Semiotica Tartuensis:

Jakob von Uexküll ja Juri Lotman

Kalevi Kull & Mihhail Lotman

(Ilmunud ajakirjas "Akadeemia", 7(12), 1995, 2467-2483.)


Võib märgata huvitavat seaduspära, mille kohaselt uute ideede, vaadete, lähenemisviiside ilmumine pole seotud üksnes kellegi ajuga, vaid ka mingi kohaga geograafilises ruumis, paigaga kus see aju asub, s.t teadlase omailma, kohaliku kultuuriga. Igal paigal on oma vaim, oma hõng, genius loci. Loomulikult ei tähenda see, et kõik kes selle paigaga seotud, on sellest vaimust kantud või isegi tajuksid seda. Genius loci eksisteerib vaid neile, kes on talle kongeniaalsed.
Ameerika teadusloolane Jane Oppenheimer (1990), uurides Karl Ernst von Baeri elu, on selgesti näidanud, et Baeri töötulemused sõltusid suuresti sellest paigast kus ta elas. Oma elu erinevatel perioodidel töötas Baer Eestis, Venemaal ja Preisimaal. Königsbergis saavutas ta edu embrüoloogia vallas, näiteks avastades imetajate munaraku. Venemaal olles pühendus ta geograafiale ja etnograafiale, leides muuhulgas jõekallaste ebasümmeetria reegli. Ning Eestis, Tartus, sai ta üliõpilasena aluse oma teoreetilistele vaadetele, ja vanemas põlves kirjutas suure töö Darwini vaadete kriitikaks. Miskipärast oli Baeri Umwelt Königsbergis soodne arengubioloogiale, Venemaal rahvaste ja avaruste uurimisele, ning Tartus - teooriaga tegelemisele.


I Uexküll ja Lotman

Tavaliselt mõeldakse sõnaühendi Tartu semiootika all Tartu-Moskva semiootilist koolkonda, mis oli oluliseks nähtuseks humanitaarteaduste vallas 1960.-80. aastatel. Ses tähenduses on tõesti korrektsem rääkida Tartu-Moskva või isegi Moskva-Tartu semiootilisest koolkonnast, sest enamus selle koolkonna liikmeist olid moskvalased, olles Tartuga seotud eelkõige organisatoorselt (Kääriku suvekoolide ja Tartus toimetatud semiootiliste väljaannete kaudu, mis olid ainukesed Nõukogude Liidus), ning tänu ühele Tartus tegutsenud õpetlasele. V.Voigt (Ungari semiootik ja folklorist) on defineerinud seda koolkonda kui Moskva koolkond pluss Lotman, mis on aga natuke üle (ehk vähe) pakutud.
Me tahame järgnevalt probleemile läheneda teisest aspektist. Esiteks, üritame lahutada Moskva-Tartu semiootilisest tervikust spetsiifilist Tartu komponenti. Teiseks, püüame näidata, et see komponent on seotud teise siinse semiootiku ideedega, kes elas Eestis palju varem, tegutses täiesti teises valdkonnas, ja kel pole mingeid seoseid Tartu-Moskva semiootilise tegevusega. Peame silmas loomulikult Jakob von Uexkülli. Leidmaks Tartu semiootikat, võrdleme Lotmanit ja Uexkülli ning otsime, kas neil on midagi ühist.

(1)
Oma Umwelti kontseptsiooni kaudu toob J.v.Uexküll täiesti uued dimensioonid organismi ja keskkonna suhete analüüsi, võrreldes ortodoksse bioloogiaga. Ta rõhutab organismi rolli valiva subjektina, vastandina keskkonnale omistatud selektiivsele funktsioonile darvinistlikus bioloogias. Umwelt ehk ‘omailm’ on väga erinev mõiste traditsioonilise ja tänini valdava ‘väliskeskkonna’ga võrreldes. Uexkülli organismi ja Umwelt'i vahekord sarnaneb J.Lotmani teksti ja tekstivälise reaalsuse vahekorrale (Lotman 1970), mis on hoopis midagi muud kui traditsioonilises lingvistikas ja kirjandusteaduses silmas peetav sotsiaalsete, poliitiliste jpm. faktorite mõju teksti loomisel. Domineeriv paradigma nii J.v.Uexkülli aegses bioloogias kui J.Lotmani aegses filoloogias oli spetsifitseeriv: tuleb kirjeldada konkreetseid objekte ja nähtusi nende spetsiifikas. Selle asemel pürgisid nii J.v.Uexküll kui J.Lotman uue sünteesi poole, uue terviku väljaselgitamise ja kirjeldamise poole.
J.Lotmani jaoks oli organism tihti teksti metafoor. S.t. tekstile pole iseloomulik üksnes struktuur, anatoomia, vaid ka dünaamiline mehhanism, füsioloogia. Nagu J.v.Uexküllil Umwelt on organismi tulem, on J.Lotmanil tekstivälised seosed teksti orgaaniline produkt.
Tartu semiootikas kujunes välja termin, mida võiks kõrvutada J.v.Uexkülli Umweltiga – semiosfäär (Lotman 1990). On huvitav märkida, et ehkki J.Lotman arvatavasti ei tundnud J.v.Uexkülli kontseptsiooni, on selle mõiste kujunemisel olnud oluline ka bioloogiline argumentatsioon - nimelt V.I.Vernadski biosfääri mõiste. Biosfäär erineb darvinlikust keskkonnast selle poolest, et ta areneb koos temas eksisteerivate biosüsteemidega. Ta on nii­öelda bioloogilise dialoogi tulemus. Selle poolest meenutab ta J.v.Uexkülli Umwelti.

