Klass: Vähid (Crustacea)
Alamklass: Aerjalgsed (Maxillopoda)
Selts: Vääneljalalised (Cirripedia)
Sigimine

Vääneljalalised on peale väheste erandite mõlemasugulised - igal isendil on nii emas- kui isassuguorganid. See teeb nendest küllaltki erandliku seltsi kogu lülijalgsete hõimkonnas. Arvatakse, et mõlemasugulisusele üleminek on neil vähkidel toimunud kinnitunud eluviisi tõttu - loomad pole võimelised liikuma ja peavad järglasi saama ka olenemata oma naabrite soolisest kuuluvusest. Vääneljalalise munajuhast väljuvad munad jäävad pidama tema mantliõõnde. Kojast sirutub välja suguti, mis tungib naaberlooma mantliõõnde ning erituv seemnevedelik viljastab seal olevad munad. Tõruvähkidel ja nuivähkidel, kes on kinnitunud üksteise vahetusse lähedusse, on selline viljastamine lihtne ning nende loomade kolooniates elamise põhjus ongi ristsugutamise võimalus. Mõnedel üksikult elavatel mõlemasugulistel vääneljalaliste liikidel esinevad omapärased tillukesed "lisaisased" nende mantliõõnes, kes viljastavad seal oma suurema liigikaaslase munad. Iseviljastamist püütakse igati vältida ja seda esineb harva.

Meie randades elutsev tavaline tõruvähk muneb suveperioodi jooksul mitu korda ning täiskasvanuks ja suguküpseks saamiseks kulub vastsetel 3 kuud. Tõruvähid elavad 1-2 kuni 5-7 või enamgi aastat.

On täheldatud, et noorte kinnitunud tõruvähkide kasvades omandab nende asustustihedus suure tähtsuse, kuna see määrab koja kuju: tihedates kolooniates on loomade kojad sageli alaosas kitsamad kui ülevalt, hõredates kogumikes vastupidi.

Suuremate merede randadel, kus esineb tõus ja mõõn, võib mõõna ajal näha tõruvähkide kolooniaid lausaliselt paljandumas kaljudel ja kividel. Seal võib inimene paljajalu kõndides kriimustada end nende teravaservaliste kodade vastu. Natukese aja pärast algab põletik ning vigastatud koht tursub. Tõruvähkide poolt enesekaitseks eritatav lima on ärritava toimega.

Mõõna ajal veest väljas olles ning ka laevakere tõstmisel merest õhu kätte sattudes jätkavad vähid hingamist, kuigi see on aeglasem kui vees. Väga ebasoodsate tingimuste saabudes suudavad nad langeda seisundisse, kus nende elutegevus on ajutiselt pidurdunud - kuivanult võivad nad mitu kuud vastu pidada ning endiste tingimuste saabudes eluvõimelistena jätkata.

Paksu lubikojaga vääneljalalised on hästi kaitstud võimalike vaenlaste, vigastuste ning ärasöömise eest - neid ei suudeta enamasti pinnaselt lahti rebida ja katki hammustada. Küll aga söövad mõned hõljumitoidulised kalad suurel hulgal nende vabaltujuvaid vastseid. Tšiilis, Hispaanias ja mujal tarvitatakse mõningaid nuivähklasi ja tõruvähklasi ka inimtoiduks. Siiski on paks kaitsev koda ja kinnitunud eluviis neile evolutsiooni käigus tekkinud kasulikuks kohastumuseks, mistõttu esinebki neid loomi suurel hulgal ja kolooniatena.

Zooloogiahuviline saab tõruvähke mere ääres veealustelt kividelt ja muudelt esemetelt uurimiseks eemaldada noaga.