Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Sihktiivalised (Orthoptera)


Harilik lauluritsikas (Tettigonia cantans)
ALAMSELTS: PIKATUNDLALISED ehk RITSIKALISED (DOLICHOCERA)


Alamselts jaguneb kaheks suureks ülemsugukonnaks - ritsikalised (Tettigonioidea) ja kilgilised (Grylloidea). Erinevused on käppade ehituses - esimeste käpad koosnevad neljast, teistel kolmest lülist. Erineb ka siriaparaat - kilgilistel paikneb poogen, millega mööda peegli soont tõmmatakse, paremal, mitte vasakul kattetiival. Muneti on ritsikalistel mõõkjalt kaardunud, kilgilistel aga sirge.

Ritsikalistest vaadeldakse siinkohal sugukondi Tettiogoniidae ja Rhaphidophoridae, kilgilistest aga Gryllidae ja Gryllotalpidae.

Sugukond kilkritsiklased (Rhaphidophoridae). Siia kuulub umbes 300 liiki, neid on leitud kõigilt mandritelt. Need loomad on täiesti tiivutud. Jalad on väga pikad ja tugevad, heli tekitamise ja tajumise elundid puuduvad. Silmad on väga väikesed, mõnikord isegi puuduvad. Tundlad ja urujätked on väga pikad (tundlad on sageli isegi mitu korda kehast pikemad). Päeval peidavad loomad end pinnasesse kaevatud urgudes, nad suudavad seal väga edukalt nii edasi kui tagasi liikuda, viimasel juhul on urujätked kompimisel suureks abiks. Vastsed erinevad vanematest ainult suuruse poolest. Selles sugukonnas esineb nii taimtoidulisi kui röövorme, viimasel juhul on toiduks enamasti väikesed putukad. Eestist on leitud üht liiki - kasvuhooneritsikat (Tachycines asynamorus), keda leidub vaid Tartu Ülikooli Botaanikaaia kasvuhoonetes. Liigi päriskodu on Kesk-Hiinas, sealt on ta taimede vedamise teel üle maailma kasvuhoonetesse levinud. Loom on 13 - 17 mm pikk, toitub nii taimedest kui putukatest. Emane muneb pinnasesse kuni 900 muna, vastsed kooruvad 3 - 4 kuu pärast. Vastse areng kestab ~7 kuud, kestumisi on sihktiivalise kohta küllalt palju - 11.

Sugukond ritsiklased (Tettigoniidae). See on väga suur ja laia levikuga sugukond, praegu tuntakse üle 5.000 liigi. Eestist on leitud 9 liiki.

Ritsiklased on enamasti väga hästi arenenud tiibadega, tiivutuid vorme on väga vähe (näit. Saga pedo - stepiritsikas). Nii isastel kui emastel on eessäärtes kuulmisorganid, kuid siristamisõime on tavaliselt vaid isastel. Selles sugukonnas on nii taim-, sega- kui röövtoidulisi vorme (näiteks eespool mainitud stepiritsikas toitub vaid teistest putukatest).

Ritsiklaste sugukonna mitmed liigid torkavad silma väga valju siristamisega. Enamasti "laulavad" loomad päeval, kuid laul võib jätkuda ka pimeduses. Selline on näiteks Eestis peamiselt läänesaartel levinud roheline lauluritsikas (Tettigonia viridissima). Laulavad ainult isased loomad, laulu eesmärk on emaste ligimeelitamine. Paaritumine kestab umbkaudu 45 minutit ja on küllalt omapärane. Nimelt kinnitab isane emase muneti külge kahest osast - reservuaarist ja spermatofüülaksist koosneva spermatofoori. Pärast paaritumist asub emane spermatofoori sööma, surudes seemnerakud niiviisi reservuaarist munetisse. Selline paaritumisviis on omane kõigile ritsikaliste ülemsugukonna esindajatele.

Emane lauluritsikas (ja ka teised rööv- või segatoiduliste liikide emased) muneb munad väikeste kogumikena pinnasesse. Eestis esinevad sellistest liikidest veel näiteks harilik lauluritsikas (Tettigonia cantans), heinaritsikas (Decticus verrucivorus) jne.

Teisiti käituvad aga paljude taimtoiduliste liikide emased, näiteks ka Eestis niisketel aladel levinud sooritsikas (Conocephalus dorsalis). Siin pressib emane oma muneti mitte pinnasesse, vaid sobiva taime varde, mõned liigid munevad aga taime pinnale.

Eestis esinevad ritsikad munevad suve teisel poolel, vastsed kooruvad kevadel. Vastsed kestuvad 4 - 6 korda ja on nii oma välimuselt kui eluviisilt valmikutele väga sarnased.

