Mari Niitra

Semiootika meetod

Semiootika vaieldamatuks eripäraks on tema rakendatavus väga erinevais uurimisvaldkondades, seejuures toimib semiootika erinevatel abstraktsioonitasanditel – üksiknähtuste ja –objektide käsitelust kuni üldis(t)e teooria(te) ja metateooria(te)ni. Samas ei saa semiootika puhul ilmselt kasutada kõiki tavapäraseid teaduslikule meetodile iseloomulikke tunnuseid.

Encyclopedic Dictionary of Semiotics toob välja semiootika eripära võrreldes teiste distsipliinide või vaateviisidega:

1) it can deal with any object of knowledge /…/: there are few disciplines from which the matters of sign, signification, and/or communication can be dismissed.

2) it must refer constantly and consistently to any of its possible objects through signs and sign functioning, using methods implying a theory of signs and sign function. (1)

Seega on semiootika meetodi lähtepunktiks objekti vahendatus analüüsimisel, subjektiivse uurija positsiooni, individuaalse aspekti möönmine või õigupoolest eeldamine. Uurimisprotsess kujutab endast seeläbi ka tõlgendamisprotsessi, nii ei saa tingimatuks nõudeks olla ka objektiivsete tõdede või paratamatute seaduspäradeni jõudmine. Samas on teadusliku teadmise vältimatuks tingimuseks vähemalt mingisuguste üldkehtivate ja kinnitatavate seaduspärade olemasolu. Kas vastuolu seisneb selles, et semiootika asetseb klassikalisest jaotusest loodus- ja humanitaarteadusteks väljaspool, kuna hõlmab enda uurimisalana mõlemat? Ka meetodite puhul kasutab semiootika nii lingvistika, hermeneutilise tõlgendamise kui matemaatilise formaliseerimise, vastavalt siis tüüpiliste humanitaar- ja täppisteaduslike vahendite abi. Näib, et seeläbi võiks semiootikal olla tohutu potentsiaal uue kõikehõlmava sünteesi loomisel. Kas pole just semiootika peamiseks vahendiks uue ja tervikliku maailmamõistmise tekkimises, mida kuulutab Prigogine? Tõepoolest, esiteks suudab semiootiline vaateviis haarata ka ebastabiilset, juhuslikku, prognoosimatut ja unikaalset (mille näiteks veel Popper teaduse puhul välistab, nimetades neid lihtsalt erinevateks interpretatsioonideks). Teiseks teadvustab semiootika endale, et teaduslik maailmapilt on paratamatult tingitud ajaloolis-kultuurilisest kontekstist ja on seega ka ise mingil määral ideoloogiline (Vihalemm, 1995: 2530).

Ilmselt on semiootika esilekerkimisega toimunud ka suurem paradigmamuutus, mis väljendub tõiga tunnistamises, et “ükskõik, mida reaalsus võiks tähendada, see vastab alati mingile aktiivsele intellektuaalsele konstruktsioonile” (2).

Kindlasti on semiootika eripäraks nii klassikalise eristuse ületamine humanitaaria ning reaalteaduste vahel, kuna ta tegeleb nii loodusteaduse ampluaasse kuuluvaga kui ka unikaalseil nähtustel põhineva inimkultuuriga. Kultuur on valdkond, mille puhul ei saa midagi ette prognoosida. Juri Lotmani käsitluse kohaselt areneb kultuur individuaalse ja kollektiivse pingeväljas, kusjuures kumbki poolus omab võrdset kaalu. Artiklis “Aju - tekst – kultuur – tehisintellekt” tõstab Lotman esile humanitaaria osatähtsuse järsku tõusu (teaduslikus) tunnetusprotsessis, kuna ses ainevallas on kasutada “rikkalik hästi dokumenteeritud andmebaas, heitmaks valgust mõistuse pärisolemusele.” (3)

Kultuuri aga ei saa käsitleda kausaalselt, ehk jällegi Lotmanile tuginedes: kultuur on sageli orienteeritud hoopis minevikule. Kultuur seisneb tekstides, seega on kultuuri uurimise eelpostulaadiks paratamatult uurimisobjekti vahendatus.

Teadusfilosoof Popper rõhutab aga meetodi ühtsust sotsiaal- ja loodusteadustes. Esimeste puhul möönab ta siiski kvantitatiivsete meetodite rakendamisel kerkivaid probleeme, millest Popperi väitel saab aga üle statistiliste meetodite abil. Ajalooteadused aga on eraldiseisvad, olles keskendunud üksiknähtuste unikaalsusele. Popper möönab, et ajaloo ainesse puutuvaid hüpoteese pole võimalik kontrollida. Need on tema sõnul ajaloo interpretatsioonid, mida teooriaks pidada ei saa, isegi kui mõni neist viljakaks peaks osutuma (Popper, 2000: 181).

