| Folkloor |
| Klass: Putukad (Insecta) |
 Selts: Mardikalised (Coleoptera) |
|
SELTS: MARDIKALISED (COLEOPTERA). Maakirbud (Phyllotreta)
Maakirbuprobleem on tunnuslik Lõuna-Eesti rahvapärimuses. Nimetatud on neid nii kirpudeks kui mardikateks. Kahjustusi püüti ära hoida ennetava maagiaga, hoidudes kevadtalvistel rahvakalendri tähtpäevadel teatavatest toimingutest. Keeld lähtub analoogiast (tuhk meenutab putukaid): Tuhapäeval ei tohi sugugi tuhka liigutada, sest siis tulla kirbud kapsaile (Põlva, 1937). Kapsamaarjapäeva (paastumaarjapäev, 25. märts) peeti tähenduslikuks kapsakasvule, see määras paljude koduste tööde keelu või soovitatavuse. Maarjapäeval es ole keäki tohtnu pääd sugida muial kui tõese talu lauda taga. Selle pruugi perast, et sis suvel kirbud ja lehttäid kapstid sööva. Seda pidanu ka enne päivatõusu tegema (Rannu, 1889).
Tõrjutud on maakirpe tuha raputamisega kaali- ja kapsataimede ümber. Proovitud on muudki.
Mis maakirbud ei salli
Maakirbudega on perenaised kevadel aedas ja taimelabal väga kimpus. Oled sa praegu kapsa- ehk naireseemned külvanud ja tead juba, mis sõbrad su külvi võtvad, siis võta värsket hobusesõnnikut, hõeru peeneks ja riputa seda nii palju peenra peale, et muld kaetud saab. Seda maakirbud ei salli (Vigala, 1869).
|