Eelmise aasta sügiseks valmisid omalaadsed ning loodussäästlikud reovee puhastamise süsteemid Eesti kolmele asulale. Seadmed on ehitatud selliste väikeasulate juurde, kus seni kohalike elanike olmereovett peaaegu ei puhastatudki. Kasutatava süsteemi teeb loodussõbralikuks ja omanäoliseks taimkattefilter, mille moodustavad meie ilmastikutingimustes kõige sobivamad puuliigid: paju, lepp ja haab.
Puhastusmeetodi ideeks on kasutada sette- ja biotiikides eelpuhastunud vees olevat lämmastikku ja fosforit taimede toitainetena. Istanduse regulaarne koristamine väldib taimkattefiltri küllastumist mineraalainetega, kuna taimedesse kogunenud fosfor ja lämmastik viiakse puiduga regulaarselt välja.
Puit katlamajja
Puitu saab aga juba 4-5 aastat pärast istutamist kasutada puiduhakkel töötavate kohalike katlamajade küttena, vähendades sellega fossiilsete kütuste kasutamist ning soodustades üleminekut taastuvatele energiaallikatele.
Uued puhastusseadmed said Kambja asula Tartumaal ning Kihlevere ja Vohnja külad Lääne-Virumaal. Kambja asulasse (ligi 1000 elanikku) ja Vohnja külla (ligi 250 elanikku) rajatud puhastid koosnevad mehhaanilisest filtrist, settetiikidest ning biotiikidest ja suurepindalalisest energiavõsa istandusest, mida suveperioodil kastetakse reoveega.
Vohnjas on väiksema reovee koguse tõttu võimalik talvine reovesi mahutada kogumistiikidesse ning vegetatsiooniperioodi alates pumbatakse see koos suvise reoveega järk-järgult kolme ha suurusesse istandusse energiavõsa kosutamiseks. Kambjas on aastane reovee kogus mitu korda suurem ning selle talvine hoidmine vajaks suure mahuga tiike.
Kuna tiikide rajamine on nii majanduslikel kui ka hügieenilistel põhjustel küsitava väärtusega, siis lastakse talvisel ajal reoveel laagerduda sette- ja biotiikides ning umbes kuu möödudes suunatakse vesi järelpuhastumiseks endise puhasti biotiikidesse ja sealt ojja.
Puhasti sissevoolust ojja jõudmiseni kulub reoveel piisavalt pikk aeg, et reoaineid lagundavad bakterid saaksid tõhusalt reoaineid lagundada ka neile ebasoodsates talvistes tingimustes. Suvel suunatakse siingi eelpuhastatud reovesi kastmissüsteemi abil 11ne hektarilisse võsaistandusse.
Vaba maa nappuse tõttu toimub Kihlevere küla 200 elaniku olmereovee puhastamine peamiselt püst- ja rõhtvoolulises pinnasefiltris, millele eelneb mehhaaniline puhastus. Filtrid on täidetud erineva terasuurusega materjaliga, mis tagab biokile tekkimise ning samas hoiab see ära filtri ummistumise võimaluse. Püstfiltris toimub vee puhastamine aeroobsetes tingimustes, rõhtsuunalises filtris on loodud aga soodsad tingimused anaeroobsete bakterite tegevuseks. Erinevate keskkondade vaheldumine soodustab heitvee puhastamist lämmastikust. Pinnasfiltrid ise on külmumise vältimiseks kaetud mõnekümne sentimeetri paksuse pinnase kihiga. Järelpuhastuseks suunatakse reovesi vabavooluliselt serpentiinkraavi pidi läbi pajuistanduse väljavooluga Kihlevere peakraavi.
Eelised ja riskid
Energiavõsal põhinevate reoveepuhastite üheks eeliseks on madalad kasutuskulud. Kui ehituskulud nii tavapuhastitele kui eelpool mainitud looduslähedastele puhastitele on ligikaudsed, siis edasised ülalpidamiskulud piirduvad põhiliselt reovee istandusse pumpamisele kuluva elektrienergia maksumusega. Reovesi liigub tiikide vahel isevooluliselt ning puhastumine põhineb looduslikel mikrobioloogilistel, keemilistel ja füüsikalistel protsessidel.
Eraldi tasub märkida taimkattefiltrist saadava hakkepuidu sobivust küttematerjaliks. Kuna paju näol on tegu kiirekasvulise liigiga, mille istandusest võib saada üle 40 tonni kuiva puitu hektarilt nelja aastase kasvuperioodi jooksul 20-25 aasta vältel (st keskmiselt 10 tonni hektarilt aastas), siis energiavõsas kasvav puidubiomass on oluliselt suurem kui tavalisest metsast saadav.
Mehhaniseeritud koristamine muudab siinse puidu ka odavaks. Samas paiskub hilisemal põletamisel õhku vaid seesama süsihappegaas, mida puud eelneva paari aasta jooksul on fotosünteesi käigus omastanud. Järjest lagunevad taimejuured muudavad osa fotosünteesi produktidest mulla orgaanikaks, mis aitab pigem alandada CO2 kontsentratsiooni.
Riskid taimkattefiltri rajamisel on eelkõige seotud taimede võimaliku massilise haigestumisega ning noored istandused on tundlikud ekstreemsete talvetemperatuuride ja hiliste kevadkülmade suhtes. Nende ohtude vältimiseks kasutatakse ühes istanduses erinevaid taimekloone/liike, mille kasutusvõimalusi on enne uuritud. Samuti on muret tekitav võimalus, et nii osad pajutaimed (enamasti on tegu punumistöödeks hästi sobivate vitspaju kloonidega) kui ka istandusi niisutavad jaotustorud langevad pikanäpumeeste saagiks.
Eesti tingimustes ei saa vegetatsiooniperioodi lõppedes istandust reovee puhastamiseks kasutada. Sellest tekkiv vajadus periooditi reovett koguda ongi taimkattefiltrite kasutamise üks suurimaid puudusi ning raskendab oluliselt seda tüüpi filtrite rakendamist suurtele reoveekogustele, näiteks suurlinnades.
Käesolevat projekti toetavad lisaks Euroopa Komisjonile ka Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.
Katrin Heinsoo
Triin Tilger
Roheline Värav
