SEMIOOTIKA MEETOD
Antud kirjutis ei pretendeeri objektiivsele tõele, juhul kui midagi sellist üleüldse olemas on. Selles ma avaldan üksnes oma isikliku subjektiivset arvamust. Seetõttu on ka ilmselt üsna loomulik, et kirjatükk, milles ma käsitlen semiootika meetodit, nii nagu see minu arvates olema peaks, ise ei pretendeeri selle meetodi kriteeriumitele vastama.
Iseenesest saab pealkirjale “Semiootika meetod” vastata
vähemalt kaks erinevat käsitlust. Üks mis kõneleb sellest, milline on semiootika meetod ning teine –
milline see peaks olema või kellegi arvates võiks olla.
Nagu sissejuhatavast lõigust selgub, ei võta ma enda peale vastutust hakata
astuma esimest teed pidi ja seetõttu valin ma mõnevõrra ohutuma ja oma
akadeemilisele seisusele loomupärasema teise tee.
Üldiselt olen mina üks neid inimesi, kes evib
ebaoriginaalset arvamust, et igasuguse teaduse eesmärk on maailma asjadest
arusaamine. Meetodiks kui selliseks võib seega pidada seda viisi, kuidas me
midagi mõista püüame. See aga, kuidas
me midagi mõista püüame, võib olla erinev – vähemalt kahetine. Esimene võimalus
on heureka – n.ö mõistmine lennult. Kuigi see võib nii mõnigi
kord endaga kaasa tuua tõese teadmise, võib säärast moodust siiski pidada
seotuks üksnes geniaalsete inimeste
ja/või üksikute ekstaatiliste situatsioonidega. Nagu Russell kirjutab
mõistmisest matemaatikast: “Nendele, kes on koolis vastumeelselt natuke matemaatikat õppinud, võib see tunduda
veider, aga nendele, kes on kogenud peadpööritavat naudingut äkilisest
taipamisest, mida matemaatika aeg-ajalt annab nendele, kes seda armastavad,
tundub Pythagorase seisukoht täiesti loomulik, isegi kui see on väär. Võib
tunduda, et empiristist filosoof on oma uurimismaterjali ori, aga puhas
matemaatik on, nagu ka muusik, inimene, kes loob vabalt oma ilu maailma” (Monk
2001:12). Samas on aga ütlematagi selge, et geniaalsus ja taipamine ei ole
omadused mida võiks siduda ühegi teadusliku distsipliiniga.
Seega tuleb tõdeda, et ühegi teaduse raames ei saa me
tõsiselt rääkida totaalsest ja hetkelisest mõistmisest, kui just tegemist ei
ole mõne parateadusega, mis apelleerib oma väidetavale Aasia päritolule.
Järelikult tuleb terviku kohesele mõistmisele pretendeeriv lähenemine
välistada.
Kõike eelpool öeldut arvestades võib väita, et
igasugusele teadusele, seega ka semiootikale on ainuvõimalik üks meetod. Kui
see tõesti nii on, siis peab üks ja sama meetod olema sobilik nii
visuaalsemiootikale kui ka biosemiootikale ning ka kõigele muule, mis nende
kahe vahepeale jääb – kultuurisemiootika, kirjandussemiootika etc. Seetõttu
ütleb meile terve mõistus, et kui me räägime semiootika meetodist, ei tohi me
seda sõnastada liialt kitsalt ja jäigalt, sest vastasel korral ei jäta me
kõigile võimalikele semiootika alaliikidele piisavalt mänguruumi.
Samas on ka selge, et sõnastus ei tohi olla liialt
üldsõnaline ja laialivalguv. Kui sõnastus on väga üldine, siis ei ole meie
jututeemaks mitte semiootika meetod, vaid kogum kavalaid nippe, millega
seltskonnas muljet avaldada.
