| Folkloor |
| Klass: Putukad (Insecta) |
 Selts: Mardiaklised (Coleoptera) |
Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata) vastne
ja valmik (tagaplaanil).
|
SELTS:MARDIKALISED (COLEOPTERA). Seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata)
Seitsetäpp-lepatriinu erilise koha rahvausundis määrab mitte tema kasulikkus kahjurite hävitajana, vaid ennekõike värvus. Lepp on arhailises keelepruugis veri. Liitsõnadel, nagu lepatriinu, lepalind või lepapuu on ühe ja sama tähendusega täiendsõna. Sellest seisukohast võttes vääriksid lepatriinu nimetust vaid verekarva lepatriinulased, nagu viistäpp-, üksteisttäpp- või kakstäpplepatriinu (ja küllap ka roosatriinu, punatriinu või seenetriinu, kui neid üldse triinude hulka arvaks). Rahvusvahelise tuntusega oraakelputukal on eesti murretes veel mitmeid huvitavaid nimetusi: lepatiiu, lepalind, leeslind, leeskana, maarjakana, kirilind, käokirjes, käolehm, maarjalehm, jumala lehmake, kirjulehmake, merihärg, jumala loomake, taevataadi karjane, lambrine jt.
Mõnel juhul on ennustamisel tähele pandud ka täppide arvu mardika kattetiibadel. Lambrise täppe loetakse: niimitu lammast sul siis on, kuimitu täppi (Pühalepa). Teise teate järgi tähendab rohkem kui seitse täppi, et vili läheb kalliks ja põllumees võib saagist rõõmu tunda.
Lepatriinusõnad
Lepatriinusõnade suurest populaarsusest annavad tunnistust sajad arhiivitekstid. Traditsioon on püsinud laste mängulise harrastusena tänini. Triinut on käele jooksma võetuna lastud oma äralennuga näidata, kuspool peiu on, kustpoolt sõda tuleb, kus kadunud kari on, kus isa-ema on, kust kirja saan, kust kala saab, kas tuleb hea ilm, kustpoolt tuleb õnn, kus mu kodu on. Toimingu juurde kuulub sõnamaagia: Kirilind, kirilind, näita, kus mu kodu on (Audru); Lenda, lenda, merihärg! Näita, kuspool sõda on! Tartumaal või Taanimaal, Saksamaal või Saaremaal (Viljandi); Lenda, lenda, lepatriinu, näita välja, kus mu peig, kas on maa pool või mõisa pool, linna pool või ranna pool (Harju-Jaani); Lepatriinu, lepatriinu, lenda sinna, kus on minu kallike! (Kullamaa). Ka rahvalikus laulus, algusvärsiga "Lenda, lenda, lepalind" on lepatriinu see, kel palutakse lennata "sinna, kus mu kallike." (Sõna "lind" võib märkida tiivulist või isegi tiibadeta putukat ka teistes keeltes.) Lembeteemalised pöördumised on kõige pikemad.
Käolehm, lindu, landu,
linda sinna lepistikku,
karga sinna kadastikku,
tii sinna tiikene,
jäta sinna jäl’ekene,
koes [kuhu] lää ma mehele.
(Setu)
Käolehm, lindu, landu,
linda sinna ukse lingi peale,
karga sinna läve peale,
kust mulle mees saab.
(Vastseliina)
Kui triinu äralendamisega ei kiirustanud, õhutati teda: Lepatriinu, lenda ära! Tuul tõuseb! Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees! Puhuti ähvardati: ära tapan, pea võtan, viskan ahju, löön kahe kivi vahel katki, et triinu kiiremini lendu tõuseks.
Tilluke armas linnuke
Domineerima jääb märksa rõhutatum nõue, seda "armast linnukest" hoida: Lepälinnuke oo punane, mussad täpid piäl. Tilluke armas linnuke, tämädä ei puudu ükski, tämä ei tii kurja. Võtad lepalinnukese kätte, egä ta edess ei lähä, ütled: "Lepälinnuke, lepälinnuke, kospuul sõda, kospuul meri?" – Lepälinnuke näitäs ärä ja pani minekid ise. (Kodavere, 1942) Hiiumaal on triinut nimetatud pühaks loomaks ja õnnetoojaks. Lambrikku ei tohi ära tappa. Kui ta ära tapad, siis sureb sul lammas (Reigi, 1938). Teisisõnu: Lepatriinut hoiti ja peeti teda kalliks nagu headtegijat putukat kunagi (Käina, 1938).
Ristiusust lähtuvad rahvusvahelised nimekujud on kasutusel üksiti muude pisikeste punasevärviliste maapinnal ning taimestikus elutsevate selgrootute kohta, ka säästev ja kaitsev suhtumine on samasugune. Eestlaste usundis on kõige tuntum siiski seitsetäpp-lepatriinu. Vanad inimesed keelsid kangesti lepatriinul haiget teha, et tema kandva seitse pattu sel’las, nagu kandva patud ära (Häädemeeste, 1939).
Endelisi järeldusi tegema on suunanud samuti viimaste aastakümnete tähelepanekud sadade ja tuhandete lepatriinude kogunemisest näiteks mingi suure veekogu kalda-alale. See kuulutavat sõda ja hävingut.
|