Devoni liivakivipaljand Emajõe luhal ehk Kalmistu paljand

Aune Ainson

Devoni ajastu keskpaiku ehk umbes 350 miljoni aasta eest laius praeguse Lõuna-Eesti kohal rannikulähedane meri, millesse kandusid põhja poolt kulutatud setted. Maa kerkides taandus meri lõuna poole ning siinsel mandrilisel tasandikul kuhjusid jõe- ja järvesetted, milles on ka mitmesuguste selgroogsete jäänuseid [1].

mõningaid andmeid [1]:

Kalda kõrgus (m) 8,9

Kogupikkus (m) 306,2

Paljaku pikkus (m) 202,2

Max kõrgus (m) 6,2

Kogupindala (m2) 465,7

W. Nöth väidab, et läbi semiootilise interaktsiooni tajub organism teda ümbritsevat keskkonda mitte kui fakti, vaid toob tõlgendusse sisse tähenduse, eesmärgi ja seaduse ning taolist suhet võib võtta kui kognitiivset protsessi (Nöth 1998:332).

Uexküll kinnitab: “[…] kõik, mida subjekt tajub, saab tema tajuilmaks, ja kõik, millele ta mõjub, tema mõjuilmaks. Tajuilm ja mõjuilm moodustavad ühe tervikliku üksuse, omailma” (1982. Rännud…. EL 1: 35).

Paik on see, mida on tajutud, paigas viibimine on mõjutanud seda kohta ning tulemuseks on see, et paiga valiku ja selle kirjelduse läbi tuleb nähtavale kirjeldaja omailm. See tähendab eelkõige asjaolu, et enamik seisukohavõtte, tähelepanekuid ja järeldusi on siinkohal varjamatult subjektiivsed, st kirjeldaja mälestused, kogemused ning tõlgendusmeetodid on aspektid, mille kaudu nö töödeldakse olemasolevat. Ka Uexküll kinnitab seda tõdemust:“Omailmad evivad puhtsubjektiivseid tõelusi. Ka ei ilmne asjad, mis objektiivselt eksisteerivad, eales omailmades samasugustena. Nad muudetakse alati kas tunnusteks või tajumärkideks ja varustatakse mõjutooniga, mis teeb nendest alles tõelised esemed, kuigi mõjutoonist ei evi ärritus otseselt mitte midagi” (1982. Rännud…. EL 8: 395).

I piiridest. paik kui territoorium(id)

Kui võtta laiemas plaanis, siis kõnesolev liivakivipaljand viitab asjaolule, et suur osa meie harjumuspärasest Tartust ehk siis see ala, kus preagu on nt liivarand ja teed ja jõeäärne ja supilinn jne oli kunagi hoopis veealune ala, akvaariumi põhi. Harjumuspärase maastiku tõlgendus pööratakse pea peale. Mitmeplaanilisest linnaterritooriumist saab mõttes justkui kunagi olnud üheplaaniline merepind. See oleks kui liikumine kahemõõtmeliselt pildilt sama territooriumi tähistavale kaardile. Seega, valitud paik räägib senini, olemasolevana ühest küljest siinse territooriumi, laiemas mõttes Lõuna-Eesti maastiku piiride ja sügavuse transformatsioonidest.

Kalmistu paljand on huvitav paik: asub ta ju linnas, mitte kaugel kesklinnast (geograafiliselt), kuid on siiski ääreala, omamoodi perifeeria tähis. Siin tuleb sisse piiri mõiste. Lotmani semiosfääri teooria kohaselt on „[...] semiootiline piir kakskeelsete „tõlkefiltrite“ summa, mille läbimine tõlgib teksti teise keelde (või teistesse keeltesse), mis asub (asuvad) väljaspool kõnealust semiosfääri“ (Lotman 1999:12). See tähendab minu meelest, et ühest küljest paiga määratlemine perifeeria tähisena ja teisest küljest nende tegevuste ja olemiste valik, mis selles paigas toimuda saavad on sõltuvuses sellest, kuidas ja kes antud paika defineerib ja piiritleb. Tõlkimise meetod ja keel hakkab erinevatel juhtudel määrama paiga piire. Ja laienduse või täpsustusena: „[...] piiri mõiste on korrelatsioonis individuaalsuse mõistega. Ses mõttes võib öelda, et semiosfäär on „semiootiline isiksus“, ja nagu isiksuse puhul ikka, on tema individuaalsus empiiriliselt vaieldamatu ja intuitiivselt silmanähtav, kuid formaalselt raskesti määratletav“ (Samas, 13).

