Loss Werderis ja Puht`u saar Eestimaal

W.S. Stawenhagen "Baltischer Ansichten", Mitau 1867

Maastikuliselt ilusaks loetud paigad Eestis asuvad pikaksvenitatud rannajoonel. Narva lähedal, kus Soome lahe lained uhavad Eesti nurmesid, on siiani igaval rannikul näha esimesi ilusaid kohti. Siin kõrgub Eesti lubjakiviplatoo või klint st järk kaljusein, mis tavaliselt jäljendab mereranda, pakub mõneski paigas ilusat vaadet merele ja mõnes teises kohas on kaetud rikkaliku taimestikuga. Edasi minnes on ta samasugune ja saavutab oma kõrgvormi Revali juures. 40-50 versta lääne poole kaob klint, meri uhub täiesti tasast randa, aga selle kaldad roheliste karjamaade ja üksikute armsate aadlimõisatega ei ole ilma võluta. Sakilisest Haapsalu rannast edasi on see rannik kõige kaunim väikesel park-saarel Werderi (Virtsu) äärses Puhtus, mis asub Eesti edelatipus. Siin, Werderis, kus postitee ulatub merre ja sidet suurte saarte Muhu ja Saaremaaga peetakse paatidega, on kivise ranna ilme kurb ja kõle. Üsna unise sadama ligidal asub kõrge rusu- ja veremetehunnik, kunagise elu tunnistus siinses rannas.

Puhtu saar

Rändur, kes otsib Eestimaa kauneid paiku või varju kuumal lõunatunnil, ei pööra siin oma samme tagasi. Kohe (Werderi) sadama ja postimaja tagant algab tamme - ja saaremetsake. Läbi selle viib tee, läbi põldude ja aasade, üle kitsa merekitsuse ületava tammi ja rändur märkab metsaviirgu, mis jäljendab kõige kaunimal kujul rannajoont, nagu oleks see tõmmatud osavaima maastikuhooldaja käega. Puud on sadu aastaid vanad, heatahtlik hoolitsev loodus säilitas ja lõi siin varjulisel rohelisel saarel hilisematele, ilu rohkem hindavatele inimpõlvedele sellise varanduse. Juba keskajal olnud Puhtu laiul teatud väärtus, teda mainitakse juba 14 sajandi Uexküllide perekonna maajaotusaktides eraldi teiste losside ja külade kõrval. Alles viimase aastasaja lõpul sai metsikust laiust asustatud saar. Praeguse omaniku vanaisa, Carl Thure v Helwig, omal ajal Eestis laialt tuntud ja austatud, osav nii teos kui sõnas, poeesiat ja kunsti harrastav, rajas siia oma suvekodu, aia ja pargi. Kõik hollandipärane oli tookord Eestis moes, Hollandiga oldi kaubavahetuses, nii mõnigi aadlik teenis Hollandi maa- ja mereväes, sealt tulid ehitusmeistrid, aednikud jne. Nii olid ka Puhtu rajatised hollandipärased. Keset saart kõrgus kaheksanurkne 3-korruseline hoone, korrapärased kiirtekujulised teed ulatusid mereni või viisid väikeste, külaliste ja võõraste jaoks ehitatud majakesteni.

Loodus on ka siin võitnud konventsionaalse ilu: sirged teed on kadunud, lihtsad käänulised rajad viivad ränduri ilusamate paikadeni ja selle asemel, et puid kääride ja saega pügada, proovib omaniku hoolitsev käsi ehedate puude ja põõsastega olemasolevat rikkust suurendada, inetu kõrvaldamisega ilu puhtamalt esile tuua. Kui juba eemaltnähtu on rõõmustav, siis tugevneb meeldiv mulje lähemale astudes veelgi. Tihe puudevõra kaitseb tormi ja tuule eest, võib tunda end kindlalt ja kaitstult ja õhk tundub soojem, samuti on temperatuur saarel pool kraadi kõrgem, eriti tormipäevadel ja suveöödel.