Huvitav on märkida et mitte ainult J.v.Uexküll polnud darwinismi vastane (vaade, mis kujunes tal välja õpingute ajal Tartu Ülikoolis – vaatamata tema õppejõudude darvinismimeelsusele - vt. G.v.Uexküll 1964), vaid ka J.Lotman on määratlenud ennast kui antidarvinisti (neis oludes muidugi oli Darwini­kriitika ka kaudne Marxi­kriitika). Ta toetas ka antidarvinistlikku liikumist Nõukogude Liidus, publitseerides Tartu väljaandes "Töid märgisüsteemide alalt" A.Ljubistsevi. Tuleks märkida, et huvi selle problemaatika vastu ei olnud J.Lotmanil juhuslik. Lapsest saati valmistas ta ennast bioloogi kutseks, huvitudes eriti entomoloogiast. "Putukate maailm pole sugugi lihtsam kui imetajate oma, nad pole mitte eelkäijad selgroogseile; see on omaette maailm oma suletud struktuuriga, mida me iialgi ei mõista", on väljendanud J.Lotman.

(2)
Nii J.v.Uexkülli kui J.Lotmanit võib filosoofiliste vaadete poolest pidada kantiaanideks. Kui J.v.Uexküll viitab I.Kantile oma töödes võrdlemisi sageli, siis J.Lotman oli pigem varjatud kantiaanlane (M.Lotman 1994). J.Deely (1990, 123) märgib J.v.Uexkülli kohta:

T.v.Uexküll märgib isa ühe peamise töö, "Theoretische Biologie" (J.v.Uexküll 1928) kohta:

Püüd analüüsida antinoomiaid ja püüd selgusele, eksaktsusele – see stiil on ühine nii J.Lotmanile kui J.v.Uexküllile.
Euroopa strukturalism rajanes F.de Saussure’i keele ja kõne (langue ja parole) vastandamisele. F.de Saussure kaldus probleemi platonistlikule käsitlusele. Tema jaoks oli primaarne keel kui abstraktne, ideaalne struktuur, mis on filosoofiliselt interpreteeritav kui platonlik idee. Järgnevad koolkonnad, eriti Praha lingvistiline ring ja Roman Jakobson, pöörasid probleemi pahupidi. Nimelt, primaarne on kõne, aga keel on kõne ideaalmudel. J.Lotmani jaoks oli aga see opositsioon kantiliku antinoomia sarnane - kumbki neist pole primaarne, mõlemad on Ding an Sich. Ja kui ta kirjeldab teksti, kasutades seda metoodikat, mis strukturalismis oli välja töötatud keele, mitte kõne analüüsiks, siis pole see mitte tähelepanu viga, vaid teadlik metodoloogiline positsioon. Nimelt tekst, nagu keelgi, on asi iseeneses, või kasutades küberneetilist terminoloogiat, must kast.

