| Klass: Vähid (Crustacea) |
| Alamklass: Lõpusjalgsed (Branchipoda) |
 Selts: Lehtjalalised (Phyllopoda) |
|
Sigimine
Kust satuvad sellised suured vähid ajutiselt veega täidetud lompi? Veekogu kuivamisel kilbikulised ise surevad, kuid munevad väikesi väga tugeva kestaga kaetud mune, mis taluvad kuivamist ja läbikülmumist ning säiluvad eluvõimelistena 7-9 aastat. Munad kanduvad kergasti tuulega edasi ja sattudes vette soodsatesse tingimustesse kooruvad nendest uued vähid. Muna selliste omaduste tõttu on kilbikulised maakeral laialt levinud.
Nagu kõikide lehtjalaliste puhul, nii leiame enamasti ka kilbikulistest meie veekogudes ainult emaseid loomi. Emased munevad viljastamata mune, mis jäävad lühikeseks ajaks looma haudepauna ning hiljem langevad veekogu põhja.
On täheldatud, et lõunapoolsematel aladel suureneb ka isaste loomade arv ning troopikas leidub isaseid kilbikulisi rohkemgi kui emaseid. Isase looma poolt viljastatud munad ei erine kilbikutel viljastamata munadest. Nad kõik on väikesed ja tugeva kestaga ning võivad säiluda aastaid.
|