Süvaökoloogia põhimõtted ökosemiootilisel alusel[i]
1. Keelevõime
tõttu on liigil Homo sapiens ka enneolematud võimed vägivallaks, nii
teiste liikide kui enda keskkonna muutmiseks, mitmesuguste hädade tekitamiseks,
enesepettuseks.
2. Eneseteadvus ja
maailma ning elu tundmaõppimine võimaldavad keelevõime tagajärgi mõista ning
eesmärkide kui selliste petlikkust läbi näha, samuti tundma õppida viise,
kuidas vägivalda mitte kasutada ja keskkonda mitte muuta.
3. Positiivsed ja
negatiivsed emotsioonid on olemas mitte ainult keelevõimelistel, vaid ka
paljudel teistel loomadel. Keelevõimeliste organismide tegevus kaheldamatult
mõjustab emotsionaalset seisundit paljudel loomadel, kaasa arvatud neil endil.
4. Tegevuste
teadvustamisvõime puhul on kokkupuude valikuga rõõmu valmistamise ja rõõmu
mittevalmistamise vahel vältimatu.[ii] Kuna ei leidu mingeid
kõrgemaid kriteeriume valiku tegemisel,[iii] on vabalt valitud otsustus käia
rõõmuvalmistamise teed[iv] fundamentaalne.[v]
5. Diversiteet
ehk mitmesugusus on alusväärtus. Ta on üldisem kui mistahes mõõdetav väärtus.[vi]
6. Kuigi kultuur
on võimas diversiteeti genereeriv süsteem, on kultuur (eriti modernismiajal)
ulatuslikult mitmesugusust hävitanud ja ühetaolisust suurendanud.[vii] Üheltpoolt on ehitavas ja
ümberkorraldavas tegevuses tavaliselt kasutusel vähem erinevaid vorme, kui
selles, mida need ümbertegemised asendavad.[viii] Teiseltpoolt laieneb mõõdetavate
väärtuste rakendamise kaudu unifitseeritus ja standardiseeritus ning vastavalt
väheneb diversiteet.[ix]
7. Kõik
elusolendid muudavad oma keskkonda, samuti muutuvad ise. Ent on vahe, kas olla
osaline olevas, misläbi diversiteet püsib, või olev asendada, misläbi
diversiteet langeb. Selle erinevuse tajumine eeldab selget vahetegemist
koosluste majandamise (või hoolduse) ja kultuurkoosluste tegemise vahel (ehk
pärandkoosluste ja tehiskoosluste vahel),[x] samuti selget vahetegemist ravimise ja
ümbertegemise vahel.[xi]
8. Et hoida
elurõõmu, ei tule maailma progresseeruvalt muuta, vaid valida maailma hoidmine
(mitteümbertegemine) selle ümbertegemise asemel. See tähendab valida
mittekumulatiivne kultuur kumulatiivse asemel.[xii] See tugineb lokaalsel ökosüsteemsel
identiteedil.
9. Need valikud
on üksnes rõõmuvalmistamise pärast ja selle kaudu. Seetõttu pole õigustatud
ükski viis ega vahend nende järgimisel, mis sellele vastu räägib.[xiii]
10. Kuna toodud
teesid ei sisalda lokaalseid eeldusi, siis järeldub sellest, et niisugune
arusaam võib olla mõtlevaile olendeile potentsiaalselt universaalne. Kuna nende
teeside põhine arusaam soodustab rõõmuvalmistamist, siis on selle vaate
õpetamine õigustatud.[xiv]
Lühendatult võib
neidsamu teese sõnastada järgnevalt.[xv]
1. Keelevõimest
tuleneb võime vägivallaks.
2. Teaduse kaudu
saab osata maailma mitte muuta.
3. Elurõõm on
omane paljudele loomadele.
4. Inimese
sügavaim valikuotsus on rõõmuvalmistamise kohta.
5. Diversiteedist
põhilisemat väärtust pole.
6. Modernistlik
kultuur on olnud diversiteedi hävitaja.
7. Elamine
surelikena pärandkooslustes võimaldab diversiteeti hoida.
8.
Mittekumulatiivne kultuur saab pakkuda püsivalt elurõõmu.
9. Vägivald pole
õigustatud.
10. Selle vaate
õpetamine on õigustatud.