(3)
Mõlemale mehele oli lähedane küberneetika (üldise süsteemide teooria) ideestik. L.v.Bertalanffy toetus oma teoreetiliste vaadete kujunemise perioodil suuresti J.v.Uexkülli maailmakäsitlusele. J.v.Uexkülli mitmed tööd on küberneetika ja üldise süsteemide teooria eelkäijaiks (Funktionskreis'i mõiste; mitmed ideed ta töös "Staatsbiologie" - J.v.Uexküll 1933, jm.). Tundes ehk küll sümpaatiat matemaatilise mõtlemise suhtes, ei leidu kummagi töödes otsest matemaatiliste mudelite rakendamist. Lingvistika ja Saussure’i kõrval oli küberneetikal suur mõju Tartu koolkonna arengule. Eriti olulise toimega olid N.Wieneri ja W.R.Ashby tööd, sealhulgas tagasiside mõiste. Marksismis ja darvinismis on subjekti kujunemine üksnes funktsioon tema keskkonnast. N.Wieneri ja W.R.Ashby käsitluses toimub üldjuhul areng teisiti – süsteemist väljuv impulss mõjutab kuidagi keskkonda ja tänu tagasiside mehhanismile saab süsteem teada, kuidas see impulss on keskkonna poolt vastu võetud. Niisiis toimub areng süsteemi ja keskkonna dialoogina, kusjuures aktiivne loominguline alge tuleb mitte keskkonnast., vaid süsteemist enesest. On selgelt näha, et need ideed klapivad väga hästi nii J.v.Uexkülli Umwelti käsitlusega kui Tartu koolkonna traditsiooniga. Teaduslik areng, samuti, ei seisne selles, et on olemas kusagilt pärit valmis ideed, mida üks või teine teadlane omandab (platonistlik mall), vaid vastupidi, et mingit ideed omandada, peab ta olema selleks küps, selle idee koht tema kontseptuaalses aparaadis peab olema eelnevalt valmis (mall, mis rajaneb kantilikul apertseptsioonil). Seegi näide võiks illustreerida Umwelti põhimõtet.

(4)
Ei J.v.Uexküll ega J.Lotman polnud otseselt seniste semiootika klassikute järgija, koguni võib öelda, et nad ei tundnud semiootika klassikuid liialt hästi.

J.Lotman küll tsiteerib tihti F.de Saussure’i ja R.Jakobsoni töid, ei toetu oma analüüsides aga otseselt eelnevaile semiootika klassikutele, tutvudes nendega valdavalt pärast oma kontseptsioonide väljakujunemist.

(5)
Mõlemad mehed olid teaduslikus mõttes dissidendid - esiteks, juhtiva (valdava) paradigma suhtes (J.v.Uexküll ja darvinistlik bioloogia, ning J.Lotman ja nõukogude ning üldse akademistlik filoloogia), ja teiseks, nad olid teisitimõtlejad ka selle liini sees, kuhu kuuluvaks neid arvati.
J.Lotman oli teisitimõtleja Tartu-Moskva koolkonnas. Moskvalased olid head spetsialistid konkreetsetel aladel; semiootikas nähti nende poolt võimalust väljuda spetsiifilistelt aladelt üldisemale, kasutades juba valmis meetodit (näiteks I.Revzin defineeris semiootikat kui lingvistiliste meetodite ülekandmist mittelingvistiliste objektide uurimisele). Ent J.Lotmani jaoks polnud semiootika kunagi valmis produkt, valmis ala ega valmis metodoloogia. Ta ütluse kohaselt, "semiootika - see on selline relv, mis valmistab iseennast "tulistamise" käigus".
J.v.Uexkülli on peetud neovitalismi üheks tähtsamaks esindajaks H.Drieschi kõrval. Ta ise, ometi, end neovitalistiks ei pidanud, nähes oma töös pigem vitalismi ja mehhanitsismi vastuolu ületamise püüdu.
Ent dissidentlus ei pruugi tähendada sektantlust. Nii Uexküll kui Lotman lõid väga avatud, küllalt tervikliku ja iseseisva, ning väga suure seesmise loominguvõimega, niiöelda tulevikkuvaatava vaadetesüsteemi. Mõlemal on selgelt tajutav eetiline komponent, millest aga kumbki otseselt ei kirjutanud.

(6)
Uexküll ja Lotman olid romantistliku traditsiooni teadlased. Galantsus ja suhtlemisveetlus on vaid selle välised küljed. Baltimaades, tänu agraarse elukorralduse püsimisele, kestis romantismiperiood veel kaua pärast selle lõppu Lääne-Euroopas ja Venemaal. See oli üks ilmseid põhjusi, mis isoleeris Uexkülli muust maailmast, ja võimaldas tal jätkata Baeri teoreetilisi suundumusi. Lotmani huvide keskmes oli aga romantismiperiood Venemaal, mis kahtlemata ei jätnud mõju avaldamata ta muudelegi sümpaatiatele. Ent,

(7)
Mõlemad olid tihedalt seotud Tartuga.

J.Lotman pidas Tartut lausa ainuvõimalikuks keskkonnaks oma ideede realiseerimisel ja koolkonna loomisel.


***


Ükski õige idee pole (reeglina) originaalne, nii ka idee J.v.Uexkülli ja J.Lotmani ühtekuuluvusest. T.A.Sebeok viitab oma viimase raamatu sissejuhatavas osas (1994, lk. 3-5) vaid neljale allikale, kelleks on G.W.Leibniz, Moskva-Tartu koolkond, J.v.Uexküll ja N.Bohr.

