Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon -

teise maailmasïõja järgne esimene looduskaitseorganisatsioon Eestis - asutati 45 aastat tagasi Eesti NSV Teaduste Akadeemia (TA) Presiidiumi otsusega 23. novembril 1955 ja tegutseb tänaseni Eesti Teaduste Akadeemia Bioloogia, Keemia ja Geoloogia Osakonna juures. Komisjoni ülesandeks seati looduskaitse riikliku süsteemi ja seadusandluse ettevalmistamine, kaitsealade võrgu ja loodusmälestiste nimekirjade koostamine, teadusuurimused ja selgitustöö.

See oli aeg, mil looduskaitseideed olid veel paljudele võõrad. Sõnavõtte hävimisohus looma-ja taimeliikide, eluta looduse harulduste kaitseks või maavarade hoolimatust kasutamisest näisid paljudele mõne loodusteadlase kohatu virisemise või veidrusena. Looduskaitseteemaliste artiklite trükkijõudmine oli vaevaline. Komisjoni liikmed Endel Varep, Eerik Kumari, Viktor Masing, August Karu, Karl Orviku, Karl Eichwald olid esimesed sel teemal kirjutajad (ka juba enne komisjoni asutamist).

1955. aasta algul asutati Moskvas NSVL Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, kelle liikmeks Eestist sai E. Kumari. Tema innukal korraldamisel algasid ettevalmistused Eesti TA Looduskaitse Komisjoni asutamiseks ning TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi (ZBI) teadusdirektorist bioloogiadoktor Eerik Kumarist sai komisjoni esimene esimees ligi 30 aastaks (1955-1984). Pärast Kumari surma pidas esimehe ametit 12 aastat ZBI hüdrobioloogiasektori juhataja bioloogiadoktor Arvi Järvekülg (1984-1996), seejärel ZBI lindude ökoloogia sektori kauane juhataja bioloogiakandidaat Vilju Lilleleht (1996-1998) ja neljas ning tänane esimees on endine EPMÜ ZBI direktor, nüüdne loodusfotograaf Urmas Tartes. Kõik need aastad on komisjon tegutsenud Tartus ZBI ruumes (1978. aastast ZBI Baeri majas).

Komisjoni esimene koosseis oli 12-liikmeline: esimees Eerik Kumari, aseesimees Endel Varep, teaduslik sekretär Hans Trass, liikmed Karl Eichwald, August Karu, Evald Lall, Viktor Masing, Aleksander Niine, Karl Orviku, Roman Spor, Aleksander Valsiner ja Herbert Viiding. Esimesest koosseisust on komisjoni loomislugu mäletamas vaid üks inimene - akadeemik Hans Trass. 45 aasta jooksul on komisjoni liikmeid olnud enam kui 120 (põhiliselt tuntud loodusteadlased ülikoolidest ja TA instituutidest, on keemikuid, arste, kunstnikke, tehnikateadlasi, loodus- ja keskkonnakaitse spetsialiste). Komisjoni tänane põhimäärus on kinnitatud TA juhatuses 1998. aastal. Komisjoni tänane koosseis on kinnitatud TA juhatuses 2010 aastal.

Komisjoni esimesed tööaastad olid väga pingelised. Palju aega ja vaeva võttis seadusandlike projektide ettevalmistamine looduskaitse riiklikuks kehtestamiseks. E. Kumari oli hästi tuttav looduskaitse korraldusega Saksa DV-s, Saksamaa LV-s Tšehhoslovakkias ja teistes riikides, kelle kogemusi sai komisjoni töös rakendada. Komisjoni liikmed koondasid algandmeid meil kaitset vääriva kohta (seda tööd oli alustatud Eesti LUS-is). Kaitsealade esialgse nimistu koos lisamaterjalidega pani kokku Endel Varep, kaitse alla võetavate looma- ja taimeliikide ning põlispuude nimekirjad seadsid kokku E. Kumari, K. Eichwald, V. Masing. Suurte rändrahnude ja muude eluta looduse objektide nimistud tegid Karl Orviku ja Herbert Viiding.

