Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Sarnastiivalised (Homoptera)
ALAMSELTS: LEHETÄILISED (APHIDODEA)


Lehetäiliste alamseltsi kuulub üle 4 400 liigi. Eestist on seni leitud 139 liiki lehetäisid, kuid eeldatavasti elab siin vähemalt 250 lehetäiliiki. Lehetäid on samuti väikesed, maksimaalselt 5 mm pikkused õrnade kehakatetega putukad. Esineb nii tiivulisi kui tiivutuid vorme, kusjuures erinevused nende vahel ei piirdu ainult tiibade olemasolu või puudumisega. Tiivutute isendite pea on tunduvalt väiksem kui tiivuliste oma. Tundlad koosnevad kahest jämedamast aluslülist ja kuni 4-lülilisest niitjast tundlapiust. Tiivulistel isenditel esineb ka kolm täppsilma. Nokk koosneb neljast lülist. Rindmik on küllalt tugev, lülistus on selgesti märgatav, eriti tiivututel loomadel. Kui tiivad esinevad, on nad suhteliselt pikad, ulatudes üle tagakeha tipu. Eestiivad on tagatiibadest pikemad ja ka laiemad, mõlemad tiivapaarid on klaasjalt läbipaistvad. Jalad on saledad, hüppevõime puudub. Tagakeha on suhteliselt suur, mõnikord esinevad selgmiselt mitmesugused liigispetsiifilise kujuga jätked (sugukonnal Aphididae). Tiivulistel loomadel on tagakeha alati tunduvalt väiksem kui tiivututel.

Lehetäide elutsüklid on alati väga keerukad, samal liigil esinevad nii suguliselt kui partenogeneetiliselt paljunevad emased ja ka tiivulised ja tiivutud vormid. Partenogeneetilise paljunemise puhul esineb sageli ovovivipaarsus - vastne koorub munast väga lühikese aja jooksul pärast munemist. Lehetäid imevad mahla mitmesugustest taimeosadest, sageli eritavad nad magusat väljaheidet (mesikastet), sest ei suuda omastada kõiki toidus olevaid suhkruid. Seejuures esineb mesikaste vaid sellistel lehetäidel, kes elavad vabalt taime maapealsete osade pinnal. Pahatekitajate, vahakorraga kaetud ja juurtest mahla imevate lehetäide eritised ei ole magusad. Põhjus on selles, et vabaltelavaid loomi ähvardab ärakuivamine, sest läbi nende õhukese kitiinkesta aurub ära palju vett ja nad on selle korvamiseks sunnitud imema rohkem mahla kui toitumiseks hädavajalik.

Lehetäide seas on nii mono- kui polüfaagseid liike. Viimasel juhul peetakse liigi põhiperemeheks seda taimeliiki, millel asub talvituv arengujärk (muna või vastne). Lehetäid on alati koloonialise eluviisiga. Nende viljakus on äärmiselt kõrge, arvutused on näidanud, et ideaalsete tingimuste korral ulatuks üheainsa emase järeltulijate hulk aastas miljarditeni. Aasta jooksul esineb terve hulk põlvkondi. Koloonialise eluviisi tõttu on lehetäid sageli ohtlikeks taimekahjuriteks, nad nõrgestavad taimi või põhjustavad isegi nende hukkumise. Eriti ohtlikud liigid on näiteks viinapuutäi (Phylloxera vastatrix), veritäi (Eriosoma lanigerum), valge juuretäi (Trifidaphis phaseoli) jne. Lisaks imemeisele võivad lehetäid olla tamedele ohtlikud ka taimehaiguste levitajatena.