II Semiootiline protsess

Elusat ei tee elusaks mitte molekulaarne struktuur, vaid semiootiline – märgid, mis ta moodustavad. Veelgi enam, nimelt märgiline struktuur determineerib suuresti biosüsteemide molekulaarse struktuuri ja biokeemilised protsessid temas. Seega elu on ennekõike nimelt semiootiline, ja ainult selle läbi molekulaarne protsess, mitte biokeemiliste ja biofüüsikaliste sündmuste jada, vaid märkide rida - sõnum. Üksnes see sõnum, sisu, annab elule pidevuse.
Et DNA on tähenduslik, sõnumeid sisaldav tekst, on tänapäeval võrdlemisi valdavalt aktsepteeritud (Pollack 1994). Kui see on õige sedavõrd primitiivse moodustise puhul, siis on päris ilmne, et keerulisemad biosüsteemid on ka tähendusrikkamad tekstid. Isegi pealiskaudne analüüs näitab, et mida komplitseeritumate biosüsteemidega on tegemist, seda keerukamad on ka nende semiootilised mehhanismid.
Seoses biosemiootika problemaatikaga kerkib eriti teravalt esile semioosi hierarhilisuse probleem. Elusorganismis toimub nii palju ja nii mitmetahulisi semiootilisi protsesse, et nende puhul ei saa juttugi olla sellest, et nad kõik võiksid olla suunatud ühest juhtkeskusest. Veelgi enam, enamus protsesse toimub niimoodi, nagu nad ei aimakski teiste, paralleelselt eri tasandeil toimuvate semiootiliste protsesside olemasolu. Näiteks oli DNA semiootiline tegevus võimalik ka ammu enne kui organism oma mõistusega sellest teadlikuks sai, alateadvus töötas ka enne Freudi, jne. Looma orienteerumiskäitumine oma pesa otsides on vaevalt seotud ta lihasrakkudes toimuvaga. Need nivoodevahelised korrelatsioonid pole aga üheselt ega jäigalt fikseeritud. Meil on hingamine enamasti teadvusest lahus, mõnedel Ida rahvastel on aga tavaline nendevaheline seos.
Üks olulisemaid semioosi funktsioone on (enese) taasloomine. Ükski mällu talletatud informatsioon ei eksisteeri ilma tema interpretaatorita. DNA struktuur osutub sisukaks tänu tema lugemisele replikaaside ja seejärel ribosoomide poolt rakus, mis samal ajal on ise selle lugemise produktiks (vt. Kull 1995). Ka DNA ise on tema lugeja – DNA polümeraasi – produkt. Füüsikaliselt DNA sisaldub rakus, semiootiliselt rakk sisaldub DNA­s. DNA lugemine on võimalik tänu tema äratundmisele teda lugevate struktuuride poolt, mistõttu see protsess kujutab endast enese identifitseerimist, enese äratundmist. Identifitseerimine, samas, on alati piiritlemine. See, mis on piiride sees, olen mina, mis on väljas, on minu Umwelt. Piir on seejuures alati ja ennekõike semiootiline (cf. Lotman 1990, 131-142). Äratundmine ja selle alusel uue struktuuri loomine, mis säilitab identsuse seda protsessi läbi viiva süsteemiga, on ühtviisi olemas erinevate tasandite semiootiliste süsteemide puhul. Samamoodi toimub populatsioonis äratundmisprotsess erinevat sugu organismide vahel, mille tulemusena on võimalik uute organismide sünd. Ühtlasi on see protsess, mille kaudu liik identifitseerib, säilitab ja taasloob iseennast. Niisugune arusaam on lähemat käsitlemist leidnud näiteks liigi tuvastuskontseptsioonis (recognition concept of species – Paterson 1993; Kull 1993). See tähendab, et liigi genees on semiootiline protsess, ja liigi loomus on samuti ennekõike semiootiline.
Suur osa haigustest on tingitud sellest, et ilmuvad häired enese identifitseerimise protsessides. Näiteks nakkushaigused on sellised, kus selle häire allikas on pärit väljastpoolt organismi. Viirus ise pole informatsioon, ent ta saab selleks tänu äratundmisele raku poolt – misläbi ta raku ära petab.
Põhimõtteliselt samad mehhanismid toimuvad teadvuse tasemel. Teadvuse põhifunktsioon on enese identifitseerimine, enese kontinuiteedi säilitamine ja taasloomine. Identsus tähendab, et tuntakse end ära kui iseennast. Alles pärast seda, kui subjektil on see identsus olemas, võib ta otstarbekohaselt suhelda teda ümbritseva maailma ja teiste subjektidega. Enese identsuse häired mõjutavad paratamatult ka organismi kommunikeerumist välismaailmaga ja selle efektiivsust.
Teatud reservatsiooniga võiks suhtele organism-populatsioon tõmmata paralleele suhtega indiviid-kultuur. Ka kultuuri esmane funktsioon on identiteedi loomine, säilitamine ja taasloomine. Samuti on (semiootiline) piiritlemine kultuuris sama oluline kui eelpool vaadeldud tasandeil. Identiteedi kriise kultuuris võib vaadelda ka sotsiokultuuriliste haigustena. Näiteks demagoogi tegevus meenutab väga viiruse käitumist organismis.