“Väljapääs sellest dilemmast on muidugi olemas: tunnistada endale teatava vaatepunkti omaksvõtmise vajadust, esitada see vaatepunkt selgesõnaliselt ja mitte unustada, et see on üks paljudest võimalikest ning et teda ei saa kontrollida, isegi kui ta peaks teooria mõõtu olema.” (4)

Semiootika puhul on paradoksaalsel kombel esindatud nii objektiivsed seaduspärad, ainulised üksiknähtused kui subjektiivsed interpretatsioonid. Seega on semiootikas välistatud sellised ainulised eesmärgid nagu üldkehtivate objektiivsete ja paratamatute tõdedeni jõudmine. Samas võib nende puudumisel semiootikast saada (nagu seda on ka juhtunud) pelk mõttemäng, intellektuaalne gümnastika, kuna mingi nähtuse tõlgendamine muutub omaette kunstiks, loominguliseks aktiks. Tuleb möönda, et tõde erinevais semiootikasse puutuvais valdkondades on erinevat mõõtu ja kaalu: nt kirjandus- ja filmitekstide puhul pole kindlasti võimalik määrata ainuõiget interpretatsiooni – sellesse on alati lülitatud interpreteeriv subjekt.

Mistahes kultuuriteksti uurimisel kehtib äärmiselt lihtsustatult umbes selline skeem:

SUBJEKT1 (teksti looja) – OBJEKT (tekst) – SUBJEKT2 (teksti interpreteerija)

Seejuures võib teksti looja staatuses olla nii üksikindiviid, indiviidide kogum või mingi kultuuri esindajad tervikliku kogumina. Tekst aga võib koosneda erinevatest versioonidest, variatsioonidest või redaktsioonidest, lisaks veel teksti loojate või kasutajate endi tõlgendustest ning representatsioonidest. Niisiis on teksti interpreteerija ükskõik kui suurele objektiivsusele pretendeerides määratult keerulisemas olukorras kui reaalteadlane, kes saab faktidega opereerides nende paikapidavust pidevalt kontrollida ning valemite ja arvutuste abil jõuda üldkehtivate tõdedeni. Roman Jakobson väljendab seda kirjutises “Linguistics in Relation to Other Sciences” kõige selgemini: kui täppisteadlaste välismaailmast ammutatav informatsioon koosneb vaid ühepoolsetest indeksitest, siis verbaalsete sümbolite kood toimib interkommunikatsiooni mitmepoolses ja –suunalises protsessis (Jakobson, 1971).

Üheks teaduslikule meetodile iseloomulikuks tunnuseks on formaliseeritud keele, valemite, mudelite kasutamine. Formaliseerimise ideeks on teaduslikke lauseid lühemalt üles märkida, vältida sõnade mitmetähenduslikkust; valem on ka tegevusjuhendiks (Vihalemm, 1979). Semiootikas on formaliseerimine üpris laialt levinud, samas tekib sageli küsimus, kas formaliseerimine on semiootika puhul alati ikkagi põhjendatud. Matemaatilised valemid ju vaesestavad paratamatult kirjeldatavat objekti, lammutavad selle mingiteks kindlalt piiritletud osadeks või ühikuteks. Semiootika ei tegelegi võrrandite lahendamisega ning ühe ja sama probleemi uurijad ei saa jõuda ühesuguste tulemusteni. Tõenäoliselt on 1960. aastate (strukturalistlik) formaliseerimisbuum tänaseks siiski raugenud ning loobutud müütide, muusikateoste vanasõnade jm valemitesse transleerimisest. Olen aga kindel, et teataval määral on formaliseerimine iga endast lugupidava distsipliini puhul möödapääsmatu. Teine äärmus ilmnes teadupärast reaktsioonina strukturalismile ning muutis semiootika millekski ilukirjandusesarnaseks, kus määrava tähtsusega oli pigem mõtlemisprotsessi originaalsus kui adekvaatsus.

Niisiis on need etapid semiootika kujunemisloos juba läbitud, ent kuldset keskteed, subjektiivsuse-objektiivsuse osakaalu optimaalset määra ei ole ikka veel leitud. Vahest pole see võimalikki.

Kuna aga just poststrukturalistlikud mõttemängud on (semiootikakaugete) intellektuaalide auditooriume vägagi võlunud, on üle maailma tekkinud asjaarmastajate horde (sageli just nn arvamusliidreid), kes sellist žongleerimist harrastab. Eesti mõttemaastikul valitseb praegu semiootiliste oskussõnade üleekspluateerimine (rääkimata siinkohal nende ebamäärases tähenduses või lausa väärkasutamisest), seda eriti jooksvas kultuurikriitikas. Näib, et semiootilise terminoloogiaga opereerimine viitab kasutaja eruditsioonile, elitaarsusele ning kursisolekule uusimate mõttesuundadega. Lühidalt: semiootika on moes. Vaevalt et see nüüd semiootikat teadusena otseselt kahjustab, ent segavaks “müraks” on see siiski. Kindlasti tuleks kasuks semiootika kui õppeaine integreerimine teiste distsipliinide õppekavadesse ülikoolide tasandil, kuna see ühelt poolt vähendaks avalikku segadust, teisalt aga looks soodsa baasi interdistsiplinaarsete uurimuste edendamiseks.

