Ökopuhasti sobib väikeasulatesse
Euroopa Komisjoni Life-Environment keskkonnaprojekti raames valmisid tänavu omalaadsed ning loodussäästlikud reovee puhastamise seadmed Eesti kolmele asulale.
Uued puhastusseadmed said Kambja asula Tartumaal ning Vohnja ja Kihlevere küla Lääne-Virumaal. Ligi tuhande elanikuga Kambja asulasse ning 250 elanikuga Vohnja külla rajatud puhastid koosnevad mehhaanilisest filtrist, settetiikidest ning biotiikidest ja suurepindalalisest energiavõsa istandusest, mis suveperioodil kogu reovee ära kasutab. Vohnjas on väiksema reovee koguse tõttu talvine reovesi võimalik kogumistiikidesse ära mahutada. Vegetatsiooniperioodi alates pumbatakse see koos suvise reoveega järkjärgult 3 ha suurusesse istandusse energiavõsa kosutamiseks.
Kuna Kambjas on aastane reoveekogus kuus korda suurem, lastakse reoveel talvisel ajal 8000 m3 kogumahtuvusega sette- ja biotiikides ligi kuu laagerduda ning suunatakse seejärel endise puhasti biotiikidesse ja sealt ojja. Suvel suunatakse siingi eelpuhastatud reovesi kastmissüsteemi abil 11 ha pindalaga võsaistandusse.
Kihlavere küla 200 elaniku olmereovee puhastamisel on peamine osa täita püst- ja rõhtvoolulistel pinnasfiltritel, millele eelneb mehhaaniline puhatus. Pinnasfiltrid on külmumise vältimiseks kaetud mõnekümne sentimeetri paksuse pinnasekihiga. Filtrid on täidetud erineva terasuurusega materjalidega, mistõttu on tagatud biokile tekkimine, kuid väheneb filtri ummistumise võimalus. Püstfiltris toimub puhastamine aeroobsetes tingimustes, seevastu rõhtsuunalises filtris on loodud tingimused anaeroobsete bakterite tegevuseks. Nimetatud metoodikat on Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus ka varem kasutanud väikepuhastite rajamiseks.
Ökopuhastite eelised
Miks üldse energiavõsal põhinevaid reoveepuhasteid tavapuhastitele eelistada? Esiteks võib välja tuua nende madalad kasutuskulud. Kui nii tavapuhasti kui eelpool kirjeldatud looduslähedaste puhastite ehituskulud on ligikaudu samad, siis taimkattefiltritel põhinevate puhastite edasised ülalpidamiskulud piirduvad põhiliselt reovee istandusse pumpamisele kuluva elektrienergia maksumusega suveperioodil. Reovesi liigub tiikide vahel isevooluliselt ning puhastumine põhineb looduslikel mikrobioloogilistel, keemilistel ja füüsikalistel protsessidel. Vett reeglina ei rikastata täiendava hapnikuga. Samuti jääb ära rahakulu kallitele kemikaalidele, mis eemaldaksid reoveest fosfori, sest selle töö teevad ära puud. Selline lahendus sobib hästi madalama maksejõuga väikeasulate olmereovee puhastamiseks. Kui maad asula/suurtalu juures on vähem, võiks kaaluda sinna pinnasfiltritest koosneva puhastussüsteemi rajamist.
Istanduse regulaarne koristamine väldib vegetatsioonifiltri küllastumist mineraalainetega, kuna taimedesse talletunud fosfor ja lämmastik viiakse puiduga regulaarselt välja. Seega võiks vegetatsioonifiltri kasutusiga olla pikem kui looduslikul lodul või pinnasfiltril.
Eraldi tuleb märkida vegetatsioonifiltri kõrvalprodukti hakkpuidu sobivust küttematerjaliks, paju näol on tegu kiirekasvulise liigiga, mille väetatud ja hästi hooldatud istanduses on produktsioon üle 40 tonni kuiva puitu hektarilt 4-aastase kasvuperioodi jooksul 20-25 aasta vältel (st keskmiselt 10 t/ha aastas).
Riskid
Vegetatsioonifiltrite rajamisel on riskid seotud eelkõige taimede võimaliku massilise haigestumisega. Ka on eriti noores istanduses võimalus, et ekstreemsed talvetemperatuurid või hilised kevadkülmad puudele liiga teevad. Nende ohtude vältimiseks kasutatakse ühes istanduses erinevaid taimekloone/liike.
Eesti kliimas ei saa talvel istandust ja jaotustorustikke reovee puhastamiseks kasutada. Vajadus periooditi reovett koguda ongi taimkattefiltrite üks suurimaid puudusi ning raskendab oluliselt seda tüüpi filtrite rakendamist suuretele veekogustele, näiteks suurlinnades.
Katrin Heinsoo
EPMÜ ZBI vanemteadur