Pärast mõningat mõtisklemist teemal, kas minu arvates
kõige sobilikum meetod vastab kahele eelpool mainitud tingimusele, leidsin ma,
et hoolimata oma mõningasest ebaoriginaalsusest ta seda siiski teeb. Samuti ei
suutnud ma leida ühtegi semiootika alaliiki, kuhu selline meetod ei peaks
sobima. Ning kuigi ta võib nii mõnelegi tulihingelisele metafüüsikule tunduda
tülgastav ja eemaletõukav, ei tasu teda siiski kohe kergekäeliselt kõrvale
heita kui liigset ja ebamugavalt tülikat ballasti “mõtte vabale lennule”, mida
mõni geniaalsusele pretendeeriv inimene arvata võib.
Niisiis, minu subjektiivse arvamuse kohaselt on
semiootika meetod analüütiline lähenemine oma uurimise objektile.
Analüütilisust mõtlen ma siinkohal selle sõna kõige laiemas ja paremas
tähenduses, vabana igasugustest konnotatsioonidest distsipliinidega, mille nime
juurde sõna “analüütiline” juba ammusest ajast kuulub.
Ja et mitte anda võimalust süüdistada mind hämamises,
udutamises või mõnes veelgi hullemas kuritöös, olgu ka kohe öeldud, mida ma
mõtlen rääkides analüütilisusest ja analüüsist. Sõna “analüüs” kasutan ma
tähenduses – protsess, mille käigus uuritav fenomen või objekt jagatakse
osadeks, ükskõik kas füüsiliselt või mõisteliselt. Eesmärgiga täielikumalt
mõista antud fenomeni või objekti (Collapietro 1993). Või siis lihtsamalt
öelduna – igasuguse uuritava objekti lahutamine lihtsamateks osadeks,
eesmärgiga tuua esile selle loogiline struktuur (Blackburn 2002).
Seega peaks semiootika, ning ka igasuguse muu teaduse
lähenemine oma uurimise objektile toimuma esmalt osa ja alles siis terviku
tasandilt. Ma leian, et uuritavat kui tervikut on võimalik mõista üksnes siis,
kui me oleme esmalt tutvust teinud teda moodustavate osadega ning need ka
määratlenud või defineerinud.
Parafraseerides strukturalistide tuntud näidet, mille
järgi auto mootorit on võimalik tundma õppida üksnes siis, kui see on seisatud,
võiks öelda, et mootorit on võimalik tundma õppida üksnes ja ainult siis, kui
see on seisatud ja ta on võetud koost lahti ning tema kõikide osade tööd ja
ülesandeid on igakülgselt uuritud. Ei ole võimalik mõista mootori töö põhimõtet
vaadeldes seda kohe alguses tervikuna – tervik tuleb moodustada osadest, mitte
võtta seda kui midagi a priori olevat.
Muidugi võib kohe kriitiliselt küsida – kui kaugele tuleb
meil oma analüüsiga minna? Millist osa lugeda vähimaks, mis enam edasist
analüüsimist ei vaja? Ma arvan, et nendele küsimustele on võimalik vastata
lähtuvalt Occami habemenoa printsiibist – tuleb jagada nii vähe kui võimalik ja
nii palju kui tarvilik. Liialt vähene jagamine jääb pinnapealseks ning liigne
elementide lahutamine võib olla ebaproduktiivne (on jagamine jagamise enda
pärast, ilma et tooks kaasa objekti paremat mõistmist) või muutuda lihtsalt
“vee sogamiseks”, et teenida plusspunkte oma originaalsuse ja erudeerituse
afišeerimisega. Seega on selge, et analüüsi sügavus sõltub objekti enda
omapärast ning meie uuringu eesmärkidest.