Siin kerkib muidugi probleemina see, et mõisteid või termineid saab pädevalt kasutada vaid selle teooria raames, kus nad on esitatud. Semiootika laienemisel on see takistus juba ilmnenud. Väljapääsuna võiks semiootika kujuneda just sellise ühtse terminoloogia väljatöötajaks ja pakkujaks. Praegu on sellise üleüldise terminoloogilise (ja metodoloogilise) baasi pakkumine paraku embrüonaalses staadiumis.

Samas on semiootika vaieldamatuks trumbiks rakendatavus praktiliselt kõigis inimteadvuse ja –tegevusega seotud valdkondades, lisaks eluteadustes laiemalt (nt Deely käsitlus hõlmab isegi elutuid objekte). Teisalt saab semiootika omakorda edukalt kasutada teiste distsipliinide poolt pakutavaid vahendeid.

Juba Morriselt pärineb idee semiootikast kui “teaduste organonist”, mis eeldab esiteks ühtse metodoloogilise baasi ja ühtse/ühendava vaatepunktiga teooriat ning teiseks on rakendatav teiste distsipliinide puhul, neid samas ühtsesse süsteemi korrastades. Siinkohal ilmneb semiootika potentsiaal metakeelena.

Lotmani sõnul “Metakeeled on teaduse fenomen ning peavad sellistena seisma väljaspool oma objekti. Teadvust (=teksti, kultuuri) uurivate teaduste puhul on see võimalik vaid osaliselt, sest teatud mõttes kuuluvad nii teaduslikud metakeeled kui ka teadus ise neisse üksustesse ehk paiknevad oma objekti sees.” (5)

Lotmani sõnul on metakeeled obligatoorsed, kuna vaid nende kaudu suudab süsteem ennast teadvustada ja tervikuna tunnetada. Metakeeled piiritlevad semiootiliste süsteemide koosluse ning liidavad nad ühtseks tervikuks.

Fakt on aga see, et senini kujutab semiootika endast paljude erinevate koolkondade ja harude rägastikku nii teoreetilise semiootika kui nö rakendussemiootika (applied semiotics) valdkondade puhul.

Sebeoki toimetatud “Encyclopedic Dictionary of Semiotics” näeb ühe semiootika põhiprobleemina epistemoloogilist kontrasti äärmiselt spetsiifiliste andmete ja äärmiselt abstraktsete ning üldiste hüpoteeside vahel (lk 897). Näib nii, et semiootika teadusparadigmana ei ole veel täielikult välja kujunenud. Nagu sama väljaanne märgib, peaks ideaaljuhul teooria eelnema selle konkreetsematele rakendustele ning rakendustes peaks omakorda kasutatama varem teooria poolt loodud terminoloogilisi vahendeid (lk 912). Semiootika puhul kehtib aga olukord, kus rakendused kas hoopis eelnevad teooriale või ilmuvad sellega samaaegselt. Tuleb möönda, et see on üheaegselt nii halb kui hea – halb, kuna säärane olukord on põhjustanud hulga arusaamatusi ja terminoloogilist segadust; hea aga seepoolest, et nii osutub võimalikuks semiootika teooria empiirilise baasi üha laiem väljatöötamine.

Näib, et semiootika meetod on alles kujunemisjärgus ning selle väljakujunemise üheks eelduseks on tihe interdistsiplinaarne koostöö erinevate ainevaldadega. Säärase koostöö täiel määral käivitumist raskendab aga omakorda ühtse (meta)keele puudumine. Nii et nõiaring? Võibolla peaks esimeseks etapiks selles nö positiivses programmis olema semiootika “invasioon” teistesse distsipliinidesse eeskätt ülikooli tasandil, mis looks piisavad eeldused mõlemapoolseks koostööks.

Viited:

(1) Encyclopedic Dictionary of Semiotics, lk 893.

(2) Prigogine, Stengers 1984: 55, tsit Vihalemm, 1995: 2536).

(3) Lotman, 1990: 404.

(4) Popper, 2000: 182.

(5) Lotman, 1990: 407.

Allikad:

Jakobson, Roman “Linguistics in relation to other sciences”. Selected Writings II. Paris, Mouton, The Hague 1971.

Lotman, Juri “Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt”. Kultuurisemiootika. Tallinn, Olion, 1990.

Popper, Karl “Historitsismi viletsus”. Tallinn, Olion, 2000.

Sebeok, Th. A. (ed.) “Encyclopedic Dictionary of Semiotics” Tome 2.

Vihalemm, Rein “Teaduse metodoloogia”. Tallinn, Eesti Raamat, 1979.

Vihalemm, Rein “Kas teaduse piirid või tegelik algus? Ilya Prigogine’i teadusekäsitusest.” Akadeemia, nr 12/1995, lk 2527-2540