõhtsuunalises filtris on loodud tingimused anaeroobsete bakterite tegevuseks.
Nimetatud metoodikat on kasutatud Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt ka varem väikepuhastite loomiseks. Kuna kasutatud filtermaterjal sisaldab kaltsiumi, siis suudab see tõhusalt siduda orgaanikat ja fosforit, mistõttu on vabavooluliste kraavidega osaliselt varustatud pajuistanduse pindala siin vaid 1 hektar ja puhasti kogupindala 1,5 hektarit. Seega on rajatud puhastite näol tegu näidistega nii maanappuses aktiivse põllumajandusliku tootmisega väikeasulate kui ka hetkel kasutamata endiste põllumaadega piirkondade jaoks.
Miks üldse energiavõsal põhinevaid reoveepuhasteid tavapuhastitele eelistada?
Esiteks võib välja tuua nende puhastite madalad kasutuskulud. Kui ehituskulud nii tavapuhastile kui eelpool kirjeldatud looduslähedastele puhastitele on ligikaudu samad, siis taimkattefiltritel põhinevate puhastite edasised ülalpidamiskulud piirduvad põhiliselt reovee istandusse pumpamisele kuluva elektrienergia maksumusega suveperioodil. Reovesi liigub tiikide vahel isevooluliselt ning puhastumine põhineb looduslikel mikrobioloogilistel, keemilistel ja füüsikalistel protsessidel. Vett reeglina ei rikastata täiendava hapnikuga. Samuti jääb ära rahakulu kallitele kemikaalidele, mis eemaldaksid reoveest fosfori, sest selle töö teevad ära puud. Praktika näitab, et selline lahendus sobib hästi madalama maksejõuga väikeasulate olmereovee puhastamiseks, kus leidub vaba maad tiikide ja istanduse rajamiseks ning puudub raskemetallidega tegelev tööstus.
Kui maad asula/suurtalu juures on vähem, võiks kaaluda sinna pinnasfiltritest koosneva puhastussüsteemi rajamist. Istanduse regulaarne koristamine väldib vegetatsioonifiltri küllastumist mineraalainetega, kuna taimedesse talletunud fosfor ja lämmastik viiakse puiduga regulaarselt välja. Seega võiks vegetatsioonifiltri kasutusiga olla pikem, kui looduslikul lodul või pinnasfiltril.
Eraldi tuleb märkida vegetatsioonifiltri kõrvalprodukti, hakkepuidu, sobivust küttematerjaliks. Kuna paju näol on tegu kiirekasvulise liigiga, mille väetatud ja hästi hooldatud istanduses on produktsioon üle 40 tonni kuiva puitu hektarilt 4-aastase kasvuperioodi jooksul 20-25 aasta vältel (st keskmiselt 10 tonni hektarilt aastas), siis siin kasvav puidubiomass on oluliselt suurem kui tavalisest metsast saadav. Mehhaniseeritud koristamine muudab siinse puidu biomassi ka odavaks. Samas paiskub hilisemal põletamisel õhku vaid seesama süsihappegaas, mida puud eelneva paari aasta jooksul on fotosünteesi käigus omastanud. Seega ei põhjusta puiduhakke põletamine CO2 kontsentratsiooni tõusu, vaid pigem alandab seda – järjest lagunevad taimejuured muudavad osa fotosünteesi produktidest mulla orgaanikaks.
Vegetatsioonifiltrite rajamisel on riskid seotud eelkõige taimede võimaliku massilise haigestumisega. Ka on eriti noores istanduses võimalus, et ekstreemsed talvetemperatuurid või hilised kevadkülmad puudele liiga teevad. Nende ohtude vältimiseks kasutatakse ühes istanduses erinevaid taimekloone/liike, mille kasutusvõimalusi on enne uuritud. Samuti on mõningast muret tekitav võimalus, et nii osad pajutaimed (enamuses tegemist on punumistöödeks hästi sobiva vitspaju kloonidega) kui jaotustorud langevad pikanäpumeeste saagiks.
Eesti kliimas ei saa talveti istandust ja reovee jaotustorustikke reovee puhastamiseks kasutada. Sellest tekkiv vajadus periooditi reovett koguda ongi taimkattefiltrite kasutamise üks suurimaid puudusi ning raskendab oluliselt seda tüüpi filtrite rakendamist meie kliimas suurtele reoveekogustele, näiteks suurlinnades.
Käesolevat projekti toetasid lisaks Euroopa Komisjoni Keskkonnadirektoraadile ka Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Projekti põhitäitja on Eesti Põllumajandusülikool.
Katrin Heinsoo, Ph.D.
EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi vanemteadur
katrin@zbi.ee
Novaator
