Kartulimardika (Leptinotarsa septemlineata) vastse punane värv teatab, et ta on mürgine
Meemesilase (Apis mellifera) triibud hoiatavad vaenlast
|
Hoiatusvärvused
Kui putukas omab efektiivset keemilist kaitset ja on seega võimalikele röövloomadele söödamatu, on tema huvides olla ka nendele röövloomadele äratuntav, ning juba eemalt märgatav. Erinevalt söödavatest putukatest, kes püüavad olla kiskjate jaoks võimalikult vähemmärgatavad, on putukad, kelle kehavedelik hemolümf sisaldab ärritavaid ja mürgiseid aineid, silmatorkavalt värvunud. Sellisteks putukateks on näiteks tulilutikad, villimardikad ja lepatriinud. Kõige levinumad on kirgaste värvide nagu punase, oranzi ja kollase kombinatsioonid omavahel ja mustaga. Väga levinud hoiatusvärvus on kollase või oranzi ja musta põikivööditus nagu see esineb mesilastel, kimalastel, herilastel ja teistel kiletiivalistel.
Kuna röövloomas kinnistub seos teatava värvuskombinatsiooni ja ebaõnnestunud jahilkäigu vahel seda kiiremini, mida enam talle antud värvuskombinatsiooniga mittesöödavaid putukaid ette satub, siis on erinevatel mittesöödavatel putukaliikidel kasulik omada sarnast värvumust ning nii on evolutsiooni käigus sarnane hoiatusmuster kujunenud tihti ka teineteisest arengulooliselt kaugelasetsevatel loomarühmadel.
Teadlastele on peamurdmist valmistanud hoiatusvärvuste ja mimikri tekkimise probleem. Kui üldtunnustatud evolutsiooniteooria alusel peaks liikide areng toimuma väikeste muutuste - mutatsioonide tekkimise teel, mille sobivus liigi jaoks antud keskkonnas eksisteerimiseks selgub loodusliku valiku käigus, siis hoiatusvärvuste teket on selle teooriaga raske põhjendada.
Oletame, et meil on tegemist mõõdukalt mürgise ja varjevärvusega putukaliigiga. Iga mutantne isend, kelle kontrastsem värvus võiks põhimõtteliselt viia hoiatusvärvuse tekkele, on röövloomadele, kel pole veel tekkinud kohastumust antud välimusega isendite vältimiseks, silmatorkavaks saagiks. Sellised kirkamad, olgugi mõõdukalt mürgised putukad, püütakse kinni suurema tõenäolsusega, kui nende tagasihoidlikumad liigikaaslased, ning seega ei saa muutus evolutsioonis kinnistuda.
Arvatakse, et hoiatusvärvuse tekkimine on toimunud hüppeliselt, mõne suurema mutatsiooni tulemusena, mis ootamatult osutus putukarühmale kasulikuks.
|