Seni me rõhutasime erinevail tasandeil toimuvate protsesside parallelisme. Sama resoluutselt tuleb aga rõhutada ka nende autonoomsust ja isegi sõltumatust üksteisest. See, et me ei teadvusta semiootilisi protsesse, mis toimuvad meis rakulisel ja subrakulisel tasandil, ei tähenda, et neid pole olemas. Rakul on oma Umwelt, organismil oma, mis kattuvad üksteisega vaid osaliselt, ja võivad (vähemalt vahel) üldse mitte kattuda. Eri tasandite semiootiliste süsteemide vaheline side on omaette väga huvitav probleem, mis väärib siin vähemalt püstitamist.
Elu võib analüüsida nagu semiootilist objekti, millel on oma kindel süntaktika, semantika ja pragmaatika. Elu süntaktika all peame silmas näiteks meronoomiat, samuti vanuse semiootikat. Semiootiline vanus ei ole automaatselt seotud bioloogilisega, ega bioloogiline absoluutse e. astronoomilisega. Vanuse loob organismis toimuv suhestamine tema komponentide vahel. Kui me räägime inimvanusest, siis peame meeles pidama, et vanus on suuresti determineeritav kultuuriliselt ja sotsiaalselt. Nooruse, küpsuse, vanaduse piirid on erinevates kultuurides erinevad. Samuti on täiesti erinevad nende etappide semantika ja pragmaatika. Kui ühes kultuuris võib vanadus olla maksimaalse jõukuse, autoriteedi, võimu, tarkuse jne. aeg, siis teistes võib see olla täiesti õigusetu ja peaaegu et põlatu iga. Erinev suhe vanadusse korreleerub erineva suhtumisega surma. Surm ise on polüvalentne termin, mis tähendab nii mitteelamist (seisundit, mis tuleb pärast elu lõppu), kui ka elu lõpetamise protsessi. See viimane tähendus assotsieerub aktiivse tegevusega - suremine on protsess, mis nõuab teatud pingeid ja ettevalmistust (cf. "ma pole veel surmaks valmis"). Siit johtub ka surma personifitseerimine väga erinevates kultuurides. Seega üheltpoolt, surm on midagi, mis on vastandatud elule. Teiseltpoolt, surma iseloomustatakse samade terminitega millega elusolendit. Seega, probleem on palju sügavam kui kultuurimütoloogiline. Surm ise on elu produkt. Erinevad elud põhjustavad erinevaid surmi.
Nagu elu on mitmetasandiline, nii on ka surm mitmetasandiline. Organismis sünnivad, vananevad ja surevad pidevalt tema osad. Isegi meditsiiniliselt eristatakse kliinilist surma, bioloogilist surma, ajusurma jt. Seda enam on põhjust kõnelda surmast alamal kui organismi tase. Kuid need erinevad surmad ei pruugi olla inimese enda poolt interpreteeritavad surmana. Siseorganeid võib transplanteerida, ja inimene jätkab elu. Elu on mitmetasandiline, ja see tähendab, et mitmetasandiline on ka semioos, millele ta rajaneb. Surm on elu puudumine. Ent ta on rohkemat, kui elu puudumine - elu loob surma, surm kuulub elule. Märgist saame rääkida üksnes siis, kui on tegemist sihipärase substitutsiooniga. See tähendab, et märk on seotud intensionaalsusega. Märk ei saa tekkida väljaspool märgilist situatsiooni, s.t. väljaspool tema talletamist või tajumist, väljaspool jäädvustamist ja äratundmist. Toogem näiteks jänese, kes jookseb jahimehe eest. Jahimehe jaoks on jänesejäljed tekst, jänese jaoks need jäljed tekst polnud. Jahimees püüab jälgede teksti järgi leida jänese. Ent jänes võib jälgi segada, meelega segada, s.t. luua neist jälgedest teksti, mida jahimees ei mõistaks. Jahimees omakorda, tabades jälgede segamise, püüab neid jälgi lugeda, märgata haake, s.t. interpreteerida nende taga olevaid tekste. Nii sünnib keerukas semiootiline protsess.
Märk nõuab äratundmist. See, mida interpretaator ei tunne ära, pole tema jaoks märk. See näiliselt üsna endastmõistetav ja primitiivne väide toob endaga kaasa üsna olulisi järeldusi, näiteks selle, et semioos on lahutamatult seotud mäluga. Klassikaline semiootika, ükskõik kas C.Peirce'i või F.de Saussure'i variandis, ei pööra mälule olulist tähelepanu. Isegi C.Morris, kes lähenes semiootikale psühholoogilisest vaatenurgast, ei kasutanud mälu mõistet, piirdudes biheivioristliku stiimuli ja reaktsiooni terminoloogiaga. Sellest (Morris'elikust) vaatenurgast võiks mälu defineerida üksnes kui märgi vastuvõtja (interpretaatori) omadust. Tegelikult on mälu palju rohkemat. Üheltpoolt on tegu individuaalse mäluga, teiselt poolt ühise kogemusega, mis on üleindividuaalne. Viimane on seotud J.Lotmani semiosfääriga. Siit üks J.Lotmani paradoksidest: mingisugune konkreetne märgisüsteem võib eksisteerida üksnes üldises semiootilises keskkonnas (semiosfääris, mis on võimalik tänu märgisüsteemide paljususele). Semiosfäär on seega üksikute märgisüsteemide eksisteerimise eeltingimuseks, aga mitte lõpp-produktiks.
