Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata) vastne ja valmik (tagaplaanil). Vaenlasel on põhjust neid vältida













Viljapuu-tupslase (Orgyia antiqua) vastne

MIMIKRI JA TEISED INFORMATSIOONILISED KAITSEKOHASTUMUSED LÜLIJALGSETEL. Sissejuhatus


Aegamööda, elu arenedes meie planeedil, ilmusid järjest keerukamad olendid, kes erinesid üksteisest nii oma füüsilise struktuuri, eluviisi kui ka suhete poolest ümbritsevaga. Pikkamööda täitsid taimed, loomad ja seened enamiku elamiseks sobivamatest paikadest nii maismaal, õhus kui ka vees.

Üheaegselt toimusid kaks protsessi: erinevate organismide ja liikide elutegevus muutis elutut keskkonda, ning keskkond kujundas loodusliku valiku käigus neidsamu organisme. Koos arenemise tulemusena muutus keskkond seal elavate organismidega järjest enam dünaamiliseks tervikuks.

Et paratamatult kippus ruumi ja teisi ressursse nagu toit, elupaigad ja valgus väheks jääma, ning elu puutus aina enam eluga kokku, tekkisid ökoloogilised seosed erinevate liikide vahel sümbioosi, kommensialismi, parasitismi ja kiskluse näol. Ilmusid huvid ja huvigrupid, liitlased ja konkurendid. Kuna elada tahtsid kõik, viis looduslik valik kohastumuste tekkele, mis võimaldasid suhtlemist ümbritseva eluga. Senistele kohastumustele, mille eesmärk oli vaid võimalikult täiuslikum sobitumine elutu keskkonna tingimustega, lisandusid uued - dünaamilisemad, mis aitasid liikidel säilitada oma kohta ümbritseva elu keskel - kohastumused toitumiseks või saagi püüdmiseks, kui organism toitus elusast, ja kaitsekohastumused, kui teda ähvardas oht saada ära söödud.

Kaitsekohastumustes on võimalik näha kolme erinevat tahku:

  füüsilised kaitsekohastumused nagu ogad, kilbised, kitiinkestad ja mürgised eritised - ühesõnaga kõik, mis organismi füüsilises struktuuris teda kaitseb;

  käitumuslikud kaitsekohastumused nagu reageerimine ähvardavale ohule põgenemise või vasturünnakuga ja kõik teised väljakujunenud käitumisviisid ohtlikust olukorrast pääsemiseks;

  informatsioonilised kaitsekohastumused nagu hoiatus- ja varjevärvused, mimikri ja mimees, ehk kõik mis on organismis teiste elusolendite jaoks informatsiooni kandev, "bluffiv", võimaliku kiskjat segadusse ajav.

Informatsioonilisi kaitsekohastumusi kohtab looduses igal sammul. Esiteks on nad küllaltki effektiivsed - on ju väliskeskkonnast ja ümbritsevatelt organismidelt saadav informatsioon iga olendi eluks esmatähtis, näiteks peab röövloom igal toiduotsingul otsustama, kas ettesattuv võimalik saakloom kõlbab süüa või mitte, kas tast käib jõud üle, ning vastavalt saaklooma suurusele ja käitumisele valima sobiva püügistrateegia.

Teiseks on informatsioonilised kaitsekohastumused energeetiliselt küllaltki soodsad. Tihti õnnestub vähese vaevaga, näiteks hetkeks tagatiibadel olevaid eredaid laike paljastades nagu teevad seda paljud ööliblikad, rünnak ära hoida.

Nagu bioloogias tihti, on siingi raske tõmmata selget piiri erinevate kohastumuste vahel. Paljud liigid kasutavad erinevaid kaitsekohastumusi kombineeritult.

Näiteks lepatriinu on samaaegselt kaitstud kitiinkestaga, värvunud puna-musta hoiatusvärvusega, ning nagu enamus putukaid üritab ka häirimise korral põgeneda või surnut teeeselda.

Lepatriinul on hoiatusvärvus õigustatud - tema esijalgade sisepinnal on spetsiaalsed näärmed, mis eritavad ärrituse puhul ebameeldiva lõhna ja maitsega oranzikat vedelikku, nii et putuka haaranud röövloom ta tavaliselt kohe lahti laseb.

Tihti aga bluffivad loomad peaaegu või täiesti alusetult, sarnanedes vaid välimuselt loomale, kes omab keemilist kaitset, on kiskjale mittesöödav või ohtlikki, ning jäävad seega puutumatuks, kuna kiskja peab teda eksikombel toiduks kõlbmatuks. Sellist kaitsekohastumust nimetatakse mimikriks. Lisaks laialtlevinud, kaitsekohastumusena toimiva mimikrile, kasutavad sarnasust teiste organismidega ka mitmed röövloomad, kindlustades nii edukaka jahipidamise, kuna pääsevad saakloomale ligi ilma et neid ära tuntaks.. Sellist kohastumust nimetatakse agressiivseks mimikriks. Lisaks mimikrile käsitletakse selles kirjatükis informatsiooniliste kaitsekohastumustena varjevärvusi ja varjekohastumusi, hoiatusvärvusi, ning mimeesi.
Kasutatud ja soovitatav kirjandus

Allen, J. A., Cooper, J. M., 1995, Mimicry. J. Biol. Edu. 29:23-26.
Inglisekeelne pedagoogidele suunatud artikel, näidetega mimikri käsitlemiseks koolitunnis. asub TÜ Raamatukogus
Masing, V., 1991, Putukad ja õied I, II, Eesti Loodus. 7:437-440, 8:494-498.
Ülevaatlik artikkel taimede ja putukate suhetest, siin on taimed jäljendajateks, ning bluffimine on suunatud putukate ligimeelitamiseks.
Pasteur, G., 1982, A Classificatory review of mimicry systems.Ann. Rev. Ecol. Syst. 13:169-199
inglisekeelne klassifitseeriv ülevaade erinevatest informatiivsetest kaitsekohastumustest, rohkete näidetega. asub TÜ Raamatukogus.
Tinbergen, N., 1978, Uudishimulikud loodusuurijad, Tln: Valgus.
Raamat kirjeldab huvitavaid ideid ja eksperimente käitumisökoloogia ning putukaökoloogia vallast, ning teadlaste arusaamade arengut
Uexküll, J.v., 1996, Rännak läbi loomade ja inimeste omailmade. Vikerkaar 11(1-2), 165-171
teadusfilosoofiline mõtteränd, milles kirjeldatakse ja analüüsitakse erinevate organismide maailmatajumise erinevusi.