Ritsiklaste suurus on küllalt varieeruv, Eestis elutsevate liikide valmikutel näiteks kuni 45 mm (lauluritsikad, heinaritsikas), troopikas aga esineb ka hiiglasuuri ritsikaid siruulatusega kuni 20 cm (näit. Pseudophyllus colossus).

Troopiliste ritsikate hulgas on väga laialt levinud mimikri - loomade tiibade muster meenutab puulehti, sageli on kohastumine läinud isegi nii kaugele, et tiibade servad näivad "näritud" ja rikutud, selgesti on nähtavad leherood jne. Leidub ka puukoort imiteerivaid vorme.

Sugukond kilklased (I). Kilklased on samuti suur sugukond, siia kuulub vähemalt 2 000 liiki, kellest enamus elab troopikas. Eestini on levinud ainult üks liik. Kilklastele on iseloomulikud pikad urujätked ja sirge, mitte mõõkjalt kaardunud muneti. Lennutiivad on laiad, lehvikjad, kokkupandutena ulatuvad palmikuna kattetiibade alt välja. Kilklased on samuti väga head lauljad, laulu eesmärk on sama, mis ritsikatel.

Euroopas on laia levikuga maakilk (Gryllus campestris) - 2 - 2,5 cm pikkune must, pruunide kattetiibadega putukas. Isased loomad kaevavad sobivasse kohta uru ja meelitavad emaseid lauluga enda juurde. Paaritumine sarnaneb ritsiklaste omaga , toimub mais-juunis. Emane muneb 500 - 600 muna, need paigutatakse muneti abil pinnasesse. Vastsed, kes on vanematega väga sarnased, kooruvad 3 - 4 nädala pärast, suguküpseks saavad nad järgmise aasta maikuus. Talvitumiseks kaevatakse pinnasesse mitmekümne sentimeetri sügavused urud. Maakilk on valdavalt taimtoiduline.

Ainus Eestis elav liik on toakilk (Acheta domestica). See loom on kuni 2 cm pikk, pruun, õlgkollaste vöötidega. Päeval peidavad loomad end kõikvõimalikesse pragudesse, öösel aga tulevad välja toitu otsima. Toiduks on igasugused taimse päritoluga jäänused. Öösiti laulavad isased kilgid valju häälega. Kindlat sigimisperioodi toakilgil pole, aastaringselt võib leida igas arengustaadiumis loomi. Eestis on toakilk jäänud üsna haruldaseks, talle ei sobi elamiseks keskküttega majad, sest ilmselt on seal liiga kuiv. Looduses aga külmuvad kilgid Eesti oludes talvel enamasti ära. Siiski leidub kilke Eestis vahetevahel ka väljaspool elamuid, nimelt suurtel prügimägedel. Ilmselt kaitseb prügi lagunemisel vabanev soojus loomi talvel surnukskülmumise eest.

Sugukond sorilased (Gryllotalpidae). See on väike, vaid umbkaudu 50 liigist koosnev, kuid äärmiselt omapärane sugukond. Tüüpiliseks esindajaks on ka mõnel pool Lõuna-Eestis esinev kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa) - suur, kuni 5 cm pikkune, ülalt tumepruun, alt pruunikaskollane elukas. Looma eesrindmik on äärmiselt võimas, kattetiivad lühikesed, lennutiivad aga väga pikad, ulatuvad üle tagakeha tipu. Tundlad on suhteliselt lühikesed, lühemad kui pool keha pikkusest, urujätked aga õige pikad. Väga iseloomuliku tunnusena pole emastel loomadel munetit. Tagajalad on lühikesed, hüppevõimet pole. Äärmiselt omapärased on aga kaerasori eesjalad - lühikesed, laiad, sarnanevad muti jalgadele (siit tuleb ka kaerasori ladinakeelne nimetus Gryllotalpa - "kilk-mutt"). Nende abil kaevab loom jõelammidele või mujale, kus on kogu aeg piisavalt niiske, sügava uru.

Päeval istuvad sorid urus, öösel aga tulevad välja ja võivad isegi kohmakalt lennata. Öösel loomad (nii isased kui emased) laulavad, et endale partnerit leida.

Paljunemise ajaks ehitatakse keerukas käigustik taimejuurte lähedusse. Mune on kuni 600, need paigutatakse nn. emakambrisse. Noored loomad, kes on vanematega küllalt sarnased, ronivad pärast koorumist laiali. Vastse areng kestab põhjapoolsemates piirkondades kuni 2,5 aastat, lõunas jätkub ühest aastast. Talvitumise ajaks kaevatakse käigud kuni poole meetri sügavusele ja ka sügavamale mulda. Kuigi kaerasorid on suured ja kohmakad putukad, oskavad nad ujuda - ilmselt kohastumus kevadisteks üleujutusteks lamminiitudel.