| Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida) |
 Selts: Pärislestalised (Acariformes) |
Vesilest
|
SELTS: PÄRISLESTALISED (ACARIFORMES). Üldiseloomustus
Väga mitmekesine ja suure liikide arvuga selts kuhu kuulub ligikaudu 6000 liiki (palju liike arvatakse olevat leidmata). Selts jaguneb kaheks alamseltsiks: närilestalised ja imilestalised. Närilestaliste hulka kuuluvad sarvlestad, kõdulestad, parasiitsed sulelestad, karvalestad, süüdiklestad jt. Imilestade hulgas on samuti palju rühmi; siia kuuluvad võrgendlestad, vesilestad, sametlestad jt. Selles rühmas on palju taimede, loomade ja inimeste parasiite, nakkushaiguste levitajaid aga on vähe. Mõlemasse rühma kuulub umbes 170 sugukonda.
Pärislestad on küllaltki lihtsa ehitusega. Keha on ligikaudu 0,2 - 0,3 mm pikk, katted on õhukesed; pearindmik ja tagakeha on hästi lülistunud. Kõik jäsemeid kandvad segmendid on seljal eristatud tugevate vagudega. Keha eesosa nimetatakse proterosoomaks, selle külgedel asuvad külgsilmad ja ees keskel mediaalne silm.
Pärislestade keha on kaetud hulgaliste karvade ja ogadega. Kuigi lestad ise on suhteliselt väikesed, on nahalisandid küllaltki suured, samuti on nende arv ja asetus liigispetsiifiline. Kõige tavalisemal juhul talitlevad need kompimiselunditena või ka haistmiselunditena. Õhukeste katetega vormidel on karvad ka kaitsefunktsiooniga. Katete väljakasved võivad olla mitmesuguse väga erineva kujuga kujuga: sulgjad, ogajad, soomusetaolised vms.
Jalad tipnevad küünisekujulise lõpulüliga. Lõugtundlad on harilikult kolmelülilised ja sõrgadega. Osadel vormidel võivad lõugtundlad olla ka kuni kuuelülilised. Suised on keeruka ehitusega, see on tingitud mitmekesisest toitumisest. Paljud liigid on taimtoidulised, nende suised on mälumistüüpi. Nad toituvad põhiliselt seente hüüfidest ja spooridest, mullas olevatest vetikatest, pärmseentest jms. Osa liike on röövtoidulised, kes püüavad toiduks väikeseid hooghännalisi või teisi lestalisi, kes torgatakse lõugtundlatega läbi ja imetakse tühjaks. On ka liike, kes toituvad hooghännaliste munadest.
Vanapärasemad pärislestalised elavad kogu oma elutsükli niiskes pinnases või kõdunevates taimejäänustes. Pole teada mingeid levimisjärke nagu teistel ämblikulaadsetel. Olles niiskuselembesed loomad, elavad nad kogu oma elu väga niiske õhuga paikades. Niiskuse kadudes (pinnase kuivades või pinnasest välja võttes) nad kuivavad kiiresti ja surevad. Ka tilgaline vesi on neile eluohtlik, kuna märgumisel sureb lest samuti. Selle põhjuseks on see, et sellised pärislestalised hingavad läbi katete ja see eeldab suurt õhuniiskust. Kuna lestad on väga väikesed, siis vee pindpinevusjõud on nende jaoks tugevam maa külgetõmbejõust ja see võimaldab neil vee pindkilel liikuda.
Alamad pärislestalised hingavad läbi katete, spetsiifilised hingamiselundid neil puuduvad. Evolutsiooni ühelgi etapil pole neil mingeid spetsiaalseid hingamiselundeid olnud, arvatavasti asusid nad kohe elama niisketesse paikadesse. Kõrgematel lestadel on hingamiselundid (trahheesüsteem) olemas.
Erituselunditena talitlevad kolm paari koksaalnäärmeid. Sooltoru on pärislestalistel segmenteerunud.
| Kirjandus: |
| Abrikossov, G. 1960 Selgrootute zooloogia. Tallinn |
| Barnes, R.S.K., Calow, P., Olive, P.J.W. 1993 The Invertebrates: a new synthesis. Blackwell Scientific Publications |
| Loomade elu. 1984 3. köide. Selgrootud III. Tallinn |
| Remm, H. 1987 Lülijalgsed. Tartu |
| Urania Tierreich 1969 Tiere 2. Urania-Verlag Leipzig-Jena-Berlin |
|