Meetod, millest ma senini olen rääkinud, kuulub ilmselt
kategooriasse, mida võiks tinglikult nimetada “suureks meetodiks” või
“metameetodiks”, analoogiliselt “metanarratiivi” mõistega. On selge, et
sõltuvalt distsipliinist, uurijast, tema maitse-eelistustest vms tekivad
diskursiivsed ja “mikrometoodilised” erinevused. Ma tahan öelda, et see kas
keegi uurib midagi näiteks strukturalistlikult või mitte, on üksnes maitse
küsimus ja seega sekundaarne. Sõnaga, ei eksisteeri mitte üks õige meetod, vaid
mitmed õiged meetodid, mis lähtuvad ühest õigest suurest meetodist. Sõna “õige”
kasutan ma siinkohal tähenduses – võimaldab saavutada tõest tulemust. Ning
antud kontekstis sõna “tõene” tähendab
korrespondentsi teooriast lähtuvalt vastavust tegelikkusele.
Rääkides suurest meetodist on selge, et tegelikult suurem
osa teadustest kasutab kas teadlikult või teadmata säärast meetodit. Analüütiline
filosoofia ja reaalteadused ilmselt teadlikult, aga näiteks fenomenoloogia,
hermeneutika, eksistentsialism ja teised spekulatiivsed lähenemised jällegi
teadmatult. Muidugi on ka küsitav kuivõrd nood viimatinimetatud üleüldse
millestki teadlikud on?
Iseenesest on muidugi ka selge, et saab rääkida ka
suuremast ja vähemast analüütilisusest. Näiteks fenomenoloogilistes küsimustes
on Husserl oluliselt analüütilisem kui Heidegger. Seda võib seletada mitte
üksnes metodoloogiliste erinevustega, vaid ka oma väidete argumentatsiooniga.
Husserl olevat öelnud Heideggeri “Olemise ja aja” kohta, et see, mida seal
öeldakse on tema enda doktriin, ainult et ilma selle sügavama põhjenduseta
(Føllesdal 1997). Tänu oma suuremale rõhuasetusele argumentatsiooni osas suhtuvad
ka muidu igasuguse “metafüüsikaga” nii nugade peal olevad analüütilised
filosoofid Husserlisse kui filosoofi, mitte kui omapäraselt veidrate vaadetega
poeeti või retoorikusse, nagu see näiteks Heideggeri või Derrida puhul on.
Mingis mõttes on paratamatu, et analüüs ja argument
kuuluvad kokku. Kui vaadata tagasi semiootika ajalukku, võib märgata, et
näiteks C. S. Peirce, F. de Saussure ja J. Lotman on päris kindlasti
analüütilised ja kasutavad ka ohtralt argumente. Seetõttu on ilmselt ka eelpool
nimetatud mõtlejate looming oluliselt ühtlasem ja terviklikum kui näiteks R.
Barthes´i oma, kelle kirjutised on küll kahtlemata väga huvitavad, kuid seda
pigem tänu oma ilukõnelisuse ja lummavalt uinutavale keelekasutusele. Ning minu
tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei ole need ka niivõrd olulised semiootika
arengu seisukohalt.
Ka levima kippuvat liigset semiotiseerimist ja
ülekodeerimist kunstist ja kultuurist rääkides võib minu arvates samuti
seostada argumentatsiooni vähesusega (kui sa ei pea oma sõnu põhjendama, võib
öelda ükskõik mida). Seetõttu ma leian, et semiootikas, ja nagu juba korduvalt
öeldud on, ka igas teises distsipliinis, peab argumentatsioon olema äärmiselt
olulisel kohal.
Rääkides veelgi argumentatsiooni olulisusest, vaatame
hetkeks, mida on kirjutanud teadusteooriate kohta Karl Popper: “Küllap õige
vastus küsimusele “Kuidas suudaksime leida ja kõrvaldada vea?” on “Uurides
kriitiliselt teiste teooriaid ja oletusi ning – kui suudame end selleni
arendada – omaenese teooriaid ja oletusi kritiseerides”
(Popper 1990: 1847). Juhul kui me tunnistame Popperi seisukoha õigeks, peame me
ka tunnistama, et “head” teooriad on need, mis võimaldavad end kritiseerida ja
ümber lükata. See aga eeldab selget sõnastust ja mõistuspärast
argumentatsiooni, kuna segaselt sõnastatud teooriad on kritiseeritavad üksnes
oma sõnastuse, mitte sisu tõttu ja seega ei saa neid ümber lükata isegi siis,
kui nad on väärad.
