Folkloor
Klass: Putukad (Insecta)
Selts: Kahetiivalised (Diptera)
SELTS: KAHETIIVALISED (DIPTERA). Vaenusääsk (Sciara militaris)


"Köiena" liikuv kleepjas vaenusääse vastsete kogum vainuköis ehk vaenuköis on rahvausundis mütoloogiline mõiste. Eesti uskumuste vanemas kihistuses domineerib animistlik arusaam, et tegemist on surnud inimeste hingedega. Vainuköie koost lahutamine päästab nad painest, selle heateo eest saab lahutaja käsi erilise "väe" – võime ravida paljusid haigusi. Vainuköis. Need on peened ussid üksteise küljes. Need olevat "ilmasüüta vangide palved." Alati tuleb lahutada, kui aga juhtub nägema. Lahutamata jätmine on raske patt. Lahutamisel tuleb lugeda "Isa meie" palvet, siis lähevad ussikesed kohe laiali ja kaovad maa alla. Selle käega on siis hea triikida (masseerida) või paiset vajutada: kohe paraneb (Peetri, 1927). Vangiköieks – vangis olevate hingede kogumiks on seda moodustist nimetatud Lõuna-Pärnumaal. Vahe-Eestist Hiiumaani tuntakse nimetust vaenuköis, Viru-, Järva-, Viljandi- ja Tartumaal nimetust vainuköis. Läänemaa ja Pärnumaa põhjaosa on kahe nimetuse sega-ala. Juhuslikumad nimetused on vaenu-uss, ussirong, ussiköis, armuköis, maasuga (suga on sidumiseks kasutatav niineriba).

NIMETUSTE SEMANTIKAT

Seletatud on ka seda, miks hinged niimoodi koos peavad olema. Arvatakse, et need putukad ülekohtu surma saanute inimeste rändavad hinged on (Võnnu). Need on kokku pandud hinged, kes lahtipäästmist ootavad (Rapla). Vaenuköis on nõidusega kokku pandud (Jüri). Enamasti on kirjeldatud ussikesi kompaktselt üksteise küljes olevana: See koosnes mustmiljonist imepisikestest hallidest suurte pungis silmadega ussikestest, kes paksult üksteisi peal olles endid kõik ühekorraga nagu komando peale poolest kehast vingerdasid (Tori). Mõne kirjelduse järgi liikuvat ainult pealmised vastsed, alumised on paigal. Sellele liikumisviisile annab rahvausund põhjenduse: Uudishimu pärast käisin teisel päeval seda kohta vaatamas. Ussid olid ikka alles sääl sambla sees. Uudishimu tekkis seepärast, et vanarahva uskumise kohaselt pidid ussid olema pahade ja kurjade inimeste hinged. Karistuseks pidid nad pärast surma üksteist sõtkuma. Kes "sabast" vabaks jääb, see jookseb üle teiste. Kui satub vasta maad, kas päris üle "pea" või ka külje pääl, siis jääb seisma, seni kui jõuab sabaots temani. Siis jälle teiste pääle ja edasi. Nii on selle vainuköie edasiliikumine. Liikumise suund oli põhjast lõunakaarde. Ümbruses oli segamets, okaspuu ülemvõim, palgipuud (Suure-Jaani, 1985).

Keeleajaloolises mõttes on nimetuste vainuköis ja vaimuköis semantikas ühist: mõlemad väljendavad seost surmariigiga (vrd. soome k. vainaja surnu kohta). Selle seose tuhmudes toimus sõnade tähenduses nihkeid: vain assotsieerus vainuga, vain~vaen – vaenuga. Esimene märgib kohta, kust vastsete kogumit leida võib, teise puhul leiab aset ülekanne germaani rahvaste usundist (ussikeste liikumisviisi on tõlgitsetud kui vaenuväe ilmumist).

VAINUKÖIS RAHVARAVIS

Enamjaolt 20. sajandil kirja pandud pärimusteadetes on need tähendused kõrvalised, sest vainuköit pole hakatud lahutama ei altruistlikust soovist hingi vabaks päästa ega vaenutegevust (sõda) ära hoida, vaid tegutsemist on ajendanud ratsionaalne soov oma käele ravivõimet saada. Põhirõhk neis kirjeldustes on sellel, kuidas menetlus endale arstikäe saamiseks peaks toimuma ja missuguste haigusnähtude ravimise võime see inimesele annab. Vainuköie lahutamise fenomen osutub kaaluandvaks isegi tänapäeva ravitsejate puhul.


Kirjandus:
Hiiemäe, M. 1984. Vaenuköis rahvapärimustes ja looduses. Eesti Loodus 7, lk. 425 - 457
Vilbaste, J. 1958. Vaenuköis looduses ja rahvapärimustes. Eesti Loodus 5, lk. 286–289.