| Folkloor |
| Klass: Putukad (Insecta) |
 Selts: Kahetiivalised (Diptera) |
|
SELTS: KAHETIIVALISED (DIPTERA). Parmlased (Tabanidae)
Tekkemuistendite järgi olevat parmud kuradi loodud nagu teisedki verdimevad putukad. Parmude kuulumist loodusmaastikku selgitab legend: Kui Jeesus Jeerusalemi linna läks, sis olli väga palav ilm ja parmud teivad Jeesusele ja ta hobusele liiga. Sis heitis Jeesus käega nende poole ja ütles: "Homme ei pea teid siin enamb mitte tülitamas olema," ja sestsaadik ei ole mitte ühte parmugi enamb linnas näha. Kas pole tõsi? Või ehk oled sina ühte parmu linnas näinud? Vist mitte (Võnnu, 1895). Päevast aktiivsust põhjendatakse niimoodi: Parm lindas sellepärast päeva, et tema kullatud kübar saaks öösi kasteseks, aga sääsk jälle sellepärast öösi, et tema rasvad sulaks päeval ära! (Pühalepa, 1889)
Suuruse, välimuse ja tegutsemisaja järgi on rahva seas tuntud kolmesuguseid parme. Parmusi on kolme seltsi: suured parmud, need pärisparmud; siis veel allid parmud – allivatimehed, lätlased kutsuti ja sõgelased; kolmandad on kirjud parmud, pisemad. Allid parmud kutsuti pimedad parmud ka, nemad ei nägiva (Häädemeeste, 1960). Hallivärvilisi on nimetatud läänesaartel soldatiteks ja mihkliteks, kirjusid kiriparmudeks ja muhulasteks. Parmud kutsutakse Saaremaal kohati muhulasteks, sest neil on kirjud persed nagu muhulastelgi (rahvariie) (Muhu). Kuna pimeparmud ehk sõgelased näivad teistega võrreldes loiud ega rutta lendu tõusma, peetakse neid pimedateks. Nende ilmumise kohta kesksuvel ütleb vanasõna: Parm jääb jaagupipäevast [25. juuli] pimedaks. Parmlaste sugukonna esindajate elutsükli iseärasusi konstateerivad traditsioonilised ütlused on küllaltki populaarsed. Kui parm tuleb kaera tegema, siis kesa kündma ei tule (kui parmud on kevadel vara väljas, siis lõpeb nende hooaeg samuti vara); Kui enne jaani ühe parmu tapad, tuleb üheksa asemele, aga kui pärast jaani ühe tapad, jääb üheksa vähemaks; Parm pask peetripäevani (parmude aeg kestab peetripäevani, 29. juuni). Sama vormelit sisaldab sääse suurustlemine: Parm pask peetrini, mina mees mihklini, kärbes, kurat, jõuluni (mihklipäev on 29. september).
Mõnel pool on vahustajalaste järglasi varjavat nn käosülge rohukõrtel peetud noorte parmude kasvukohaks. Heinaajal tekib rohu külge nagu sülg. Tegelikult olema need parmu pojad. Neid jälgides, kui nemad asuvad rohutüükas, seisab ilm kuiv, kerkivad nemad rohuladvasse, siis tuleb vihma (Simuna, 1961). Kui parmud väga aktiivselt ründasid, arvati peatselt vihma tulevat. Rahvapedagoogikas pandi pahaks karjapoiste kommet parmudele kõrsi tagakehha pista: Parmudele ei tohi pindusid taha panna, siis minna kaalid pindu täis (Vändra, 1897).
|