Võib muidugi küsida, mis üldse on argumentatsioon ja
argument. Kaine mõistus ütleb, et argument võib olla õige või väär. Samas võib
argument olla kas väitega seotud või mitte. Ideaal oleks muidugi see, kui
argument oleks õige ning ka väitega seotud.
Väidete poolt ja vastu on iseenesest võimalik
argumenteerida vähemalt kolmel viisil – tugeval, nõrgal ja väite sisu loogilist
võimalikkust näidates. Nõrka argumenti võiks nimetada pigem seletuseks, ent
siiski ma leian, et see on parem kui üleüldse mitte midagi. Nõrk argument võiks olla igasugune analoogial
põhinev toetus väitele, loogilise vormiga “X on p, nii nagu Y
on p”. Näiteks: “Ruumi kõverus on ebaühtlane, nii nagu muna kõverus on
ebaühtlane”. Tugev argument on igasugune kausaalsusel tuginev toetus oma
väitele, loogilise vormiga “X, sest et Y”. Näiteks “Päike ei
paista, sest et taevas on pilves”. Kolmas võimalus on kõige tavalisem
mõtte-eksperiment, mis näitab, et võide on sisukas, kuigi mitte paratamatu.
Kuigi pahatihti peetakse õigeks argumendiks just selliseid, mida ma nimetasin tugevateks, ei loeks ma analoogiaid ja mõtte-eksperimente siiski päris teisejärgulisteks, kuigi on selge, et neid ei saa võrrelda kausaalsusel tuginevatega ja seda just oma veenvuse osas. Ma usun, et humanitaarteadustes ei olegi võimalik kõike kausaalselt põhjendada. Küll aga selgitada läbi analoogiate (kui ei ole võimalik kausaalne argument) ning seeläbi lihtsustada mõistmist. Ja just tänu oma selgitavale funktsioonile ma analoogiaid argumendina arvesse võtangi.
Niisiis, kokkuvõtlikult ma leian, et semiootika primaarne meetod saab ainsana olla ja seetõttu ongi analüüs. Kuigi Vincent M. Collapietro leiab, et analüüs on üks põhilistest uurimisprotseduuridest, mida võib olulisuse poolest kõrvutada vaatluse, klassifikatsiooni ja üldistamisega (Collapietro 1993), ei vasta see minu arvates sajaprotsendiliselt tõele. Vaatluse autoriteetsus on võimalik kahtluse alla seada pelgalt popperliku lähenemise omaks võtmisega (vt. nt Popper 1990). Kaks viimatinimetatud protseduuri aga juba eeldavad teatud analüüsi, kas või teadustamatut – ei ole võimalik üldistada ega klassifitseerida, kui enne ei ole eristatud uuritava objekti üksikuid omadusi või keskendatud oma tähelepanu nendele. Samal põhjusel ei saa ka võrdlust kõrvutada analüüsiga, kuna ka võrdlus eeldab võrreldavate omaduste eelnevat eristamist, mis aga oma olemuselt on juba analüütiline tegevus.
Analüüs on selles mõttes paratamatu, et iga distsipliini lähenemine oma objektile näib olevat esmalt uuritava lahutamine osadeks ja nende tundmaõppimine ning alles seejärel sünteesitakse osadest tervik. Vastupidi ei ole võimalik, küll aga võib korralik analüüs iseenesest olla lõpliku sünteesi täiesti edukas asendaja või vähemalt selle protsessi oluline lihtsustaja.
Kirjandus
Blackburn, Simon. 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn: Vagabund.
Collapietro, Vincent M. 1993. Clossary of Semiotics. New York: Paragon House.
Monk, Ray. 2001. Russell.
Matemaatika: unelmad ja košmaarid. Tallinn: Varrak.
Popper, Karl Raimund. 1990. Teadmised ilma autoriteedita. Akadeemia 9: 1839-1853.