Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Liblikalised (Lepidoptera)


Tammekedriku (Lasiocampa quercus) röövik









Suur-punasuru (Deilephila elpenor) röövik toitumas

Bioloogia


Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C.

Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Feromooni lõhna tajuvad loomad küllalt suure vahemaa tagant. Igal liigil on spetsiifilised feromoonid, see on üks põhjusi, miks eri liikidesse kuuluvad loomad omavahel väga harva kopuleeruvad. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Sellistel liikidel, mille valmikud ei toitu, toimub munemine suhteliselt lühema aja jooksul, kuna ka nende loomade eluiga on lühem. Tavaliselt munetakse munad toidutaime peale või selle lähedusse, mõne primitiivsema liigi puhul loobib emane munad lihtsalt lennu ajal laiali.

Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Vastsete värvus võib olla hoiatav (mürgistest taimedest toituvate röövikute puhul) või vastupidiselt maskeeriv, siis meenutab looma keha muster seda substraati, millel ta elab. Varjatud eluviisiga röövikud võivad olla ka täiesti värvitud.

Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Niisuguseid liike, mille röövikud söövad surnud taimeosi või mõnd muud orgaanilist ainet (riidekoi, kasukakoi jne) on üsna vähe. Tuntakse ka niisuguseid röövikuid, kes sobival juhul ründavad endast väiksemaid selgrootuid, enamasti teisi röövikuid, ja söövad neid. Röövikud võivad elada nii toidutaime peal kui kaevandada tema kudedes. Enamus liblikaid on oligo- või polüfaagid, monofaagseid liike on suhteliselt vähe. Röövikute eluiga ulatub mõnest nädalast mitme aastani, kuid mitmeaastase elutsükliga liblikaid on siiski üsna vähe. Paljudel liikidel on aastas mitu põlvkonda. Seejuures suureneb põlvkondade arv pooluste poolt soojemate alade poole liikudes. Mõnikord esineb röövikutel diapaus - st nad katkestavad ebasoodsate tingimuste tõttu mingiks ajaks toitumise, näiteks põua ajal. Vahel on diapaus oblgaatne.

Tuntakse nii eraklikke kui ka seltsivaid röövikud. Esimesel juhul muneb emane liblikas munad tavaliselt ühekaupa või väikeste kogumikena ning röövikud ei puutu üldse oma liigikaaslastega kokku. Isegi siis, kui kõik munad munetakse korraga, rändavad röövikud kiiresti laiali, näiteks niidukedrikul (Malacosoma castrense). Teisel juhul jäävad röövikud pärast munast koorumist kokku ning arenevad koos. Sageli ehitatakse siis ka ühine võrgendist "pesa" (näit. kasekedrik (Eriogaster lanestris), võrgendikoilased (suguk.Yponomeutidae)). Röövikud võivad koos elada ka võrgendit ehitamata, nagu näiteks koerliblika (Aglais urticae) puhul.

Liblikad on täismoondega putukad, seetõttu esineb neil liikumatu nukujärk. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn nukuhälli või koob tugeva kookoni. Paljude päevaliblikate nukud on kinnitatud taimede külge, nad kas ripuvad tagakeha tippu pidi pea allapoole (rippnukud) või on siidniidiga eelnevalt fikseeritud nii, et pea on suunatud üles ja tagakeha tipp on taime küljes (vöönukud). Liblikate nukud on praktiliselt liikumatud, nad suudavad häirimise korral vaid tagakehaga vehkida. Mõnikord on nuku tagakehasegmentidel taha suunatud ogakeste read, sel juhul suudavad nad ettepoole liikuda. Nukustaadiumi kestus ulatub kahest nädalast mitme aastani. Seejuures ongi nukk tavaliselt see arengujärk, mis elab üle ebasoodsa aastaaja (talve), valmiku, muna või röövikuna talvituvaid liblikaid on vähem.