| Klass: Vähid (Crustacea) |
| Alamklass: Lõpusjalgsed (Branchipoda) |
 Selts: Lehtjalalised (Phyllopoda) |
Vesikirp (Daphnia sp). Joonis: BIODIDAC
|
VESIKIRBULISED. VESIKIRP (DAPHNIA). Välisehitus
Kõige tüüpilisemaks vesikirbuliste esindajaks võib pidada tavalist vesikirpu ehk kiivrikut (Daphnia), kes on laialt levinud asukas kõikides tiikides.
Vesikirp on kotikesetaolise kehaga keskmiselt 1 mm pikkune loom. Tema keha katab läbipaistev koda. Läbi koja on hästi näha 5 paari rindmikujalgu, samuti paistavad vaatajale vähi sooltoru ja süda ning selle tuksumine. Aegajalt sirutub kojast välja tavaliselt kahe küünisega lõppev tagakeha, mis oma järskude liigutustega võtab osa looma liikumisest. Vastavatel perioodidel on võimalik läbipaistva koja tõttu emasloomade juures näha seljal paiknevas haudetaskus mune või looteid.
Kehast saab selgelt eristada kiivritaolist pead, mis pole kojaga kaetud, ning kus asub 1 suur liitsilm. Liitsilm koosneb tillukestest osasilmadest, millede arv sõltub liigi toitumisviisist: veest väikeseid palu filtreerival vesikirbul (Daphnia) on 22 osasilma, röövloomal klaasikul (Leptodora) aga 300.
Peas asub vesikirbulistel veel kaks paari tundlaid, millest esimesed on väikesed, teised aga suured ja kaheharulised ning lükkavad vähi keha ujumisel edasi. Tänu nende tundlate perioodilistele tugevatele tõugetele on vesikirbuliste liikumine vees hüppeline (siit ka nimetus - vesikirp). Sellise iseloomuliku liikumisviisi järgi ei saa vesikirbulisi segi ajada ühegi teise väikese veeloomaga.
Pea alumisel küljel paikneb vesikirbulistel suu, mida ümbritseb eest ülahuul, tagant alalõuad ning külgedelt ülalõuad.
Vesikirbu näiliselt punakas või pruunikas värvus on tingitud tema kehas paiknevatest värvilistest rasvakerakestest. Need vähendavad looma erikaalu ning aitavad seetõttu vees paremini hõljuda.
|