Suur-punasuru (Deilephila elpenor) rööviku "silmad" märgivad tema mittesöödavust
Varjevärvused ja varjekohastumused


Üheks levinumaks ja lihtsamaks kaitsekohastumuseks looduses on varjevärvus - pigmendid looma kehakatetes on evolutsiooni käigus kujunenud nii, et loom sulaks oma tavalises elukeskkonnas ümbritseva taustaga ühte ja oleks võimalikult vähemärgatav. Varjevärvused on oma keerukuselt ja detailsuselt erinevad - ulatudes ühevärvilistest rohekatest, hallidest või pruunidest toonidest puukoore ja lehtede mustri täpsete immitatsioonideni. Lihtne, ühetooniline varjevärvus esineb näiteks lauluritsikal, kelle roheline kehakatte laitmatult lehestiku värviga kokku sulab või ka paljudel jooksiklastel, kelle tumedad, mullakarva kitiinkestad hästi harmoneeruvad ümbritseva kõdukihiga.

Keerukam varjevärvus esineb mitmetel öölastel, kelle esitiivad kannavad puukoore mustrit, aga ka paljudel teistel liblikail. Erinevast puhkeasendist tulenevalt on päevaaliblikatel kaitsevärvusega (taga)tiibade alaküljed, enamikel ööliblikail aga esitiibade pealmised küljed.

Tavaliselt on kaitsevärvus arenenud liikidel, kes on kas väheliikuvad või seotud kindla toidutaime või keskkonnaga, kuna kohastumus on efektiivne vaid juhul, kui putukas asetseb taustal, mille sarnaseks ta kehakatted on evolutsiooniliselt arenenud. See tingimus on täidetud enamikel liblikaröövikutel, kellega tehtud uurimused (L. de Ruiter) näitavad, et vastsed on lindudele kõige vähem märgatavad just oma toidutaimedel. Kuid on teada, et paljud loomad, sealhulgas ka putukad ja kindlasti mõned krabiliigid valivad endale puhkekoha vastavalt oma värvuse kooskõlale ümbrusega. Samuti on kaitsevärvust omavad liigid tavaliselt erakliku eluviisiga, erinevalt hoiatusvärvusega liikidest, kel tihti isendite grupeerumine soovitud kaitseefekti suurendab. See eluviiside erinevus tuleneb varje ja hoiatusvärvuse põhimõttelisest erinevusest, varjevärvusega putukas soovib jääda röövloomale märkamatuks, hoiatusvärvusega putukale tuleb kasuks kui teda märgatakse ning ära tuntakse.

Lisaks tagasihoidlikule värvusele on oluline putuka kehamustri liigendatus, mis kaotab mulje kehast kui tervikust. Niinimetatud "sõjaväemustrit" kohtab looduses erinevates variatsioonides. Kärbtiiva, väike koerliblika ja täpikuliikide tiibade ülakülje laigutus hajutab visiooni nende terviklisusest. Efekt on eriti raba, kui jälgida liblika tantsklevat lendu. Sama ülesannet täidavad näiteks korrapäratu vööditus sirelisuru ja pääsusaba rööviku kehal, hajutades muljet kogukast röövikust, ning muutes vastse sarnaseks toidutaime kasvudega.

Kolmas võte, mida loodus edukalt kasutab loomade peitmiseks on vastuvarjutus. See kohastumus esineb peamiselt kogukatel liblikaröövikel näiteks männisurul. Röövik, kelle asend toidutaime oksa suhtes on ühesugune - tavaliselt seljaga allapoole - on värvunud nii, et külg mis jääb päikese poole on tumedam varju jäävast küljest. Selline värvumus tasandab rööviku välimust ning kaotab reetliku varju, mille abil linnud tihti saagi asukohta määravad.

Varju kaotavad ja looma piirjooni hajutavad ka mitmesugused kehajätked. Nii on mitmetel liblikaröövikutel näiteks vahtra-noolöölasel ja viljapuutupslasel keha katvad karvad koondunud harjasteks. Kitiinkesta jätkeid esineb mitmetel troopilistel putukatel näiteks raagritsikal.

Looduses on mitmeid sümboleid, mis on mõistetavad paljudele eri liikidele. Kui järsud, kiledad häälitsused on hädaohu tunnuseks ja mittesöödavust märgib tavaliselt ere, silmatorkav värvus, siis kiskjat tunnevad tema võimalikud ohvrid peamiselt silmade järgi. Nii vallandab ümarate silmakujuliste laikude ootamatu ilmumine värvulistel põgenemisreaktsiooni, seostudes kaku või pisikiskja ilmumisega. Selle seose tulemusena on mitmetel liblikatel, kui ka nende vastsetel kujunenud kehapinnale sümmeetrilised silmi meenutavad laigud, mille efekti tugevdab käitumuslik kohastumus. Näiteks asetsevad suure punasuru röövikul keha eesosas kaks paari kollakaid "silmi", tugevama puudutuse korral tõstab röövik keha esiosa, ning liigutab seda küljelt küljele. Puhkav silmiksuru tõstab häirimise korral esitiivad, paljastades kaks suurt punasinist silmalaiku tagatiibadel.

Evolutsiooniliselt samast tüvest on arenenud ka väiksmad täpid ja silmakesed mitmete liblikate tiivaäärtes. Nende ülesandeks on hajutada kiskja tähelepanu lendava liblika elutähtsatelt organitelt kõrvale, ja nii muuta rünnaku sihtmärki. Sellise kohastumuse edukuse näitajaks on suve lõpupoole ringi lendlevad silmikud ja sinitiivad, kelledest paljudel on tagatiibadel, täppide kohal iseloomulikud lõhed, lindude nokajäljed märkimas ebaõnnestunud rünnakuid.