Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Sarnastiivalised (Homoptera)
ALAMSELTS: KILPTÄILISED (COCCODEA)


Praeguseks tuntakse umbes 7 200 liiki kilptäisid. Eestist on teada 7 liiki, kuid oletatakse kuni 60 kilptäilise esinemist. Tegemist on väga omapäraste putukatega, kelle kohastumine taimemehlade imemisele on läinud eriti kaugele. Kilptäide kehapikkus on 0,5 mm kuni 3,5 cm (Aafrikas elav Aspidoproctus maximus). Enamasti on kilptäide kehapikkus siiski alla 1 cm. Kõige silmatorkavam on selle rühma puhul erakordselt tugevasti väljendunud suguline dimorfism. Isased on putukatele tüüpilise kehaehitusega, silma torkavad pikad (5 - 15 lüli) karvased tundlad ja tugevad jalad, samuti mitmesugused jätked tagakeha tipul. Tiibadest on normaalselt arenenud ainult eestiivad. Käpad on enamasti 1-, harva 2-lülilised, kuid alati ainult 1 küünisega. Silmad on normaalselt arenenud. Suised on aga kas täiesti redutseerunud või siis nii nõrgad, et ei sobi toitumiseks. Seetõttu elavad isased kilptäid vaid lühikest aega, kogu nende eesmärk seisneb emaslooma leidmises ja viljastamises. Paljudel liikidel puuduvad isased hoopis või esinevad väga harva, sel juhul toimub kogu paljunemine partenogeneetliselt.

Emased kilptäid on alati tiivutud. Kõige spetsialiseerunumate vormide emaloomad on liikumisvõime täielikult kaotanud, nii nende jalad, tundlad kui silmad on taandarenenud, loom kinnitub pika noka abil taime külge ja ei liigu kogu elu jooksul paigast. Sellistel kilptäidel kaob sageli isegi keha lülistus ja loom muutub peaaegu radiaalsümmeetriliseks. Nende loomade keha on kaetud vahaniitidest kilbiga, siit on tulnud ka alamseltsi nimetus. Osal kilptäidest puudub vahast kilp, sel juhul muutub kogu emalooma keha kumeraks kilbiks. Kõige primitiivsemate kilptäide emastel on olemas nii silmad, jalad kui tundlad ja nad liigivad aktiivselt ringi. Munad jäävad alati emalooma lähedusse, kas siis tema kilbi alla või kantakse neid vahast kotikesega kaasas. Ka kilptäidel esineb sageli ovovivipaaria, harvem ka vivipaaria (eluspoegimine).

Levimiseks on kilptäidel I kasvujärgu vastsed, neil on olemas 6 jalga, hästiarenenud lihtsilmad ja tundlad, kaks pikka sabaniiti. Kuna vastsed on väga väikesed, haaratakse enamus neist tuule poolt kaasa, enne kui nad jõuavad peremeestaimele kinnituda. Mingi osa neist vastsetest satub mujal õigele taimele, kus nad loovad uue koloonia. Vastsete areng on erinev, sõltuvalt sellest, kas tegu on tulevase ema- või isaloomaga. Emaste puhul on asi lihtsam, vastne kaotab järk-järgult tundlad, silmad ning jalad ja muutub täiskasvanud emaseks. Isase puhul kaovad need organid samuti, kuid viimase kasvujärgu vastne lõpetab toitumise, puhetub ja talle tekivad nukutaolise arengustaadiumi ajal uuesti silmad, tundlad ja jalad ning ka tiivad. Kõik see toimub vahast kookonis.

Ka kilptäid võivad olla väga ohtlikeks taimekahjuriteks, eriti siis, kui neid esineb suurel hulgal. Sellised on näiteks tsitruselistel elav itseeria (Icerya purchasi), viljapuu-kilptäi (Lepidosaphes ulmi) jne.