| Klass: Putukad (Insecta) |
 Üldinfo: Eluprotsessid |
Putuka siseehitus
|
Katted
Putukate kehakatted koosnevad peamiselt kitiinist, mis keemilises mõttes pole midagi muud, kui suhkur. Keemilise ühendina on see valge peeneteraline pulber, mis ei lahustu vees ega orgaanilistes lahustites, küll aga mineraalsetes hapetes (soolhape, väävelhape) ja alustes (NaOH). Putukad sünteesivad seda ainet glükoosist, sealjuures kujunevad katete sisestruktuurid ainult siis, kui valgus vaheldub pimedusega kaks korde ööpäevas (st 12 tundi valget ja 12 tundi pimedat).
Ka sisaldavad kehakatted küllaltki palju (25 — 50%) valke, sellega seostatakse kutiikuli vastupidavust kitinaasidele (loomariigis leiduvad ensüümid, mis kitiini lõhustavad).
Ka sisaldub kutiikulis umbes 1% ümber anorgaanilisi aineid, peaaegu alati leidub CaCO3 (lubi).
Vahetult peale kestumist on kutiikul pehme ja värvitu. Kutiikuli tahkumist (sklerotisatsiooni) kontrollitakse sisenõristusnäärmete abil (hormonaalselt), selle eest vastutab hormoon bursikoon.
Kutiikul on vee ja õhu suhtes praktiliselt läbitamatu, see väldib maismaaloomade kuivamist. Erandina on kutiikul õhule läbitav mõneel veeputukatel.
Katete värvus ja pigmentatsioon
Pigmendid, mis põhjustavad värvumist võivad paikneda mitmetes kohtades: kutiikuli välimises kihis (kutikulaarne värvus), epidermises (epidermaalne värvus), lahustununa hemolümfis, rasvikus, sooles (subepidermaalne värvus).
Pigmendid võivad kuuluda kõige erinevamatesse keemiliste ühendite rühmadesse, kuid laias laastus saab neid jagada kaheks: lämmastikku sisaldavad ja lämmastikuta pigmendid. Lämmastikuta pigmente esineb praktiliselt ainult taimtoidulistel putukatel, need looma kehas mingitele suurematele muutustele ei allu ja enamasti talletatakse sellisel kujul, nagu neid taimedest saadakse. Lämmastikku sisaldavad pigmendid sünteesitakse putuka poolt ja üks nende funktsioone on kahjuliku lämmastikuliia salvestamine.
On olemas ka süsteem, mis tagab värvuse ilma spetsiaalsete pigmentideta. Nimelt on osade putukate (peamiselt mardikaliste ja liblikaliste) värvus tingitud katete ultrastruktuursetest iseärasustest. Seda nimetatakse struktuurvärvuseks ja see tekib, kui valge valgus murdub putukate katetel olevates peenikestes vagudes ja ribides. Selle tulemusena tekivad peamiselt eredad metalsed toonid (rohekas, lillakas, punakas).
Putukate värvus võib muutuda nii erinevate arengufaaside läbimisel kui ka ühe arengufaasi jooksul. Esimesel juhul on värvuse muutus pöördumatu ja seotud pigmentide kogunemise või lagunemisega. Teisel juhul on muutus pöörduv ja seotud peamiselt keskkonnafaktorite (valgus, temperatuur) mõjuga. Seda saab jagada omakorda kaheks, aeglaseks ja kiireks. Aeglane värvuse muutus on seotud hormonaalse kontrolliga ja leiab aset mõne päeva jooksul, see sisaldab endas uute pigmentide sünteesi. Füsioloogiline vävuse muutus leiab aset väga kiiresti (sisuliselt silma all) ja siin on tegemist juba olemasolevate pigmentide kiire ümberpaigutamisega mida kontrollib närvisüsteem.
|