Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Sarnastiivalised (Homoptera)


17-aastane tsikaad (Tibicen septemdecim)
ALAMSELTS: TIRDILISED (CICADINEA)


Tirdilised on sarnastiivaliste suurim alamselts, maailmas on tirdilisi leitud umbes 35 000 liiki. Eestist on leitud 312 liiki, kuid tegelikult peaks siin esinema kuni 350 liiki tirte.

Tirdilistele iseloomulikud tunnused on 2 - 3 täppsilma esinemine ja lühikesed tundlad. Tundlad koosnevad kahest jämedast aluslülist, millele kinnitub peenike, paljudest kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi, siin vaadeldakse neist vaid üksikuid.

Sugukond tsikaadlased (Cicadidae). Tsikaadlasi on leitud umbes 1 500 liiki, Eestist ei teata seni veel ühtegi, kuid siin võiks esineda mägitsikaad (Cicadetta montana). Tsikaadide hulka kuuluvad kõige valjemat heli tekitavad putukad maailmas. Häälitsevad ainult isased loomad, helielund paikneb tagakeha esimese segmandi alaküljel. Heli tekitamise eesmärk on emaste ligimeelitamine.

Välimuselt ja eluviisidelt on tsikaadid võrdlemisi sarnased. Nende keha on jässakas, jalad tugevad, tiivad läbipaistvad. Emased loomad munevad peente puuokste koore alla või leheroodudele. Vastsed elavad kuni meetri sügavusel pinnases, närivad mitmesuguste puude juuri. Elutsükkel kestab tavaliselt mitu aastat. Pikim elutsükkel on 17-aastasel tsikaadil (Tibicen septemdecim) - vastsejärk kestab 17 aastat. Enne viimast kestumist, st. valmikuks moondumist, tulevad vastsed maapinna lähedale.

Sugukond vahtlased e. vahustajalased (Cercopidae). Vahtlaste sugukond on õige suur, tuntakse umbkaudu 3 000 liiki. Eestist on leitud vaid 10 liiki vahtlasi. Valmikud on väga ettevaatlikud ja hüppavad vähimagi häirimise korral kohe minema, seetõttu nähakse neid üsna harva. Eestiivad on valmikutel nahkjad, mõnikord värvilised. Täppsilmi on ainult kaks. Vahtlaste kehapikkus on tavalselt vaid 5 - 10 mm.

Vahtlaste vastsed on küllalt omapärase eluviisiga. Nad toituvad mitmesuguste taimede varte ja lehtede pinnal, imedes taimemahlu. Vastne eritab anaalava kaudu vedelikku, lisades sinna õhumullikesi tagumistest hingeavadest. Tulemus meenutab süljeklompi, mis on taime külge pidama jäänud. Selliseid klompe leidub üsna sageli, eriti niisketes paikades. Eestis on väga sage liik harilik vahtlane (Philaenus spumarius), kelle vastsete vahupesad asuvad mitmesuguste rohttaimede küljes. Vaht on vastsetele vajalik niiskuse säilitamiseks, vahupesast välja võetuna hukkuvad nad mõne minuti jooksul.

Sugukond küürtirtlased (Membracidae). See on samuti suur sugukond, kuhu kuulub umbes 3 000 liiki. Ligikaudu pool küürtirtlastest elab Lõuna-Ameerikas. Selle sugukonna liikide iseärsuseks on eesselja pikk väljakasve, mis võib troopilistel liikidel olla äärmiselt kummalise kujuga. Ainsal Eesti liigil - umbes 1 cm pikkusel küürtirdil (Centrotus cornutus) on see jätke troopiliste vormidega võrreldes üsna tagasihoidlik -lihtsalt pikk, tagakeha tipuni ulatuv hari tiibade kohal.

Sugukond laterntirtlased (Fulgoridae). Laterntirdid on levinud peamiselt troopikas, kokku tuntakse umbes 500 liiki. Selle sugukonna liikide kõige iseloomulikum tunnus on laubaosa väljavenimine pikaks koonusjaks jätkeks, mis mõnikord meenutab laternat (siit on tulnud ka sugukonna ladinakeelne nimi: fulgor tähendab ladina keeles laternat). Laterntirtide seas leidub väga suuri vorme, näiteks Lõuna-Ameerika liigi Fulgoria laternaria kehapikkus on koos "laternaga" kuni 9 cm ja tiibade sirulaius kuni 13 cm. Euroopa liigid on palju väiksemad, näiteks Dictyophara europaea pikkus on 9 - 13 mm.