Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Nahktiivalised (Dermaptera)


Harilik kõrvahark (Forficula auriculata)
SELTS: NAHKTIIVALISED (DERMAPTERA)


Seltsi ladinakeelne nimi tähendab ligikaudu sedasama, mida eestikeelnegi, olles tuletatud sõnadest derma (nahk) ning ptera (tiivad). Tavainimeste jaoks on tüüpilise nahktiivalise tunnuseks siiski mitte tiibade ehitus, vaid urujätketest moodustunud tugev "hark", mida paljud nahktiivalised kasutavad kaitseks, saagi haaramiseks või ka tiibade voltimiseks. Nahktiivalisi tuntakse praegu umbes 1 300 liiki, enamus neist asustab troopilise kliimaga alasid, paljud liigid aga on levinud ka teistes kliimavööndites. Kosmopoliitse levikuga liik on Labidura riparia, kes oli juba Tertsiaaris levinud kõigile kontinentidele. Ta on väga valiv elupaiga suhtes ning elab peamiselt veekogude kallastel liivasel pinnasel, kuid teda on kohatud ka pruunsöekarjääride juures liivapaljanditel. Hariliku kõrvahargi (Forficula auricularia) on inimene Euroopast sisse talutanud nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Põhjust, miks kõrvaharki peetakse ohtlikuks inimese kõrva tungijaks, ei ole kusagilt lugeda, küll aga soovitasid paljud eelmise sajandi arstlikud käsiraamatud kõrvaharki kasuliku vahendina kurtuse vastu.

Nahktiivaliste suurus ulatub ca 5 mm (Labia minor) 50 mm (Titanolabis colossea). Enamik nahktiivalisi on nii kõigesööjad, leidub ka taimtoidulisi, kiskjaid ja isegi parasiite. Paljud nahktiivalised võtavad häirimisel kaitseasendi, suunates oma tagakeha üles ja ette, "hark" häirija poole. Liikide enamik ei lenda kuigi meeleldi, vaid eelistab tiibadele jalgade kasutamist. Üks eranditest on väike-kõrvahark Labia minor, keda soojema kliimaga aladel sageli põldudel massiliselt lendamas võib kohata. Väike-kõrvahark on erinevalt enamikust nahktiivalistest valdavalt päevase aktiivsusega. Harilik kõrvahark (Forficula auricularia) on aktiivne öösiti, kõigesööjana võib ta massilisel esinemisel paiguti muutuda ka taimekahjuriks. Toiduvalik sõltub elukohast, hariliku kõrvahargi menüüsse kuuluvad elavate ja surnud taimede osad, niisked riideesemed, vetikad, seened, mitmesugune surnud loomne material ning putukad. Harilikku kõrvaharki peetakse ka mõnede seenhaiguste (n. Ustilago zeae) levitajaks, positiivsest aspektist on ta tuntud taimekahjurite hävitajana, näiteks sööb harilik kõrvahark meeleldi lehetäisid. Mõned nahktiivaliste liigid, näiteks Diplatys milloti, on kohanenud eluga koobastes.

Süstemaatiliselt jagatakse nahktiivalised kolme alamseltsi: Forficulina, Arixeniina ja Hemimerina. Enamik nahktiivaliste liike paigutatakse alamseltsi Forficulina. Viimasesse kahte alamseltsi kuulub kummassegi ainult üks sugukond, neis seni teadaolevalt 11 ja 5 kitsalt spetsialiseerunud liiki. Liik Arixenia jacobsoni toitub nahkhiirte guaanol elutsevatest putukatest, nahktiivaline Arixenia esau on nahkhiireliigi Cheiromeles torguatus välisparasiit. Perekonna Hemimerina liigid elavad troopilises Aafrikas närilise Cricetomys gambianus nahal, toitudes surnud nahaosadest ning-derivaatidest, tõenäoliselt ka peremeesnärilise parasiitidest.

Sugukondade Arixenidae ja Hemimeridae asend süsteemis on mõneti ebaselge, mõned uurjad käsitlevad neid nahktiivalistest eraldi.

Arvatakse, et nahktiivalised kujunesid välja Triiases, seni kõige ürgsemaks peetav nahktiivaline Protodiplatys fortis leiti Juura ajastu lademetest Karatau mäestikus Lõuna-Kasahstanis. Ta erines kaasaegsetest nahktiivalistest eelkõige pikisoonestusega kattetiibade, 4-lüliliste käppade ning lülistunud liitumata urujätkete poolest. Hulgalülilised urujätked esinevad kaasaegsetest nahktiivalistest mitmete troopiliste liikide vastsejärkudel alamsugukonnast Diplatyinae. Oma asendilt putukate loomulikus süsteemis peetakse nahktiivalisi lähedalt seotuks rühmadega Orthoptera ja Phasmatodea.


Kirjandus:
Gillot, C. 1995. Entomology. New York & London
Loomade elu. 1984 3. köide. Selgrootud III. Tallinn
Urania Tierreich. 1989. Band 3: Insekten. Leipzig-Jena-Berlin.
WWW:
John Meyer. 1997. General Entomology. Dermaptera.