Energiavõsa aeg on käes
Eesti võsastub, aga energiavõsa tuleks tehnoloogilistel põhjustel ekstra kasvatada.
Mai lõpupoole kajastasid uudistetootjad teadet selle kohta, et energiavõsa-asjanduses näikse asjad liikuma hakkavat. Nimelt peeti kõrgel tasemel – põllumajandus- ja keskkonnaministri juures – nõu selle üle, mida oleks vaja ette võtta, et hakata kasvatama energiavõsa, mis teadlaste arvates on meie kliimatingimustes lootustandev energiakultuur.
Huvitav, et seekord tuli mõte ministritele tulusast asjast rääkima minna mitte teadlastelt, vaid ärksatelt äriinimestelt, soojatootjatelt. Teadlased on seda juttu korduvalt ajanud, aga ilmselt liiga vara.
Nüüd on ka ärimeesteni jõudnud arusaam, et biomassi kasutamine taastuva energiaressursina võib osutuda tulusaks. Puiduhakkekatlamajadel hakkab küttematerjali nappima. Senine metsa ülestöötamisel ja saevabrikutes tekkinud puidujääkide varu ammendub. Metsaraie on ilmselt jõudnud maksimaaltasemele, paraku hakkpuitu ei jätku, hoolimata hinnatõusust.
Mõeldakse juba hakkpuidule ehitatud katelde tagasiviimisest fossiilkütustele, nt gaasile. See poleks aga laiemas plaanis kuigi mõistlik tegu. Kogu maailmas räägitakse vajadusest süsihappegaasi kontsentratsiooni kasvu pidurdada. On ilmselt lühikese aja küsimus, mil süsihappegaasi kvootide müük võib kujuneda Eesti oluliseks ekspordiartikliks.
Praegu oleks õiges suunas sõitva rongi pööramine lõppkokkuvõttes ka majanduslikult kahjulik. Siit pole raske jõuda järelduseni, et vaja on spetsiaalselt kütteks kasvatatud biomassi. Üks sellise biomassi saamise viise on energiavõsa kasvatamine.
Võsa niigi küll
Energiavõsast rääkijatele esitatakse pea alati küsimus, miks peaks hakkama veel eraldi võsa kasvatama. Eestimaal on võsa oh kui palju, lisaks tekib seda mahajäänud põldudel-karjamaadel üha juurde. Jah, ka isetekkinud võsast saab põletist. Kilo puitu annab üsna ühtmoodi sooja, olgu tegu ilusa kasehalu või kerge haava- või pajupuiduga.
Samuti pole hagude puhul suurt vahet, mis puuliigiga tegu. Oluline on hoopis see, kuidas neid puidukilosid kokku korjata. Paraku on isetekkeline võsa üldreeglina masinaga raskesti koristatav. Kui puukesed kasvavad jämedamaks kui 6–7 cm, siis võsakoristusmasinad ei suuda neist jagu saada. Lisaks on isekasvanud võsa sageli ebatasasel või raskesti ligipääsetaval maal.
Et energiavõsast tulu saada, tuleb seda kasvatada nagu iga teist kultuuri – niiviisi, et saaks võimalikult hõlpsasti masinatega hooldada ja saaki lõigata.
Esimesed hektarid
Energiavõsast on Eestis juba päris pikka aega räägitud. Enamasti ikka siis, kui teadlastel sellega seoses midagi plaanis on olnud. 1980ndate lõpus pidasid mõned loodusteadlased lihtsalt teoreetilistel kaalutlustel mõistlikuks hakata tegema ettevalmistusi nende kultuuride kasvatamiseks. Aeg oli aga liiga varajane.
11 aastat tagasi oli aeg alustamiseks soodne ja 1993. aastast alates kasvab Eestis kokku umbes kahel hektaril mitu väiksemat katseistandust. Need rajati teaduslikel eesmärkidel koos Rootsi kolleegidega ja Rootsimaal väljavalitud istutusmaterjalist.
Kümme aastat hiljem – eelmisel aastal – kasvas energiavõsa pindala Eestis kümnekordseks. Tartumaal Kambjas ning Kadrina lähedal Kihleveres ja Vohnjas kasvavad ligi kolmekümnel hektaril kiirekasvuliste puude istandused, mis täidavad korraga kaht ülesannet – puhastavad kohalike asulate reovett ja koguvad tüverammu, et mõne aasta pärast kohalikes katlamajades sooja anda.