7. juunil 1957 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu looduskaitse seaduse. TA Looduskaitse Komisjoni poolt käis seaduse projekti istungjärgule esitamas komisjoni aseesimees Endel Varep. Asutati kaitse- ja keelualad ning tööd alustas Looduskaitse Valitsus. Seejärel sai komisjoni töös esmatähtsaks looduskaitsealase teadusliku uurimistöö korraldamine. Komisjoni põhimäärust ja liikmeskonda on 45 aasta jooksul korduvalt (1958, 1959, 1962, 1963, 1967, 1974, 1998) muudetud, kuid selle ametkondlikult sõltumatu teadlastekogu põhifunktsioonid on jäänud ikka samaks: looduskaitseideede propageerimine, looduskaitse kogumike väljaandmine, looduskaitsealaste probleemide tõstatamine, läbiarutamine ning ettepanekute tegemine organisatsioonidele -asutustele.

Töö komisjonis toimub põhiliselt üldkoosolekutel ja ettekannete päevadel (pleenumitel). Komisjoni töö on olnud väga mitmepalgeline ning ajas pidevalt muutunud. Komisjon on olnud paljude ideede ja traditsioonide algataja meie looduskaitses. Lisaks teadustöö organiseerimisele ja väsimatule looduskaitse ideede propageerimisele, on komisjonist lähtunud looduskaitse õpetuse sisseviimine kõrgkoolidesse, looduskaitsepäeva tähistamine, algatati looduskaitse embleemi kujundamine, algatati pestitsiidide kahjulikkuse uurimine, päevakorda tõsteti "elukaitse", alustati looduse kalendrite väljaandmist. Komisjon on meie loodus- ja keskkonnakaitses rahvusvaheliste sidemete looja. Palju on koostatud kaitse-ja keelualade asutamise projekte. Komisjoni liikmed on kirjutanud allikate kaitse, järvede kaitse, linnukaitselade, Käina lahe säilitamise projekte jpm. Huvitav lisada, et E. Kumari kirjutas juba 1936. aastal Matsalu linnukaitseala asutamise projekti ja teoks sai see alles 1957. aastal. E. Kumari teeneid looduskaitses meenutavad mitmed mälestuskivid ja igal aastal (alates 1989) rahvusvahelisel keskkonnapäeval väljaantav Kumari nimeline looduskaitsepreemia.

Üheks tähtsamaks tööks on olnud aastaid Eesti punase raamatu pidamine. Selle algatajaks oli E. Kumari. Tegelik töö algas 1975. aastal. Raamatu esimene käsikirjaline variant sai kokku 1979. aastal ja sisaldas andmeid 155 taime- ja 104 loomaliigi kohta (autorid põhiliselt ZBI-st). Laiale lugejaskonnale populaarne punane raamat ilmus 1982 (koostaja E. Kumari). Järgmise punase raamatu koostaja on Arvi Järvekülg, nimestikud (kokku 315 liiki) saadi valmis 1988. Raamat jäi ilmumata, nimestikud ilmusid 1993. Vilju Lilleleht on kolmanda punase raamatu koostaja ja toimetaja. See ilmus 1998 (25 loodusteadlase ühistöö, sisaldab andmeid 1312 liigi kohta).

Ka Eesti ürglooduse raamatu koostamise mõte sündis Looduskaitse Komisjonis. Konkreetse ettepaneku punase raamatu eeskujul eluta looduse objektide andmepanga loomise vajadusest tegi komisjoni aseesimees Herbert Viiding juba 1980. aastal. Raamatu koostamise juhend kinnitati 1982. Tööd alustas ja juhtis Herbert Viiding. Seejärel komisjoni aseesimees Ülo Heinsalu ja töö on lõpetamisel komisjoni liikme Enn Pirruse juhtimisel TTÜ Geoloogia Instituudis.

45 aasta jooksul on komisjon pidanud 227 üldkoosolekut. Tavaliselt on aastas olnud 5-6 üldkoosolekut. On ka aastaid kus kolm või kaks koosolekut (1961, 1977 2000 jt). Tavaliselt on ühel koosolekul mitu loodus- või keskkonnakaitse probleemi ja lisaks komisjoni liikmeile on sageli nii ettekandjaiks kui ka ekspertideks kutsutud asjatundjaid veel paljudest asutustest. Kumari on üldkoosolekutel pidanud 178 ettekannet, Varep 61, Viiding (49). Üldse on ettekandeid olnud 1050. Koosolekutest osavõtjaid on keskmiselt 15-20. Vaid üks kord 13 detsembril 1968 oli koosolekul 7 inimest.. Kõige rohkem (42) oli 26. augusti 1992 üldkoosolekul. Üldkoosolekuid on peetud ka väljasõiduistungitena Tallinnas, Rakveres jm. On peetud 35 juhatuse koosolekut.