Tartus, 2. mail 2004[xvi]
[i] Ehk süvaökoloogia Tartu platvorm. Neil teesidel on ambitsioon asendada Arne Naessi süvaökoloogia teesid — ent mitte neid ümber lükates, vaid uuesti mõeldes. Selle asenduse mõte on semiootika kui sügavama aluse kasutamises.
[ii] See sisaldab rõõmutegemist nii teistele kui endale.
[iii] Selles positsioonis võib näha rohelist eksistentsialismi.
[iv] See on peaaegu ekvivalentne põhimõttega, et armastus on fundamentaalseim valikualus, millest fundamentaalsemat pole.
[v] Püüd
ellu jääda ei ole rõõmuvalmistamisest kõrgem printsiip. Keelevõimetud
organismid ei saa vastu seista ellujäämisele, nad ei saa ka vastu seista
evolutsioneerumisele, adapteerumisele, diversiteedi suurendamisele — need
omadused tulenevad organismide ehitusest, elu ehituslikust loomusest, need ei
ole välja kujunenud eesmärgid. Ellujäämine on vaid elule universaalse
adapteerumisvõime tagajärg. Adapteerumisvõime on elusolendite universaalne
omadus analoogselt näiteks sellele, kuidas inerts on kehade universaalne
omadus. Ent ellujäämispüüd eeldab püüuna võimet elusolemist mitteelusolemisest
eristada; seda eristust saavad teha tõenäoselt vaid inimesed; järelikult ellujäämispüüdu
teistel loomadel ei ole, on üksnes palju viise adapteeruda. Ellujäämispüüd
inimese juures ei oma muud õiget e. tõest põhjendust kui sel määral mil see
rõõmuvalmistamisest tuleneb; ent sellest ei tulene kuidagi, et ellujäämine
peaks olema universaalne ehk tingimusteta siht.
On koguni paradoksaalne fenomen nähtav, et ellujäämise formuleerimine aluspõhimõtteks, mida modernismiperioodil on palju tehtud, nt. E. Haeckeli viisil ja mõjul, on olnud ekspansioonide ja vägivalla tähtsamaid õigustajaid, ja progressile ning mitte püsimisele suunatud paradigma aluseid. Seega siis, ellujäämispõhimõtte väär, eriti valgustusajast lähtuv ja darwinismiga lisajõudu saanud tõlgendamine on olnud ökoloogilise kriisi olulisi kaasallikaid.
[vi] Diversiteeti võib määratleda kui konverteerimatute erinevuste olemasolu. Diversiteet on loomult mittekvantitatiivne, s.t. ta pole erinevuste arv (kuigi on muuhulgas selle kaudu iseloomustatav). Et diversiteet on tähtsaim väärtus, ei ole mitte subjektiivse otsustuse küsimus, vaid tegu on ontoloogilise väärtusega, sisemise väärtusega. Mitmesugusus on aluseks tähendusele, dialoogile, loomingule.
[vii] Kultuuri mitmesugusus seisneb mitme (paljude) vastastikku mittekonverteeritava väärtussüsteemi kooseksisteerimises.
[viii] Näiteks just geomeetriliste vormide rohkema ja valdava esinemise järgi (s.o. ühtlasi erinevate vormide väiksema hulga järgi) eristame tavaliselt kultuuri loodusest.
[ix] Näideteks on raha, võistlus.
Kui mingil alal, millega tegelemine võis individuaalselt ja regiooniti olla paljude erinevustega ja ühismõõduta, ent vastastikku väärtuslikuna tunnustatud, võetakse kasutusele võistlus, siis sellega luuakse väärtusmõõt, ja ühised reeglid. Väärtusmõõdu olemasolu tõttu (ilma selleta ei saa aga võistlust olla) on võistlustel tendents laieneda, ning kuna see nõuab võistlusreeglite tunnustamist, siis toob see kaasa ala kategoriseerumise ja ala unifitseerumise, viimane aga tähendab mitmesugususe kadu. Üleilmsed võistlused standardiseerivad ala reeglid globaalselt.
[x] Näiteks tähendab see, et liikide teisaldamist ei tule soodustada ega kooslustes põlisliike võõrliikidega segada.