Võime eristada terve rea erinevaid mälusid – geneetiline, immunoloogiline, morfogeneetiline, neuraalne, assotsiatiivne. Saame eristada organismi mälu ja liigi mälu, samuti kultuuri mälu. Iga mälu tasand tähendab ka erinevat semiootiliste protsesside tasandit. Mälu kui objekti substituut on esmane semioosi komponent. Mäluta, mille alusel toimuks äratundmine, ei saa kõnelda semioosist. Tõepoolest, juba lihtsaimate bioloogiliste süsteemide puhul räägitakse mälu olemasolust. Ensümaatiliste protsesside puhul on geenides "meeles" ensüümide struktuur. Mälu üks olulisi funktsioone on enese taastamine, reinterpreteerimine. Homme mäletab mälu ennast teisiti kui mäletas täna (Lotman 1981). Sellega on seotud mälu järgmine oluline funktsioon - identifitseerimine. Ühtki asja ei saa ära tunda ilma teda mäletamata. Saksa Gestalt-psühholoogias nimetatakse seda apertseptsiooniks (mis on ka kantilik termin). Mälu puhul on üheks väga oluliseks identifitseerimisprotsessiks oma identiteedi loomine, säilitamine ja taastamine.
Subjekti tekkimise üheks põhiliseks eeltingimuseks on suutlikkus identifitseerida iseennast nii ruumis kui ajas. See mina, kes ma olen siin praegu, on identne minuga eile. Selline enese identifitseerimine on mingil kujul olemas juba lihtsail organismidelgi (J.v.Uexküll 1931; T.v.Uexküll 1995). Rakk suudab teha vahet, milline substraat on toit ja sobib lagundamiseks, milline aine on aga raku enda komponent ja lagundamiseks keelatud. Selgroogseil loomadel olev immunoloogiline süsteem suudab identifitseerida organismi enese rakke ja valke ning eristada neid võõrastest.
Siit aga johtub mälu kaotamise (amneesia) ja mälu tagasituleku probleem. Inimese puhul ei ole see seotud üknes raskete traumadega, vaid ka igapaevase unega. Une ajal (vähemalt S.Freudi vaate kohaselt) inimene ei mäleta, et ta on ise, vaid sukeldub eelindividuaalsesse maailma. C.G.Jungi järgi võib samamoodi toimuda üleminek kollektiivselt teadvuselt kollektiivsele alateadvusele. Kuid üheks normaalse inimese elamistingimuseks on see, et ta üles ärgates suudab taastada identiteedi iseendaga.
Ka eelindividuaalne (alateadvuse) maailm on semiootiline, kuna osa mälust ei maga, küll aga on ta raskesti tõlgitav. Unenägusid on raske ümber jutustada, sest tegemist pole üksnes erineva keelega, vaid ka erineva mäluga. Une nägija pole sama subjekt. See pole tõlkimine, vaid dialoog. Minnakse teise juurde küsima, mida tähendab see, mida nägin unes. Ent inimene naljalt ei lähe küsima teiselt, mida tähendab see, mida mõtlesin olles ärkvel.
Väga sageli kohtume kultuuri ajaloos paradoksaalse nähtusega, kus keegi hakkab äratama inimesi. Inimesed arvavad, et nad on ärkvel, aga tegelikult (kellegi meelest) nad magavad. Ning see keegi leiab, et tuleks üles ärgata. Euroopa kultuuris on siin keskseks tekst Kristuse surmavõitlusest Getsemani aias (Mt. 26, 36-46; Mk. 14, 32-42; vt. ka Mk. 13, 33-37; Lk. 22, 45-46). Kristus palub oma jüngritel end aidata sellega, et nad ei jääks magama. Ometi nad jäävad. Teoloogilise interpretatsiooni kohaselt nõuab ilmutus teistsugust, palju kontsentreeritumat ärkvelolekut, mis on suhestatud tavalise ärkvelolekuga samamoodi nagu ärkvelolek ja uni. Eriti aktuaalseks muutus see renessansi ja reformatsiooni ajal, mil nii protestantlikus kui katoliiklikus maailmas kostsid üleskutsed ärkamisele. Näiteks elas seda väga teravalt üle B.Pascal, kelle meelest Getsemani öö ei olnud vaid üks erandlik sündmus inimkonna ajaloos, vaid see öö kestab kogu aeg. Inimene ei tohi tema meelest üldse kunagi magada. Ärkamisretoorika oli analoogiline ka protestantismis. Juba luterlik reformatsioon oli seotud ärkamiskonnotatsioonidega. Kuid sellega asi ei piirdunud. Ka järgmised kiriku reformeerimise katsed olid väga tihti seotud ärkamisega. Näiteks oli ärkamine pietistliku liikumise üks võtmeteese - kirik (juba reformeeritud) on uinuv kirik, teda tuleb üles äratada. Teoloogiast kandus see retoorika üle ka kõikidesse teistesse kultuuri sfääridesse, sealhulgas näiteks poliitikasse. Eesti ärkamisaeg on vaid üks paljudest näidetest. Kurioosumina võiks tuua kuulsa V.I.Lenini tsitaadi, mille kohaselt dekabristid äratasid Herzeni, Herzen äratas narodnikud, kuni need äratasid sotsialistid.
Siit tuleb välja üsna kummaline kulturoloogiline mudel - inimese normaalne seisund on uinuv, teda tuleb vägisi ärkvele ajada. Inimesel uinub mälu, südametunnistus jne. Ärgata on vaja selleks, et paremini asju näha. Et maailmas, semiosfääris, säiliks identiteet. Uinuvas olekus inimesed unustavad ära, kes nad on.
Bioloogilisest seisukohast und ja ärkamist erinevail elusolendeil võrdlevalt analüüsides võib märgata, et ärkvelolek ja uneolek tekivad paaris. Uut tüüpi ärkvelolek ilmub koos uut tüüpi unega. Magamine on eeltingimus ärkamisele. Ärkamine tähendab üleminekut teisele, teravamale mälule, uue mälutasandi käivitumist. Üheltpoolt, magamine on nagu mälu väljalülitamine, aga tegelikult, bioloogiliselt ja füsioloogiliselt, on uni seotud mälu teravusega (ja ühtlasi õppimisega); need, kellel pole und, on kehvema mäluga. Uni on seotud teadvusega.
