| Klass: Putukad (Insecta) |
 Üldinfo: Eluprotsessid |
Putuka siseehitus
|
Sigimine
Putukad on erandtult kõik lahksugulised, sageli kaugelearenenud sugulise dimorfismiga (isased ja emased ei ole sarnase välisehitusega).
Isaste sigimiselundite ehitus
Seemnesarjad, kus toimub spermatozoidide teke ja areng on paarilised, mõnikord võivad olla ka kokku kasvanud. Seemnesarjad koosnevad torukestest (seemnefolliikulid), mida võib olla mõnikümmend kuni mõnikümmend tuhat. Seemnefolliikulid ongi spermatozoidide tekke kohaks. Küpsed spermatozoidid liiguvad läbi vastava juha seemnepõide ja sealt purskejuhasse. Purskejuha ulatub läbi sklerotiseerunud kopulatsiooniorgani ja kannab kopulatsiooni ajal spermid emaslooma. Kopulatsioonielundeid on enamusel seltsidest üks, kolmes seltsis aga kaks. Paljudel putukatel esinevad ka mitmeugused lisanäärmed (tavaliselt on neid kaks, tarakanil aga rohkem). Nende näärmete ülesanne on peamiselt spermatofoori (pakend spermatozoididele) moodustamine.
Emaste sigimiselundite ehitus
Emaste sigimisorganid koosnevad kolmest osast: paariline munasari, munajuha ja sugutaskud. Munasarjas toimub muna ja rebu moodustamine (oogenees ja vitellogenees). Munasari koosneb kahest osast: germaarium ja vitellaarium. Germaarium on munarakkude tekkimise koht (germ tähendab idu ehk munarakku). Vitellaariumis toimub munaraku küpsemine ja rebu süntees ning lisamine munale. Vitellaarium jaguneb omakorda mitmeks osaks, millest vahest olulisemad on munakambrid. Igas munakambris paikneb üks muna, mis vastavalt küpsemisele liigub munakambri tagumise otsa poole.
Munajuha kaudu liigub munarakk vagiinasse, kus see viljastatakse. Sugutaskud on spermatozidide säilitamiseks.
Putukate sigimisviisid
Peamiselt eristatakse kolme sigimisviisi: lahksuguline, eluspoegimine ja partenogenees.
Lahksuguline sigimine. Sellisel puhul on viljastamine reeglina sisemine ja kõigil maismaaputukatel toimub emase organismis. Kui esineb spermatofoor, siis see kas eritatakse isase poolt pinnasele, kust emane selle üles korjab, või riputatakse emase suguteede ette (selline viis esineb nt palvetajatel). Üldiselt on kopulatsioon levinud tiivuliste putukate hulgas (kuid nagu eelpool öeldud, on palvetajatel spermatofoor).
Enamikul juhtudel toimub viljastamine nii, et isane viib peenise emase suguteedesse, kuid on ka selliseid liike, kes torkavad kopulatsioonielundi läbi emase kehakatete.
Eluspoegimine. Fakultatiivne eluspoegimine esineb mõnedel mardikatel, kus munad arenevad vastseteks emase suguteedes. Mingeid spetsiaalseid kohastumusi emastel selleks pole. Kui leiab aset obligaatne eluspoegimine, siis on emaste suguelundid ka vastavalt modifitseeritud, esineb struktuur, mis on sarnane imetajate emakale ja mille vahendusel soolad, toitained ning vesi liiguvad emasorganismist vastsesse.
Partenogenees. Teatavatel juhtudel võivad arenema hakata ka viljastamata munad. Seda nähtust nimetatakse partenogeneesiks. Kui partenogenees on spontaanne (iseeneslik), siis viljastamata munadest arenevad tavaliselt mõlemast soost isendid. Partenogeneesi saab ka kunstlikult esile kutsuda (mõjutades mune lühiajaliselt kõrge või madala temperatuuriga), sellisel juhul arenevad viljastamata munadest alati emased. Kõrgematel kiletiivalistel esineb veel valikuline partenogenees, mille korral viljastatud munadest (diploidsed) arenevad emased ja viljastamata munadest (haploidsed) isased. Haploidsetest munadest arenenud isased on keharakkude poolest valmikuna ikkagi diploidsed, haploidsus säilib ainult sugurakkudes.
Vaegmoone ja täismoone
Putukad, nagu teisedki lülijalgsed, peavad selleks et kasvada, arenema astmeliselt ja iga astme lõpus kestuma kasvamise võimaldamiseks. Kestumine jätkub täiskasvanutel ainult mõnede primitiivsemate rühmade (Collembola, Protura) esindajatel, seda nimetatakse ametaboolseks arenguks.
Enamusel putukatest aga kaovad viimase kestumisega vastsele iseloomulikud tunnused ja tekib valmik. Sellist kestumist nimetatakse metamorfoosiks. Kui vastne sarnaneb välisehituselt valmikuga, ja metamorfoos toimub astmeliselt, on tegemist vaegmoondega.
Kui vastne erineb suurel määral valmikust ja esineb ka mitmeid vastselisi vahestaadiume (röövik, nukk), ning metamorfoos toimub korraga, on tegemist täismoondega. Täismoonde puhul on sageli röövik see eluetapp, kes toitub aktiivselt, peamiselt selleks, et nukustaadiumis saaks toimuda kudede põhjalik ümberkorraldamine, aga esineb ka rühmi, kus valmikud enam ei toitugi ja elavad nendest varuainetest, mis rööviku staadiumis on kogutud.
Kui röövik on aktiivselt liikuv ja toituv staadium, siis nukk on praktiliselt liikumatu ja kaetud tugeva kitiinse kestaga, mis peab teda kaitsma vaenlaste ja ka ebasoodsate keskkonnafaktorite eest. Nuku sees leiavad aset mitmed väga keerukad ümberkorraldusprotsessid, mille käigus vastse praktiliselt kõik koed lagundatakse ja nende asemel sünteesitakse uued. See protsess on seniajani üsna halvasti uuritud ja sisaldab veel palju mõistatusi. Mõnikord esineb nkustaadiumis ka teatav puhkeseisund (diapaus), mille ajal arengut ei toimu ja nuku ainevahetus on väga madalal tasemel, tagades ainult minimaalse energiatarbe rahuldamise.
Nukustaadiumi läbimise järel kestub nukust valmik. Valmiku kestumise aeg määratakse nuku hormoonsüsteemi pool, mida mõjutavad ka keskkonnategurid (peamiselt ööpäeva vaheldumise rütm).
|