Folkloor
Klass: Putukad (Insecta)
Selts: Kahetiivalised (Diptera)


Lihakärblane (Calliphoridae)
SELTS: KAHETIIVALISED (DIPTERA). Toakärbes (Musca domestica)


Seletusmuistendite järgi on kärbsed kuradi loodud nagu muudki inimesele ebameeldivad putukad. Oma seletuse on saanud ka toakärbse teatav privaatsus – näiteks "õigus" aastaläbi igast toiduust (kas või kuninga lauas) süüa.

Kui soldatid Jeesust risti löönud, siis lasknud kärblane tema ihule ja selle koha pääle, kust nael läbi löödud pidanud saama. Sõamehed näänud kärblast, mõtelnud teda naala oleva ja jätnud senna kohta naala löömata. Selle hääteo eest antud kärblaselle luba igast asjast maitsta, mis tema iial imustaks (Viljandi, 1889).

Kärbestele on erinevate tunnuste alusel antud rohkesti nimetusi. Liiki pole nende järgi enamasti võimalik määrata: vihmakärbsed (kuulutavad vihma ette), nõiakärbsed (nõidusega saadetud), marukärbsed (haigusttoovad, kellelegi sisse nõiutud), nahakärbsed, öökärbsed (lendavad öösel), savikärbsed (savikarva kollakad lehmasõnniku peal), porikärbsed ehk porilased (jämeda "poriseva" häälega, ilmselt lihakärblased Calliphoridae), mudakärbsed, sitakärbsed, põdrakärbsed (Lipoptera cervi ?), hobusepersekärbsed ehk härjapersekärbsed, raudkärbsed, raudsaabastega kärbsed jne.

Kärbest peeti hingeloomaks nagu teisigi putukaid. Kärbse lendlemist toas talvisel ajal on peetud mitmel pool surmaendeks. Oraakelloomana on nad siiski kas või kirbuga võrreldes märksa vähem olulised, ka on ennete seletused vastukäivad ning juhuslikud. Näiteks on kärbse leidmist toidu seest peetud nii õnne kui õnnetuse endeks. Lõuna-Eestis (tatrakasvatuse piirkonnas) on kärbserohkust peetud hea tatrasaagi endeks. Saaremaal vaadati: Kui kärbsel veetilk nina otsas, tuleb järgmisel päeval vihma (Püha). Üldteada vihmaenne on kärbeste tavalisest suurem aktiivsus enne sajuilma.

KÄRBSETÕRJE

Kärbeste hävitamise rahvapärane vahend on kärbseseen. See küpsetati pehmeks, lisati suhkrut ja piima ning pandi kärbestele sööt välja. Kärbseid püüti ruumidest tõrjuda ka suitsutamisega. Mainitud on tomatilehtede panemist uste kohale. Usundi alal pakuvad enam huvi maagilised tõrjevõtted. Alates aastavahetuse kõige pimedama aja tähtpäevadest kuni talvepoolaasta lõpu tähtpäevadeni kasutati mitmesuguseid profülaktilisi võtteid kärbserohkuse vältimiseks. Kärbserohkust võis põhjustada näiteks põrandapühkimine või ketramine keelatud ajal. Kõige ohtlikumaks on peetud madisepäeva (24. veebruar), sest madisepäeval tõusta kõik kärpsed ja parmud hinge (Väike-Maarja). Eriti tähtis oli see päev Lääne-Eestis. Kus peresse madisepääval üks emane [naisterahvas] tuleb, seal peres on palju kärbseid (Kaarma). Kui matsapäeval visata kolm hangutäit sõnnikut laudast välja, siis suvel pole lautas kärbseid ega muid putukaid (Hanila). Matsepää ei tohi piima süia, siis sui tulevad kärmsed kallale (Jämaja). Madisepäebal ei tohi kedrata, siis tuleb sube [suvel] palju kärpseid (Martna). Madisõpäe ei õmmõlda, ei nõeluta ega pistetä, siis sui jälle kärbsed süevad (Kihnu). Kui madisepäe sajab, on ikka sui pallu kärbseid (Kullamaa).

Putukate "elluärkamise" aegadesse jäi mitmeid rahvakalendri tähtpäevi, mil sobis ette võtta kärbsetõrjet imitatsioonimaagilise hävitamisega, sõnumisega, teise peresse saatmisega. Hävitamine toimus vastlapäeval, tuhkapäeval, madisepäeval või (Lõuna-Võrumaal) käädripäeval (17. märtsil). Madisepääval ajagu keegi käsikivi tühjalt ümber, teine mingu seljataha ja küsigu: "Mis sa teed?" Kivi ümberajaja kostku: "Kärpsid jahvatan," Küsimust ja kostmist peab kolmele korrale kordama. Kui nõnda tehtava, siis ei olla suvel selles majas kärpsid (Kolga-Jaani, 1983). Käädripäeval – kärbeste talveunest ärkamise päeval ette võetud toimingust kujunes pikapeale koerus: Rehe alla pandi lapsed kotti pidama; suuremad läksid lae pääle "kärpsid kotti ajama." Lastele valati aga pangiga vett kaela ("kärpsed kusesid") (Hargla, 1922). Läänesaartel oli kombeks puupulgakesi nööri otsa lükkida ja salaja teise pere ukse käepideme külge siduda. Pannakse salm juure, et kui palju kärpsele süüa peab andma, näiteks: kaks ämbrit piima päevas, viis leiba, mitu kilo kalu jne. Ja et kui ei jäksa sööta, siis viigu teise peresse edasi (Muhu, 1937).