Ärkvelolekul ja unel on kultuuris püsiv paralleel – elu ja surm. See seos tekib väga arhailisel staadiumil väga erinevates kultuurides üksteisest sõltumatult ja osutub väga stabiilseks. Näiteks 19. sajandi romantismi maailmavaade rõhutas seda parallelismi uue teravusega. Kui kasutada jungilikku terminoloogiat, siis see ettekujutus on arhetüüpiline. Eelnevalt oli juttu organismi surma mitmetasandilisusest. Sellelgi on projektsioon kultuuri. Surm on elule hädavajalik eluliste funktsioonide täitmiseks. Bioloogiliselt, loomulikult, pole surmal ja unel midagi ühist. Uni on üks elu ilmingutest. Siin on tegemist sellega, et teadvus, teadvustades elu olemust ja protsessi, vajab elus endas surmaga ekvivalentset kontsepti, ja interpreteerib und terminites, mis oleksid puhtbioloogiliste arusaamade järgi täiesti valed. Järelikult on tegemist teadvuse ületamatu tungiga üheltpoolt kodustada surma (omistada talle ajutisus), teiseltpoolt teda ületada (näha võimalust ärgata igavesele elule).
Maksimaalne (ekstremaalne) ärkvelolek on seotud indiviidi kreatiivse funktsioneerimisega, loominguga, poiesisega.
Püüdes väljendada ühe terminiga elu peamisi omadusi – autonoomiat, enesepõhjustatust, produktsiooni- ja loomisvõimet, võtsid H.Maturana ja F.Varela kasutusele sõna autopoiesis (Maturana, Varela 1980; sõna päritolust, lk. xvii). Autopoeetilised süsteemid on üheltpoolt ennastsäilitavad, individuaalsed, end enese põhjal loovad (self­referencial), teiselt poolt end uueks loovad, ärkavad, vabanevad.
Elusolendid, olles üheltpoolt tunnetavad süsteemid, on teiselt poolt ka loovad süsteemid. Nad loovad uusi kohastumusi ja kohanemusi, edenevad, muutuvad paremaks. Nad loovad uusi edasitõlgitavaid struktuure ehk tekste.
Kultuuriliselt on loomingut tavaliselt vaadeldud kui elu maksimaalset väljendust. Siit tuleneb huvitav probleem, nimelt kuidas looming on seotud ärkvelolekuga. Üheltpoolt, looming on nagu seotud maksimaalse ärkvelolekuga, teiseltpoolt, inspiratsiooni kirjeldatakse kui midagi transiseisundi lähedast. Inimene ületab transis olles iseennast, s.t. kaotab identsuse iseendaga. Sellele oli näiteks rajatud kogu romantismi esteetika. Näitena võib tuua A.Pu*kini luuletuse "Poeet". Ta kirjeldab selles poeeti kui tavalist inimest, kes elab pooluinudes, ja kes võib olla teistest selle tühise maailma tühistest lastest kõige tühisem, niikaua kuni Jumalik sõna ei puuuduta ta kõrvu. Siis ta ärkab üles, ja siis on ta rohkem kui tavaline inimene. Samale paradigmale on rajatud ka hilisromantiline (näiteks heegellik) kunstikriitika. Kuid G.W.F.Hegeli meelest kunst ja looming üldse ei ole seotud kõrgeima seisundi saavutamisega, vaid vastupidi, regressiivse liikumisega arhailisemate ja primitiivsemate eeskujude poole. Lihtsustades võiks öelda, et teadus tõrjub kunsti välja, ja filosoofia omakorda teaduse.
Sellega on seotud ka niisugused arusaamad, mille kohaselt looming on sarnane joobeseisundiga, ükskõik kas jutt on puhtemotsionaalsest joovastusest või selle esilekutsumisest erivahendite, nagu narkootikumidega. Kui me aga võrdleme neid vastandlikke ja väga erinevaid arusaamu, leiame siiski invariandi - et looming on seotud eneseületamisega. Ükskõik, mis on kunstniku ideaalkujuks, kas transis olev *amaan, kes ergutab ennast trummi ja taimesegudega, või piibli prohvet, ükskõik, kas kunst on seotud regressiga nendesse vaimu aladesse, mis seotud arhailisega, või kõrgeimatesse vaimu aladesse, ikka on see mingite tähtsate piiride ületamine.
Mitte ümbrus ei loo organismi, vaid organism loob Umwelti. Loomine ongi looming. Loomine on millegi juurdetegemine. Muidugi on kunstis olemas ka destruktiivsed suunad (millegi sellise tegemine, mis on kunstile vastandatud). Looming on seega esmalt (objektiivselt ja positiivselt) seotud produktiivsusega (juurde tegemisega). Subjektiivselt on looming (kunst) seotud enese realiseerimisega. Looming nõuab pingestatust. Kolmandaks, looming on seotud vabadusega.
On olemas kaks vabaduse liiki. Üks on vabadus millestki, vabanemine mingitest välistest asjaoludest. Teine on vabadus millegi jaoks. Vabadus, mis on seotud oma sisemise potentsiaali realiseerimisega. Vabadus tähendab võimalust realiseerida oma soove. Ent on võimalik ka vabanemine (oma) soovidest (mis on tihti tingimatud ning vastuolus mõne teise meie sooviga), soovidest – et olla vaba soovideks.