Kõne all olev paik asub ise niisiis ääre peal, linna servas, kuid ka paljandi peal viibides võib olla sõna otseses mõttes ääre peal, seista ja vaadata laiuvat panoraami. Seega on see paik, kuhu võib nt võtta ette nö väikse rännaku, jalutuskäigu ning ta hakkab tähistama sihtjaama või lõpp-punkti. Lisaks mõjuvad paljandid oma kõrge võssakasvanud platvormiga kui varjumis- ja peitmisvõimalusi (kui mõelda mängule või siis eraldumissoovile) pakkuvad platood. Seega võib olla paljand kui vaate-, mõtlemis-, varjumis- või jälgimisplatvorm. Siinses paigas võib aset leida piknik või pimesikk.

„Mis tahes piiri või kelme funktsioon [...] seisneb sissetungi piiramises, välise filtreerimises ja adapteerivas ümbertöötamises sisemiseks“ (Samas, 15). Ehk siis – nii imaginaarsete kui reaalsete piiridega paik toimib kui kese, mis reguleerib oma alale sattuvaid intensiivsusi, st konkreetsesse paika sattudes paneb see teid tegema või olema teistmoodi, kui sellest alast väljaspool. Piiritletud paigas tehakse selle paiga asju. Paik teeb välise pärast sisse sattumist omaks, oma reeglite kohaseks.

Mõeldes nimetamisest ja otstarbest tulevad esile teised seosed.

Nimi ütleb – kalmistu paljand, st siin üleval asub surnuaed. Paljand saab seega osalt kohe teatud kindla praktilise väärtuse. Osalus on paigas viibija (st surnuaialise) jaoks sel juhul otstarbekas, eesmärgipärane. Lisaks tundub, et surnuaia tähendusväli on paigaga väga hästi kokku sobiv. Idee matta inimesi liiva, miljoneid aastat vana settinud kihtide peale (sisse). Teisalt, see on kõrgem koht, all eemal on jõgi ja rajad. Sellest moodustub väga selgepiiriline sümboolne väli - inimesed, kes on matnud äsja või kunagi ammu, saavad seista serva peal ja “panna oma jaoks asju paika”.

Ja piiridega on sel juhul teistsugune lugu. Lotman väitab: “Niisiis läbistavad semiosfääri mitmekordsed sisepiirid, mis ta piirkondi semiootilises mõttes spetsialiseerivad. Informatsiooni translatsioon üle nende piiride, mäng erinevate struktuuride ja allstruktuuride vahel, ühe või teise struktuuri pidevad sihikindlad semiootilised “sissetungid” “võõrale territooriumile” kutsuvad esile tähenduse sünni, uue informatsiooni tekke” Lotman 1999:20).

Osalt on surnuaialise jaoks piir või määratletud territoorium konkreetne matusepaik, seejärel surnuaed laiemalt ja siis, kui sest välja sammuda, siis ollakse paljandil, kust paistab teatud osa linnastki. Iga samm edasi sunnib teadvustama territooriumi laienemist.

Siis selline aspekt : paljandite alt ja ka kahe poole vahelt läbi lähevad mööda rajad, st siit saab minna edasi, veel kaugemale äärealadele. Ma tean, et seal taga on tiik, kaugemal aiamaad ja kord nägin seal isegi lambaid. Seega on see paljand tähis, piirimärge, mis juhatab veelgi rahulikuma, linnainimese jaoks orgaanilisema elukeskkonna, looduse poole.

