| Klass: Putukad (Insecta) |
| Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) |
 Selts: Sihktiivalised (Orthoptera) |
Harilik lauluritsikas (Tettigonia cantans)
|
SELTS: SIHKTIIVALISED (ORTHOPTERA). Üldiseloomustus
Sihktiivalised on üle maailma levinud suur putukaselts, kust on teada üle 20 000 liigi. Eestist on neid leitud aga üllatavalt vähe - kõigest 39 liiki, ja vaid paar on selliseid, mida pole veel tabatud, kuid mille leidmine on tõenäoline. Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes maades. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised (Dolichocera s. Ensifera) ja lühitundlalised (Brachycera s. Caelifera). Lühitundlalaisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13 000 ja rohkem kui 7 000. Eestis on vastavad arvud 27 ja 12.
Sihktiivalised põlvnevad ilmselt kivisöeajastul elanud ürgsihktiivalistest (Protorthoptera). Juba permi ajastul ilmusid tänapäevastele ritsikatele lähedased vormid. Tertsiaari lademetest on aga leitud juba loomi, keda saab paigutada tänapäevastesse perekondadesse (näit. Tettigonia - lauluritsikas, Decticys - heinaritsikas jne).
| Kirjandus: |
| Gillot, C. 1995 Entomology. New York & London |
| Elberg, K. 1995. Selgrootud. Maismaaselgrootud. Eesti. Loodus. (Ed. A.Raukas) Tallinn. |
| Urania Tierreich 1968. Insekten. Leipzig-Jena-Berlin |
| Remm, H. 1970. Putukate välimääraja I (Apterygota, Palaeoptera, Hemimetabola). Tartu |
| Loomade elu. 1984. 3. köide. Selgrootud III. Tallinn |
| 5. Voore, V. 1961. Zooloogilisi ekskursioone. Tallinn |
|