Folkloor
Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida)
Selts: Ämblikulised (Araneida)


Ämblik ristämblike perekonnast (Araneus quadratus)

Hiidämblik (Dolomedes fimbriatus)
SELTS : ÄMBLIKULISED (ARANEIDA). Folkloor


Andrus Saareste on oma sõnaraamatus (1962: 269) ämblike rahvakeelseid nimetusi määratlenud järgmiselt: hüpikämblik Attus, küttämblik Salticus, majaämblik Tegenaria, ristämblik Aranea diademata, poolämblik, pikajalgadega ämblik Opilionide, suviämblik Tetragnatha extensi, vesiämblik Argyroneta aquatica, keldriämblik Segestria senoculata.

Seletusmuistendi järgi sai ämblik (Kagu-Eestis härmavedaja) võrguniidi taevast alla laskumiseks heateo eest (astus välja karjaste kaitseks; juhatas Jumalale taevavõtmed kätte). Teise versiooni järgi: Ämblik palunud jumalalt armu ja Jumal lasknud ta siidinööriga taevast alla (Rapla, 1936). Kujutlus kõigevägevama erilise kaitse all olemisest määrab inimese säästva suhtumise:

Ämblik on jumala poolt õigeks tunnistud loom. Ämblikule ei tohi mitte haiget teha ja teda ei tohi mitte tappa. Kui seda tehakse, siis on see suur patt, selle eest tuleb inimesel ühekorra vastust anda, kui ta on ämblikule haiget teind (Pöide, 1947–1948). Teisal on öeldud: Ära tapa ämblikku. Tema läheb taeva ja kaebab so tegu üles (Karja, 1888) .

Veel enam on nii eestlastel kui teistel rahvastel levinud kujutlus ämblikust kui õnneloomast, kelle kahjustamine võtaks inimeselt õnne. Kui sa omas majas hämbliku näed, siis on sul õnn majas; tapad sa aga hämbliku, siis kaub õnn su majast. Hämblik on õnnelind (Jüri, 1895). Keelu põhjendused, miks ämblikku tappa ei tohi, on veel: üheksa pattu tuleb hingele (Vändra), maja läheb põlema (Rapla, Rõngu), ema sureb (Maarja-Magdaleena, Räpina), sugulane sureb (Võru, Tartu), lambaõnn kaob (teateid on mitmelt poolt), tuleb häda ja õnnetust (üldine), nina hakkab verd jooksma (Rõuge), lõhub mõne kausi või muu savist nõu (Viljandi). Rahvauskumuste alusel kujunenud "sümbioos" toimib tänapäevalgi. Kuigi ämblikuvõrgud kodudes ära pühitakse, nende omanikku siiski ei surmata: Mina tean, et ämblikku ei tohi tappa. Mina ei tapa teda meelega kunagi, pühin sealt kõrvalt ära (Kambja, 1985). Ühtaegu püsib paljude inimeste alateadvuses ämblikukartus, olgu põhjuseks varases lapseeas kogetud õudustunne lähemale sööstva hirmolendi ees või mõjustatus teiste inimeste ehmumisreaktsioonist ämbliku nägemisel.

Ämbliku murdjaloomuse esiletoomist tuleb ette vaid üksikjuhtudel. Kui inimene juhtub kuskilt ämbliku nägema, siis peab teda kohe ära tapma, sest kui seda ei tee, siis saab kahju majas sündima (sest vana jutt ütleb, et ükskord olnud ämblik, kes magaja mehe suu peale roninud ja see olla ära surnud) (Torma, 1912).


Kirjandus:
Saareste, A. 1962. Eesti keele mõisteline sõnaraamat III. Stockholm
Vilbaste, A. 1961. Ämblikud ja vananaistesuvi. Eesti Loodus 5, lk. 301–302