II vormist

Võib vast mainida, et konkreetne paljand asub mu lapsepõlvekodust umbes viie minuti kaugusel ning oleme seda alati kutsunud väljendiga punased mäed. Kasvõi termin mägi viitab asjaolule, et kunagi tundusid need paljandid tohutu kõrged ja suured, eesliide punane aga millegi ebahariliku, kohati koguni arusaamatu väljatoomisele. Ükski harilik küngas või kõrgendik ju looduses punast värvi pole ning laste jaoks, kellele ei ütle midagi sõnaühend devoni liivakivi, tundubki sedasorti tavapärasest loodusest väljaulatumine kummaline ja samas tohutult ligitõmbav. On olnud võimalus jälgida nimetatud mägede muutumisi nii looduslikus mõttes kui ka muutumisi isikliku kogemusega võrreldes.

Ladestunud paljandid transformeeruvad pidevalt.

Kunagi keegi uuristas neisse käigud ja koopad. Mis on koobastik ja käikudejada? Eelkõige varjatud sisestruktuur, risoom, mis võimaldab vaadata nö vaala kõhtu, st mingi teine territoorium teiste aisingute ning materjaliandmetega. Tõenäoliselt on koobastiku seinalt võimalik jälgida paremini settimiskihte, niiskuse mõju, väljasurnud kalade skelette vms.

Koobas võib olla ka kui labürint. Sel juhul ruum on konkreetsete, kuid varjatud ja eksitavate piiridega. Lisaks tuleb esile vastuolu kompresseritud, tihke, avaruumi täitva paljandi ja selle sees oleva teistpidi kompressiooni all oleva hargneva ja suundi näitava siselabürindi vahel.

Lisaks, koobaste siseseinu ja paljandite külgi katavad nö graffity`d, mina-jäädvustused, personaalsete momentide söövitused. Liivakivisetetele toimub omakorda jäädvustuste lakkamatu ladestumine. Siit edasi - liiv pudeneb aegamisi ning kustutab ise teatud osa markeeringuist, samuti matab käike ja koopaid, likvideerib järkjärgult labürinti. Viis, kuidas paik kustutab dünaamiliste protsessidega detaile oma (paiga)mälust.

(Transformatsioonid lähevad sinnani, et ka ettekujutused mahust, paljandi mõõtmetest teisenduvad ajaga. Mäletan, et kui väiksena tundusid need punased mäed tohutud, sinna pidi ikka pingutades ronima, ka kaugelt vaadates rõhus massiiv, siis nüüd, kasvõi kümme aastat hiljem on vaja ehk kolme sammu, et üles platvormile jõuda. Mäed ongi nüüd justkui madalad ja kokku vajunud.)

Vormist veel. Astmed, mis ajaga tekkinud ja välja on kujunenud. Süvendatud jalajäljed, trepp ronimiseks. Selle puhul on kummaline, et need vajutatud, korduvast käimisest sööbind jäljed paljandi külgedele on nii püsivad, et senimaani võin ma minna sama teed pidi üles. Ja need jäljed on jäänud ka kehamälusse. Niipea, kui paiga peale lahti lastaks, siis astuks samasid käike, teid ja treppe mööda. See on kogetud, mitte konstrueeritud seos.

Paigakirjeldus on iseenda omailmas ringi vaatamine, mäluregistrid lahti ja semioluup käes.

Kasutatud kirjandus

1. www.looduseomnibuss.ee/larhiiv/arhiiv/nov99/paljand.htm

2. Lotman, J. 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund

3. Nöth, W. 1998. Ecosemiotics. Sign Systems Studies 26, 332-

343.

4. Uexküll, J. v. 1982. Rännud loomade ja inimeste

omailmades. Tallinn: Eesti Loodus 1-12