Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Kahetiivalised (Diptera)
Sugukonnad nahakiinlased (Hypodermatidae), maokiinlased (Gasterophilidae) ja ninakiinlased (Oestridae)


Järgmistena vaadeldakse üheskoos kolme sugukonda, kus kõik liigid on rohusööjate imetajate endoparasiidid: nahakiinlased (Hypodermatidae), maokiinlased (Gasterophilidae), ninakiinlased (Oestridae). Kõigi nende kolme sugukonna liikide valmikutel on suised taandarenenud, nad ei toitu. Enamasti piirdub valmikute eluiga mõne päevaga, erandiks on ninakiinide emased (nende eluiga on küll pikem, kuid ka nemad ei toitu valmikuna). Kiinid on päevase aktiivsusega suhteliselt suured kärbsed. Tavaliselt on kiinid väga peremehespetsiifilised, harva, kui üks kiiniliik suudab edukalt parasiteerida mitmel peremehel. Kiine ei ole maailmas kuigi palju, näiteks maokiine tuntakse vaid 30 liigi ümber, ninakiine umbes 200 liiki.

Nahakiinide vastsed arenevad imetajate seljanaha all. Vagla asukohas tekib naha alla muhk, mille tipus on ava (selle kaudu vagel hingab). Kiinivaglad saavad areneda ainult peremehe seljanaha all, seetõttu peavad nad juhul, kui emane muneb peremehe muule kehaosale, ise sinna minema. Migreerumine toimub naha all või ka otse läbi peremehe siseelundite. Täiskasvanud vaglad väljuvad hingamisava kaudu ja nukkuvad mullas. Tuntumateks nahakiinideks, kes põhjustavad loomakasvatuses suurt kahju, on veise-nahakiin (Hypoderma bovis) ja põhjapõdra-nahakiin (Oedemagena tarandi). Viimase liigi puhul on ühe põhjapõdra naha alt leitud kuni 1 500 vakla. Väga harva on ette tulnud juhtumeid, kui nahakiinid on munenud inimesele.

Maokiinide vastsed arenevad loomade seedekulglas. Emased kiinid munevad kas looma suu lähedusse või siis sellistele kehaosadele, mida loom sügab hammastega. Väheste liikide emased (näiteks hobuste ja eeslite parasiit Gasterophilus pecorum) munevad rohule. Vaglad kinnituvad suuhaagikestega peremehe soole-või maoseina külge ning toituvad erituvast limast ja verest. Täiskasvanud vastsed väljuvad peremehe kehast roojaga. Maokiinide vastsed suudavad mõnda aega elada ka anaeroobsetes tingimustes. Laialt on levinud kuni 15 mm pikkune hobuse-maokiin (Gasterophilus intestinalis). Inimestele on mõnikord munenud G. haemorrhoidalis, kes normaalselt esineb samuti hobustel.

Ninakiinide arengus on omapärane see, et emane mitte ei mune, vaid sünnitab elusaid vastseid. Pärast paaritumist jäävad emased ninakiinid mitmeks nädalaks kuhugi istuma, sel ajal küpsevad tema kehas munad ja kooruvad vastsed. Pärast vastsete koorumist hakkab emane kiin aktiivselt peremeest otsima. Vastsed pritsitakse lennu pealt peremehele ninasõõrmetesse. Kui emane ninakiin jääb liiga kauaks ootama, langeb ta ohvriks omaenda järglastele, kes roomavad tema kehas laiali. Emalooma surm toob kaasa ka vastsete hukkumise. Ninakiinide vaglad parasiteerivad peremehe ninaõõnes ja otsmikuurgetes. Kui vaklu on juba liiga palju, võib peremees hukkuda. Selliseid juhtumeid on teada näiteks lamba-ninakiini (Oestrus ovis) tegevuse kohta.

Kiinivaklade tegevus on peremeestele äärmiselt piinarikas. Loomad tunnevad kiinide lennul tekkivat iseloomulikku suminat ja pistavad selle eest kabuhirmus plehku (siit on tulnud väljend "kiini jooksma"). Põtrade juures on täheldatud sellist kaitseviisi, kus loom hoiab oma sõõrmeid võimalikult kaua vee all, et ninakiin ei saaks sinna vastset heita. Nahakiinide eest põgenedes võivad loomad üleni vette minna.