[xi] Näiteks eluea kunstlik pikendamine on organismide ümbertegemine, kuivõrd vanadus ei ole haigus. Sellest tuleneb õigus loomulikul viisil surra, samuti organismide geneetilise modifitseerimise mittemõistlikkus.
[xii]
Mittekumulatiivne kultuur tähendaks mittekasvaval majandusel ja taasringlusel
põhinevat tasakaalulist kõrge diversiteediga kultuuri. Maal tervikuna tähendaks
see paljude väga erinevate piiritletud kultuuride kooseksisteerimist. See
tähendaks praegusega võrreldes väiksemat globaliseeritust, mis on võimalik
kaugtranspordi vähendamise,
üldisemalt ökosüsteemide kunstlikult suurendatud avatuse taasvähendamise ja
piiririkkuse püsimise korral. Kultuurimälu mittekumulatiivsus tähendab
unustamise suurt osakaalu. Kuna kultuur on diversiteedi genereerija, siis on
loomingulisus lõplikus maailmas vaid unustamise kaasolul kestev.
Teadmiste üldhulga kasv ei ole
kultuuri püsimise üldiseks eelduseks. Kultuuri püsimiseks piisab, kui antakse
edasi teatav tuumteadmine ja tuumstruktuurid püsiva elukorralduse kohta. Ent
kui kultuur kasutab ühe üldpõhimõttena püüdu maailma muuta, siis ei leidu
lõplikku tuumteadmist, mis saaks püsimist juhatada, ning sellest tulenevalt
nõuab niisugune kultuur teadmiste piiramatut kasvatamist. Uusaegne kultuur oli
selline.
Mitteakumulatiivsus puudutab oluliselt ka vaadet teadusele, mis sel puhul on pigem mõistmis- ja põhjenduskunst kui tehnoloogiate tootja. Tehnoloogiad ei pruugi pöördumatult asenduda, nad võivad korduda.
[xiii] Kuigi käesolevate teeside sõnastamisel on järgitud vaate sisemist loogikat, tekib lähedus mitme Naessi teesiga, sealhulgas siinkohal vägivallatuse tähtsusest. Väide diversiteedi väärtusest (p. 5) on mõeldud asendama Naessi teesi kõige elava sisemisest väärtusest.
[xiv] Ühtaegu on see viide valikuile ja semiootilise põhjenduse tähtsusele hulgas valdkondades, sealhulgas moraalifilosoofias (p. 1, 3, 4, 5, 7, 9), teadusfilosoofias (p. 2, 8), kultuuriteoorias (p. 1, 6, 8), majandusteoorias (p. 8), pedagoogikas (p. 8, 10) — nagu süvaökoloogilisele ja semiootilisele vaatele kohane.
[xv] Veel üks võimalik, nendesamade teeside lihtsustatud versioon oleks niisugune:
1. Väga palju keskkonnaprobleeme on seotud inimest teistest loomadest eristavate võimetega.
2. Nende probleemide tekitamine pole paratamatu, saab õppida neid vältima.
3. Neid probleeme tunnevad omal nahal paljud loomad, mitte üksnes inimene.
4. Vaid kaastunne põhjendab, miks peaksime üldse nende probleemidega tegelema.
5. Kuigi keskkonnaprobleemid on väga eripalgelised, kehtib valdavalt, et kui diversiteet on hoitud, siis on ka enamik muid probleeme välditud.
6. Uusaegne kultuur, mille ideaaliks on teaduslik-tehniline progress, on tihti diversiteeti hävitanud.
7. Asi ei ole selles, et keskkonda ei või muuta, vaid selles, et teda ei tule ära muuta, sest siis ilmuvad keskkonnaprobleemid.
8. Postmodernset peatunud progressiga kultuuri saab ette kujutada kui sellist, mis äramuutmisega ei tegele, on aga ikkagi igipüsivalt loomingurikas.
9. Niisuguste muutuste tegemiseks on sunni rakendamine õigustamatu.
10. Sellise arusaamise õpetamise õigustatust saab põhjendada.
[xvi] Siinne on juba natuke redigeeritud versioon. Tänu neile, kes on kaasa aidanud nende teeside küpsemisele: John Deely, Riste Keskpaik, Kaie Kotov, Meelis Kull, Tiit Kuuskmäe, Denis Matrov, Arne Naess, jt.