Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Liblikalised (Lepidoptera)



Liblika pea. Näha on silmad ja imilont.



Sõrmtiiblane (Pterophoridae)



Liblika tiib lähivaates
Välisehitus


Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm.

Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega.

Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.

Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism - isaste loomade tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad.

Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud.

Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka seliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga - kidaharjase - abil kokku, millega tagatakse nende sünkroonne töö. Lõugadega liblikatel, samasoonelistel ning päevaliblikatel kidaharjast pole.

Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Lisaks neile kahele tüübile esineb veel ka lõhna (androkoniaal-) soomuseid, mis sisaldavad lõhnaaineid ning mille eesmärk on vastassoost liigikaaslaste ligimeelitamine. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud (Hemaris) ja klaastiiblased (Sesiidae).

Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist.