Klass: Putukad (Insecta)
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha)
Selts: Sihktiivalised (Orthoptera)
ALAMSELTS: LÜHITUNDLALISED ehk TIRTSULISED (BRACHYCERA)


Ka see alamselts jagatakse kaheks ülemsugukonnaks: kolmevarbalised (Tridactyloidea) ja tirtsulised (Acridoidea). Esimesest vaadeldakse siinkohal vaid sugukonda Tridactylidae, teisest sugukondi Tetrigidae ja Acrididae.

Sugukond kolmvarvaslased (Tridactylidae). See on väike, vaid soojemates kliimavöötmetes levinud sugukond, kuhu kuulub ~150 liiki. Leviku põhjapiiriks peetakse 48. laiuskraadi. Tegemist on väikeste, vaid 5 - 15 mm pikkuste loomadega, kes sarnanaevad eluviisilt kaerasoriga. Välisehituses on aga selgesti märgata erinevused. Kolmvaravaslaste tundlad on väga lühikesed, koosnevad vaid kümnest lülist. Eesjalad on sarnaselt kaerasorile muutunud tugevateks kaevejalgadeks. Väga omapärased on aga tagajalad - reied on väga tugevad, sääred aga peenikesed. Sääre külgedel on labajad harjased, tipul aga kaks kannust. Tagakäpp koosneb vaid ühest pikast ja peenest lülist, mis sarnaneb kannusele, siit on tulnud ka nimetus kolmevarbalised. Tiivad on lühikesed, siristamisvõime ja tümpanaalelundid puuduvad. Keha tipul on 2-lülilised urujätked.

Loomad veedavad suurema osa ajast pinnasesse kaevatud urgudes. Urgudest väljas võivad kolmvarvaslased sooritada kuni 1 m pikkusi hüppeid. Ka kolmvarvaslased oskavad ujuda, eriti suureks abiks ujumisel on lamenenud keskjalad, mida kasutatakse aerudena. Munad munetakse pinnasesse, pikkade käikude lõppu. Euroopa liigid (näit. Tridactylus variegatus) talvituvad viimaste kasvujärkude vastsetena või valmikutena. Kolmvarvaslaste toit koosneb alamatest taimedest, eeskätt vetikatest.

Sugukond sirtslased (Tetrigidae). Suur, rohkem kui 1.000-liigiline sugukond peamiselt troopikas levinud tirtsulisi. Eestist on leitud 3 liiki perekonnast Tetrix. Sirtslastele on väga iseloomulik tahapoole pikenenud, tagakeha kattev eesselg. Kattetiivad on väga lühikesed või puuduvad hoopiski, tagatiivad on normaalselt arenenud. Siristamisvõimet ega tümpanaalelundeid pole. Tagajalad on ka selle sugukonna liikidel tugevad hüppejalad. Eestis elavad liigid on tumedalt vätvunud, mullakarva, troopikas aga esineb palju selliseid vorme, kes on üleni rohelised ja meenutavad taimelehti. Sel juhul on eesselja see osa, mis ulatub keha kohale, tugevasti lamendunud, seal on isegi märgatavad soonekesed, mis meenutavad leheroodusid (näit. Dolatettix Lõuna-Amerikast).

Sirtslased on taimtoidulised, elavad langenud lehtede vm taimejäänustega kaetud maapinnal. Nad on üsna nõudlikud niiskuse suhtes.

Sugukond tirtslased (Acrididae). Väga suur sugukond, kuhu kuulub rohkem kui 6.000 liiki. Eesti sihktiivalistest kuulub siia samuti suurem osa - 24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad.

Tirtslaste kehapikkus on 1 - 10 cm. Iseloomulikud on lühikesed tundlad, tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Enamus tirtslasi on taimtoidulised. Loomad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid, selline värvus toimib varjevärvusena. Häirimise korral teevad loomad pika hüppe, mida tiibade abil veelgi pikendatakse, maandunult peidavad nad end taas ära. Niisugune on näiteks kõikjal Eestis tavaline niidu-rohutirts (Omocestus viridulus).

Teine võimalus on, et putukas püüab põgenedes häirijat ehmatada. Selline on näiteks mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis levinud käristaja (Psophus stridulus). See umbes 3 cm pikkune putukas on üleni tumepruun, välja arvatud erepunased tagatiivad. Puhkeolekus pole neid näha ja putukas ei paista maapunnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle otsekohe silmist.

Troopikas kohtab ka hoopis omapäraseid vorme, näiteks Cephalocoema lineata on tugevasti pikenenud keha ja jalgadega, meenutab esmapilgul raagritsikat.

Mitmed tirtsud on tuntud väga heade lendajatena, kes võivad jõuda oma sünnikohast äärmiselt kaugele. Nii on teada juhtumeid, kus Lääne-Aafrikast startinud kõrbetirtsud on jõudnud Inglismaale. Selleks tuli neil lennata rohkem kui 2 400 km ookeani kohal.

Tirtsuparvede mõõtmed võivad olla sõna otseses mõttes tohutud. Massilise paljunemise aastatel pole haruldased parved, mis haaravad 5 - 12 km2 suuruse maa-ala. Arvestuste järgi koosneb selline parv 700 miljonist kuni 2 miljardist loomast. Suurimad teadaolevad parved on katnud rohkem kui 250 km2, loomi oli seal umbes 35 miljardit. Sellise parve kogumass on umbes 50 000 tonni. Kuna üks tirts sööb elu jooksul umbes 300 g rohelisi taimi, on põhjustatud kahju arusaadavalt tohutu.

Tuntuimaks ränduriks ja põldude nuhtluseks on rändtirts (Locusta migratoria), keda on paaril korral ka Eestist leitud. Parvedena rändavaid tirtse on aga teisigi, näiteks kõrbetirts (Schistocerca gregaria), stepitirts (Dociostaurus maroccanus) jne. Tirtsuparv lendab harilikult kiirusega 10 - 15 km/h, päevas kaetakse 80 - 120 km. Kõrbetirtsu puhul on kindlaks tehtud ka lennu kõrgus - tavaliselt lendavad parved ~600 meetri kõrgusel, üksikuid loomi on aga kohatud isegi 6 km kõrgusel. Üldiselt on kõrbetirts parem lendaja kui rändtirts, ilmselt suuremate kehamõõtmete tõttu (kehapikkus vastavalt 6 ja 4 cm).

Rännet põhjustavad peamiselt kaks faktorit: toidutaimede puudus ja üleasustus, mis võivad mõjuda ka koos. Seejuures rändavad ka vastsed, mitte ainult täiskasvanud loomad. Arusaadavalt on siin edasiliikumise kiirus võrratult aeglasem, kõige vanematel vastsetel 10 - 12 m minutis, noorematel vähem.

Emane rändtirts muneb suve teisel poolel pinnasesse kuni 300 muna (laboratooriumis võivad üksikult hoitud emasloomad olla tunduvalt viljakamad - 1 000 - 1 200 muna). Siinkohal tuleb mainida, et pinnasesse munemine on omane väga paljudele tirtsudele, mitte ainult rändavatele vormidele. Vastsed kooruvad kevadel, vastse areng kestab kuni 40 päeva. Iseloomulik on see, et noored vastsed on toidu suhtes väga valivad, neile sobivad vaid mõned kõrrelised. Mida vanemaks loom saab, seda laiemaks muutub ka tema toiduspekter, täiskasvanud rändtirtsud võivad süüa peaaegu kõiki taimi.

Rändavate tirtsude püsivad paljunemisalad haaravad suure osa Kesk- ja Lõuna-Aasiast, Aafrikas leitakse neid kuni Lõuna-Aafrikani, neid esineb ka Austraalias, Uus-Meremaal ja Ameerikas.