Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida)
Selts: Pärislestalised (Acariformes)
Alamselts närilestalised (Sarcoptiformes). Üldiseloomustus

Selle seltsi esindajad on närivad või mäluvad lestad, kellel on haukamistüüpi tugevate sõrgadega lõugtundlad. Nad toituvad põhiliselt tahkest taimsest toidust, parasiitsed vormid toituvad selgroogsete nahast, sulgedest, karvadest ja nahanäärmete eritistest. Alamselts jagatakse kahte suurde rühma: sarvlestad ja kõdulestad.

Sarvlestad (Oribiatei) on pinnaselestade suurim rühm. Iseloomulikuks omaduseks on täiskasvanutel moodustuv tugev rüü ja trahheed, mis võimaldab neil levida kõikjal. Seetõttu on valmik vastupidav, pikaealine ning võimeline aktiivselt levima. Vastne ja nümfid elavad niiskes õhus, kuna nendel esineb ainult nahahingamine.

Primitiivsematel vormidel (sugukond Hypochthoniidae jt.) pole rüü nii tugev ning on heledalt värvunud, kuid enamikul sarvlestadel on kilbid tumepruunid või mustad, tugevad ja läikivad. Mõnedel liikidel võivad keha külgedel moodustuda tiibjad jätked – pteromorfid, mis on tavaliselt liikumatud, kuid tiiblestadel (Galumnidae) on nad lihaste abil liigutatavad ja neid liigutatakse nagu tiibu. Kuna täiskasvanud sarvlestadel on tugevad katted, on nende eluiga pikem, kui enamikul teistel lestadel, 15 -18 kuud ja enamgi. Osadel liikidel elavad samuti täiskasvanud pinnases ja tulevad maapinnale vaid niiske ilmaga (vihm, udu või kaste).

Täiskasvanud lestade keha on lülistunud. Suised on lühikesed ja haukamistüüpi, lõugkobijad on samuti väikesed. Jalad on tugevad ja käppadel on 1 -3 küünist.

Hästi on arenenud kompimismeele elundid – mitmesugused karvad ja ogad. Silmad selle rühma esindajatel aga puuduvad. Sarvlestadel esinevad paar nööpnõelakujulist harjast keha eesosas, mille abil loom tajub mehaanilisi võnkumisi. Täiskasvanud lestad hingavad trahheedega, mis avanevad jalgade kinnituskohtadel.

Kõige arvukamalt on sarvlesti niiskes metsapinnases ja lehekõdus. Nende arvukus võib ulatuda isegi kuni kümnete tuhandete isenditeni kuupdetsimeetri kohta. Sarvlestad toituvad põhiliselt kõdunevatest taimejäänustest, kuid ka seenehüüfidest ja eostest, pinnasevetikatest, pärmseentest jt. Sarvlestadel on oluline osa mullatekke protsessis. Nad levitavad ka haigusttekitavaid mikroorganisme ja seeni näiteks on sarvlestad ühe paelusside rühma vaheperemeesteks.

Spermatofoori ehitus on üsna keerulise ehitusega. Emase sugukoonus on harilikult moondunud suureks munetiks. Emane asetab munad muneti abil pinnasesse, mõnikord kantakse mune endaga kaasas. Väga huvitav on mõnel liigil esinev surmajärgne sünnitamine, mille korral munad arenevad surnud emase kehas edasi.

Kõdulestade (Acaridiae) hulgas on rohkesti laokahjureid, kes kahjustavad teravilja, jahu ja teisi toiduaineid. Iseloomulikuks tunnuseks on see, et deutonümf moondub ebasoodsaid keskkonnatingimusi taluvaks staadiumiks (hüpopus), kes on püsiv välistingimuste suhtes. Ebasobivates tingimustes surevad kõik aktiivsed vormid ning alles jäävad vaid hüpopused, kes ei toitu ega ei karda külma, kuivamist ega mürkaineid. Sellest sõltuvalt on kõdulestad väga eluvõimelised ja laialt levinud.

Täiskasvanud kõdulestad on 0,3-0,5 mm pikad, nende keha on ovaalne, katted õhukesed ja läikivad ning rasunäärmete eritise tõttu mittemärguvad. Värvuselt on nad valkjad, kuid jalad ja suised on tumedad. Keha on kaetud harjastega, silmad puuduvad. Lõugtundlad on varustatud sõrgadega.

Harilikult munevad emased 20 -30 muna, kuid munade arv võib ulatuda isegi üle 600. Soodsates tingimustes võib arengutsükkel kesta isegi alla nädala. Rikkalike toidutingimuste puhul jääb hüpopuse staadium vahele. Hüpopuse staadium võib peale puhkevormi täita veel ka levimisvormi osa. Levimisvormidel on tugevamad suised ja kinnitusvahendid. Levimiseks kasutatakse põhiliselt putukaid, kuid ka teisi loomi, sagedasti närilisi. Kõdulestadel on ka täiskasvanud vormid võimelised levima, siin kasutatakse peamiselt õhuvoole. Levivad ka munad, mis on võimelised kahjustamata läbima näiteks näriliste seedetrakti.

Enamasti elavad kõdulestad metsade lehekõdus, pinnases, taimejäänustes, kõdunevas puidus, seentes, samblikes, sammaldes, loomade pesades, kuid neid võib leida ka mujalt. Kõdulestad kahjustavad ka mitmeid toiduaineid (juustulest (T. casei), kes elab ja paljuneb juustus, veinilest (Histiogaster bacchus), kes rikub veini, paljunedes massiliselt veinitünnides, ja sibulalest (Rhizoglyphos echinopus), kes kahjustab sibulaid). Kõdulestad on ohuks ka inimestele, kes lestad toiduga alla neelavad. Seedetraktis olevad lestad võivad esile kutsuda tugeva ärrituse. Sissehingamisel võivad kõdulestad põhjustada astmaatilisi nähtusi.

Süüdiklestad (Sarcoptoidea). Siia kuulub vähe liike, kes põhiliselt parasiteerivad imetajatel loomadel ja inimestel. Tihtipeale on nad sügeliste tekitajateks. Inimesel tekitab sügelisi süüdiklest (Sarcoptes scabiei). Süüdiklesta emane on 0,3 mm pikk, ovaalse keha ja lühikeste jalgadega. Isane süüdiklest on ligikaudu poole väiksem. Emased toituvad nahast ja munevad munad naha sisse söödud käikudesse. Vastne jääb kuni teleonümfiks arenemiseni samasse käiku elama ja toitub ema poolt näritud nahajäänustest ja peremehe koevedelikest. Teleonümfid tulevad naha pinnale ja paaruvad seal. Peale seda tungivad viljastatud teleonümfid naha sisse ja arenevad täiskasvanud emasteks. Inimestel võivad parasiteerida ka hobuste, koerte, lammaste, kitsede, sigade ja teiste loomade süüdiklestad.