Vasakul sissesõiduteest asuvad vahimajake, tallid jms; paremal viib tee piki randa edasi, keskmine tee viib saare südamesse. Vasakul või paremal ilmuvad ilusad puudegrupid või üksikud puud ja varsti seisame suure elamu, nn "Perekonnamaja" ees. Läbi vanade puude kumab mereäär, paremal asetseb iluaed ilusate kõrgetüveliste taliroosidega, mis talvel põhjamaise kliima kiuste kahjustada ei saa; asaleade ja rododendronitega. Aiake on piiratud peenikese raudvõrega, teed on üle puistatud punase liivaga, lillepeenrad hoolitsetud. See aiake nagu ka maja teine pikikülg, kulgeb kaunite puudega park-aasani, siin seisab ka suurim tammedest, tõeline iludus. Minnes mööda teed edasi ja hoides saare keskme poole jõuame "Söögisalongini" – kaheksanurkse, ühekorruselise, vahtratest ja kastanitest ümbritsetud hooneni. Siia koguneb lõunasöögile paikne või vahetuv saare elanikkond. Jälgides rannajoont, leiame vahetult loksuva mere läheduses vanade pärnade alla peidetud majakese. Seal on ainult üks tuba ja ruumikas veranda, kus elas keegi külalistest või keegi pereliige, kellele meeldis täielik üksindus mere läheduses. Majakese läheduses seisab mälestussammas, mille üks saksa proua 50 a tagasi pühendas Schillerile, kuna see aadlik õilsa saksa proua südant ja hinge sügavalt liigutas.

Me asume ikka veel maismaa poole pööratud teepoolel; astudes välja pärnasalust, näeme enda ees lagedat merd, Riia lahte, piiramatult võib silm haarata merd ja taevast. Ilusa selge ilmaga kerkib vahetevahel õhtupeegelduses esile Runö saar, aeru- ja purjelaevad elustavad lõputut veepinda, mille lained murravad vahutades üsna kaugele merre sissetungivaid leetseljakuid. Edasi saare lõunapoolsel küljel, kus saab nautida ilusat väljavaadet, kohtame gottage-stiilis ehitatud suuremat hoonet, mõeldud kogu pere jaoks, rohkete tubadega, köögiga ja varustatud kõikide mugavustega, ümbritsetud tihedate puudega – võluv paik. Mõnele näib see idülliline paigake saare kalliskivina, samal ajal kui teised eelistavad perekonnamaja või mõnd vaikset puhkepaika suurel rändkaljurahnul või vanade puude all. Saare sisemus varjab nii mõnegi ilusa puu, mis tüve kõrguse või lehestiku laiusega ületab oma kaaslasi, samuti 4-5 väiksemat majakest 2-3 toakesega külaliste ja võõraste tarbeks. Meie astume mööda rannaäärset teed edasi, mis kulgeb pooleldi tumedate varjude all, pooleldi päikesepaistelises rannas. Paremal torkab meile silma üks tee, mitte nii lai kui teised, pöörates ära kahe suure puu vahelt peateelt, mis kutsub üksikut matkajat aga mitte suurema seltskonna kirjut parve. Tee viib väikesele poolsaarele - ümbritsetuna saarte ja vahtrate sosinast, mere rahulikest pulsilöökidest, käis siin pargi rajaja, Karl Thure v Helwig palvetamas. Üksikuna leinab kariidi kuju haudade kohal. Enne kui rändur siiski mehe ja tema kahe tütre viimsele puhkepaigale läheneb, möödub ta lahkunu poolt oma sõpradele pühendatud mälestuskividest, mis küll varem olid saarele laiali paigutatud ja mis ei sobi praeguste rajatiste ega maitsega, kuid mis annavad varasemast ajast lõpliku pildi. Mälestuskivide kõrval, mis on pühendatud vanematele ja varasurnud tütrele Patkulile, loeme siit nimesid nagu Wrangel, Tiesenhausen, Kursel, nimed, mis praeguseks on omandanud Eestis suure tuntuse. Tagasi pöörates võtab meid vastu tume kuusetukk, et tõsist meeleolu aegamööda muuta. Kaunid vanad puud, ümbritsetud õite ja õietolmuga, annavad sellele paigale kordumatu ilu. Pärast kahetunnist jalutuskäiku on saar läbi rännatud, rahuldunult, saadetuna rõõmsast meelest ja rahulolust, lehvitab rändur saarele hüvastijätuks, olles tänulik siit saadud harmoonilistele muljetele.