Folkloor
Klass: Putukad (Insecta)
Selts: Mardikalised (Coleoptera)
SELTS: MARDIKALISED (COLEOPTERA). Sitasitikas (Geotrupes stercorarius)


Nimetusi sitasitikas, sitapõrnikas, sitasõnn, sitavurr, sitapombulane, sitamommuke, mummukas, momm, seasitikas, turilas on kasutatud ka muude suurte mardikate kohta põrniklaste sugukonnas peale sitasitika. Sitasitikat on peetud seoses olevaks teispoolsusega nagu mitmeid teisigi tiivulisi. Nimetus momm (mumm) märgib hingelooma, seda on kasutatud ka maamesilase, kumalase, täi (pea- ja riidetäi) jt. kohta. Mütoloogiline kujutlus irdhingest leiab väljenduse muistendites, milles jutustatakse hinge lahkumisest inimese kehast mardika, liblika, kärbse vm tiivulise putukana. Kuni hing hingelooma kujul pole inimese kehasse suu kaudu tagasi läinud, näib inimene magavat, ehkki käib samal ajal tuulispasaks või luupainajaks. Tohvri vana Mari oln kua painaja. Ühekorra oln engetä pitkäs [pikali] muas ning püertüd ümber. Sjõtasitikas tuln urinal ning põlõ osan suhu ühti lendä. Viimes püertüd jälle õigusi [õigetpidi], siis tuln eng sisse. Ühekorra püertüd jälle ümber. Tehtud proovi, kas ää surrõ. Mjõtu päävä pietüd teesiti. Vahel sitikäs urisõn ning läin ää jälle. Põlõ kehä aisma akkan ega kedägi. Viimaks tuln eng jälle sisse (Kihnu, 1992). Suhtumise kujunemisel on kaasa mõjunud mardika must värvus ning maamullaga ja kõige maast kasvavaga seotud eluviis. Igatahes keelab eetiline norm sitasitikale mistahes viisil halba teha. Teda on nimetatud Jeesu loomaks ja öeldud, et sellele, kes selili sitika jalule aitab, annab jumal üheksa pattu andeks. Põlvest põlve perekonnaliinis edasi antuna pole see suhtumine tänini päriselt kadunud. Mu ema ikka ütles: Kui näed sitikat selili, aita ta jalule, ta ei saa ju ise jalule, ta võib seal sipelda kaua tahes. Rattaroopas neid oli palju, siis ma ikka korjasin sitasitikad üles ja panin rohu peale. Teised naersid, et mis sa nüüd õiendad nagu sitikakorjaja. Aga lapsest peale on sisendatud nii, siis ikka harjumus on selline (Kambja, 1985).

Ended

Endeloomana on sitasitikas suhteliselt populaarne nimelt ennetes inimese käekäigu kohta. Sageli põhinevad need ended mingil analoogial. Kui kevadel esimest korda nähti sitasitikat lendamas, oli suveks oodata head tervist, virkust, edu töös, õnne, ka abiellumist. Sitikat maas roomamas näha tähendas nägijale laiskust või igavat suve, töödega teistest maha jäämist. Selili sitika nägemine tähendas haigust või surma, maasse kaevuva või surnud sitika nägemine matuseid. Kuigivõrd on otsustusi tehtud lennusuuna järgi: Kevadel, kui sa esimest korda sitasitikat näed, siis kui ta lennates seljatagant mööda lendab, siis on ea eluõnn selle aasta selle inimesel, kellest ta mööda lendab. Kui eest tuleb lennates, siis on alvem, ja kui roomates sitikast maas näed, siis peab veel kõige alvem olema. – Seda ma ei tea, mispärast, aga vanad inimesed sedamoodi räägivad (Rapla, 1943)

Ilmaennetes sitasitikad nii populaarsed pole. Ka on teated vastukäivad. Õhtust lendlemist on peetud enam ilusa ilma kui peatse vihma endeks. Ülemaaliselt on tuntud "sitasitika poegade" – mardika alakehal leiduvate lestaliste asukoha jälgimine. Selle järgi otsustati, kas sobivam on varane või hiline külviaeg: Kui sitasitikul poja eenpool, om varajane külv ää, kui tagapool, – illäne, kui keskel – keskmine külv (Sangaste, 1940). Mulgimaal ennustati niimoodi ka räimesaagi suurust ette: Kui sitasitikal neid punaseid loomakesi, mis rahvas nende poegadeks nimetab, hästi palju on, siis on sel kevadel hää räimesaak ja nimelt: kui esimeste jalgade vahel, siis sai püügi hakatusel, aga kui tagumiste jalgade vahel oli, siis sai räimi püügi lõpul (Tarvastu, 1889)


Kirjandus:
Hiiemäe, M. 1991 Kui selili sitika jalgade peale aitad. Eesti Loodus 7, lk. 420 - 425