Vähemalt 4000 hektarit
Näib, et aeg on küps ja meil on piisavalt oskusi selleks, et energiavõsa laiemalt kasutama hakata. Kümneaastased katsed mitmesugustel mullatüüpidel eri pajukloonidega näitavad, et kiirekasvuliste liikide kasvatamine peaks tulukaks osutuma. Pealtnäha on tegu päris unelmate kultuuriga – üks kord rajada ja kaheksa-kümmend korda saaki lõigata.
Paraku ei ole ka energiavõsa juures võimalik Ivan-tobukese moel ahjul lamaskleda ja vara kasvamist oodata. On piisavalt palju tööd ja vaja on ka palju teada.
Ja veel üks väga oluline konks, mille sirgeksajamiseta energiavõsa laiemast levikust ei tasu mõelda. Nimelt ei ole üksiküritajal lootust. Pole mõeldav, et üks, kaks või ka kümmekond kui tahes tublit talumeest või vanaisale kuulunud maa tagasi saanud linnasaksa suudaksid kasumlikult võsa kasvatada.
Vaja on luua süsteem, mis tugineb minimaalselt 4000 hektarile. Et nii võimukat maaomanikku meil ilmselt esile ei astu, on vaja süsteemi sellise maapinna omanike tegevuse toetamiseks, vahendamiseks, koordineerimiseks.
Milles siis asi? Viis-seitse inimest saavad ka käsitsi hektari võsa päevaga istutatud, aga hektariga suurt tulu ei tekita. Tõsise istanduse rajamiseks läheb kord kahekümne aasta järel vaja istutusmasinat. Kord kolme-nelja või viie aasta järel aga koristusmasinat.
Et mitu miljonit maksev masin end tasuks, peab tal terve koristusperioodi (parim aeg detsembrist märtsi lõpuni) jaoks tööd olema. Kui koristada iga nelja aasta järel, kuluks üks koristusmasin ära umbes 4000 hektari energiavõsa kohta.
Mida teha koristatud saagiga? Kellele ja millise hinnaga müüa, kuidas vedada? Kelle käest saada vajadusel nõu? Ilma neid arvukaid pisiküsimusi lahendamata ei ole arukas suuremat puupõldu rajama hakata. Nii istutamise, koristamise, transpordi kui soojatootjatega lepingute sõlmimisega võiks tegelda selleks loodud ettevõte.
Kuidas, kus ja millisel viisil kogu seda süsteemi käivitada, peaks vastuse saama riikliku programmi käigus. On ilmne, et üksiktalunik jääb nende küsimustega hätta, riik peaks vähemasti masinavärgi käima lükkama. Programmi lähteülesannete kavandamisega on algust tehtud.
Andres Koppel, Eesti Põllumajandusülikool, ökoloog
--------------------------------------------------------------------------
Kas energiavõsa kasvatajad saavad taotleda ELi rahaabi?
Põllumajandusministeeriumi taimekasvatusbüroo vanemspetsialist Einar Kikkas: 2004. aastal makstakse ELi uutes liikmesriikides, sealhulgas Eestis, ühtset pindalatoetust heas korras põllumajandusmaale. Muu hulgas võib sel põllumajandusmaal kasvatada ka energiavõsa.
Täpsemad nõuded põllumajandusmaa, püsirohumaa ja põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas oleva maa kohta ning selle toetuse taotlejale on kehtestatud põllumajandusministri määruses 20. aprillist 2004 “Ühtse pindalatoetuse ja täiendava otsetoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord 2004. aastal” (RTL, 28.04.2004, 48, 832).
ELi Nõukogu määruses 1782/2003/EÜ sätestatud energiakultuuride toetus eraldi toetusena rakendub pärast ühtselt pindalatoetuste skeemilt ühtsele otsemaksele üleminekut.
Lisaks on võimalik taotleda ebasoodsamate piirkondade toetust, kui energiavõsa tootmine asub vastavas piirkonnas.
Põllumajanduslikku keskkonnatoetust saab taotleda, kui täidetakse selleks ette nähtud nõudeid.
Põllumajandustootmise mitmekesistamiseks saab taotleda investeeringutoetust energiavõsa kasvatamiseks vajalike masinate ja seadmete ostuks.
Kõikide mainitud toetuste taotlemiseks saab informatsiooni Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (Internetis www.pria.ee).
ELi vastavaid tegevusi kajastab Euroopa Liidu portaal Internetis aadressil http://europa.eu.int/index_et.htm
Kas looduslikult kasvav võsa võiks minna energiavõsa kirja, mille puhul saab küsida PRIAst toetust?
Heli Raamets, PRIA pressinõunik: Energiavõsa puhul on tegu teatud kindlate kultuuridega, looduslikult kasvav võsa energiavõsa alla ei käi.
Metsaleht
