Väljavõtte ema mälestustest on teinud tütar Eva-Maria Woltner

... Isal oli lootuskiir: pakkumine "keskkonna" professor Uexküllilt. Too oli saanud oma äravõetud varade kompensatsiooniks enda valdusse Puhtu saare, perekonna endise omanduse. Ta sõitis kohale, et saart vaadata ja tuli üsna vaimustatult tagasi, ikka ja jälle laulmas laulu "paradiisist mere kaldal". Kõik, mida ta jutustas, oli uskumatult ilus.

Aki (Alexander von Keyserlingk) võttis mind vastu Werderi sadamas, kena rahutu valge hobuse ja kalessiga. Umbes kolme kilomeetri pärast viis väike tamm maismaalt saare peale. Kui väga ma tundsin, alates esimestest meetritest, et siin on kodu minu südamele, lohutus, mis aitab mul kõiki halbu aegu unustada.

Maja mõlemalt küljelt paistis merele, idapoolselt küljelt lahele kus oli palju väikesi saari tõeliste linnukolooniatega. Kuni kaldani välja kasvasid saarel puud, milliseid ümbruskonnas polnud, leht- ja okaspuud.

Kui ma tahaksin Puhtu saart kirjeldada, ei jätkuks tervest raamatust. Peaaegu seitse aastat elasime seal ja mälestus sellest täidab minu südant ikka veel tänutundega. Kui ma peaksin kirjeldama, mis siinse elu nii eriliseks tegi, siis ennekõike küll rikas loodus. Me nägime päikest esimesest kiirest viimaseni, aasadel kasvas taimi, nagu neid muidu lõunamaal ette kujutatakse – eri sorti kellukesed, kevadel priimulad ja sügisel mere kaldakividel jahused mustad põldmarjad. Ja taamal – ikka meri, meri, meri. Tihti ei näinud horisonti, veelinnud lendlesid ebamaiselt taeva ja maa vahel. Vahel hõljus kergelt üle horisondi taeva kohal Fata Morgana. Talvel seevastu, veiklesid jääkülmadel öödel virmalised nagu pärlikardinad siia sinna. Kaugel eemal teistest inimestest, ainult meie kaks ja lapsed.

Varsti õppisime me tundma saare loomadest kaaselanikke. Kevadel tervitasime lõunast tagasitulevaid linde ja kuulatasime mitmehäälseid helinaid õhus ning kogu elu hakkas kulgema nende järgi – kui luiged tulevad, kui künnivares pesas poegi haudub. Linnusaared olid nii mune täis, et me lapsi paadist välja ei söandanud tõsta ja meie peade kohal tiirlesid ehmunud linnuvanemad. Jälle oli nii nagu Ruilis: loodus kutsus meid võitlusele. Aga me võtsime selle rõõmuga vastu. Oh kui tihti ujutas suurvesi üle meie väikese teeraja ja piima järele sumpasin ma põlvini vees, aga piima oli lastele vaja. Kõike muud ülejäänut just vaja ei läinud. Siis põles hea vene ahi ja küttis soojaks kogu maja- muidugi oli vaja muretseda puid. Nii mõnigi kord kui see ei õnnestunud, sest marutuul kihutas üle saare, toppisin ma oma mõlemad lapsed lihtsalt voodisse ja panin peale kõik, mis oli villasest või teki moodi ja nii elasime selle üle, terved ja vastupidavad lapsed. Tihti tungis meri keldrisse või ujutas aia üle. Talvel palju lund ja kevadel merel jäämäed. Ma võtsin selle vastu kui õnne ja ei tundnud mingit puudust. Aga Ines oli nüüd juba kooliealine ja ma pidin sellele mõtlema, et ma pean oma lapsest lahkuma.

Nüüd tuleb mul aga oma armsa saare elu teisest küljest kirjeldada. Ta oli ju tõeliselt üksik oma kargel kivisel ja lagedal maastikul. Siin olid vanadel aegadel lõpmata hoolsad inimkäed tegutsenud ja loodusesse oma jäljed jätnud. Saar oli vanadel aegadel benediktiinide käes olnud. Nad polnud muutnud mitte ainult loodust, nende vagadus oli seotud ka kõige elavaga. Kui saar hiljem balti omanikele üle läks, rajati siia vaimustatud austajate poolt esimene Shilleri ausammas ning teisigi ausambaid, vana surnuaed sügaval metsas – kõik viitas sellele kui sügavale inimlik vaimsus siia kodupaiga oli leidnud. Need mõjud olid eriti tunda meie laste puhul, kes välismaailmast kuidagi mõjutatud polnud, nad elasid fantaasia ja muinasjuttude maailmas. Nad olid ise nii vennake kui õeke, nii konnakuningas kui kuningas Sinihabe; puudel olid näod, soos oli päkapikkude kuningriik. Sel kõigel oleks olnud lõpp kui kool algas. Sel talvel ootasin oma kolmandat last. Ines, kes käemurru tõttu pidi haiglas viibima tõi meile läkaköha koju ning Dagmar ja mina jäime haigeks.

Sel ajal kutsus Hitler kõiki sakslasi üles Baltikumist lahkuma – mõistetamatu kodumaasse nii kiindunud inimestele nagu baltlased ning võimalik ainult seetõttu, et pärast kokkulepet Hitleriga rippus õhus venelaste ähvardus baltimaad endale haarata.