Pajude (Salix viminalis, Salix dasyclados) puidu biomassi produktsioon erinevatel väetamisrežiimidel
Kokkuvõte
Energiavõsas nähakse tänapäeval ühte võimalikku alternatiivi fossiilsete kütustele ja traditsioonilisele põllumajandustegevusele. Ühe peamise energiavõsa taimena on nii Eestis kui ka mujal maailmas uuritud paju (Salix spp.) võimalusi. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli välja selgitada kõige produktiivsemad pajukloonid, mis sobiksid kasutamiseks kiirekasvulise energiavõsana Eesti tingimustes. Selleks uuriti kuue Salix viminalis klooni (78101, 78112, 78021, 78183 ja 78195) ja ühe Salix dasyclados klooni (81090) pajude biomassi produktsiooni erinevatel väetamisrežiimidel Tartu maakonnas asuvates Saare ja Nõo istandustes. 1993. a. rajatud Saare istanduses läbi viidud katse raames võrreldi omavahel istanduse kontrollruutudelt saadud biomassi mineraalväetisega väetatud ruutude biomassiga. Saare aastane väetuskoormus teise rotatsiooniperioodi vältel (1998...2002) oli järgmine: N 200 kg/ha, P 25 kg/ha, K 50 kg/ha. Katse näitas, et väetamine tõstis oluliselt nelja klooni biomassi. Kõige suurema biomassiga olid kloon 90 ja 83, mille väetatud ruutudel oli keskmine kuivmass ligikaudu 15 t ha a-1. Ka kontrollruutudel osutus produktiivseimaks kloon 90, ent tulemus oli 60% väiksem – 9 t ha a-1. Katse tulemuste põhjal võib väita, et antud valimist sobivad Eesti tingimustesse energiavõsa kasvatamiseks kloonid 90, 83 ja 12. Kõikidele eelmainitud kloonidele avaldas väetamine statistiliselt olulist mõju, mistõttu on nende edaspidine kasvatamine väetamise tingimustes õigustatud.
Nõo istandus rajati 1995 a. ning teisel rotatsiooniperioodil lisati istandusse jääkmuda koosseisus 304 kg N ning 217 kg P ühe hektari kohta. Lüsimeetritest saadud veeproovide tulemustest võis järeldada, et 40 cm sügavusele mullast nõrgunud vette leostunud lämmastiku, fosfori ja orgaanika sisaldus ei ületanud heitvee veekogusse ja pinnasesse juhtimise määruses lubatud piirnorme. See annab alust diskussiooniks jääkmuda koguse või selle lisamissageduse võimaliku suurendamise üle istanduses. Nõo istanduses oli kontrollruutudel suurima biomassiga kloon 7 ( 10 t ha a-1), millele järgnes kloon 12 (9 t ha a-1). Reovee jääkmudaga väetamise tingimustes andsid suurimat biomassi kloonid 1, 7 ja 90, mille produktsioon jäi vahemikku 8...12 t ha a-1, mistõttu sobivad eelnimetatud kloonid biomassi tootmiseks tingimustes, kus neid kasutatakse reovee jääkmuda utiliseerimiseks.