Käsitlesime seega vähemalt nelja erinevat aspekti (mälu, ärkamine, poiesis, vabadus), mis võiks tunduda et polegi omavahel eriti seotud, kuid meie meelest on nad ühe lahutamatu terviku koostisosad. Sisuliselt me kirjeldasime praegu seda, mida mõistetakse semioosi all Tartu koolkonnas.


Kirjandus

Deely John, 1990. Basics of Semiotics. Bloomington: Indiana University Press, xiii+150.
Kull K. 1993. Semiotic paradigm in theoretical biology. - In: K.Kull, T.Tiivel (eds.). Lectures in Theoretical Biology: The Second Stage. Tallinn: Estonian Academy of Sciences, 52-62.
Kull K. 1995. Organism kui ennastlugev tekst. - In: Teoreetilise bioloogia augustisessioon. Tartu: J.v.Uexkülli Keskus, 9-15.
Lotman J. 1970. Struktura hudozhestvennogo teksta. Moskva.
Lotman J. 1981. Mozg - tekst - kultura - iskusstvennyi intellekt. – In: Semiotika i Informatika 1, 13-17.
Lotman Y.M. 1990. Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture. London: I.B.Tauris, xiii+288.
Lotman M. 1994. Teksti taga: märkmeid Tartu semiootika filosoofilisest taustast. - Keel ja Kirjandus 37(10), 592-597.
Maturana Humberto R., Varela Francisco J., 1980. Autopoiesis and Cognition: The Realization of the Living. Dordrecht: D.Reidel Publ. Co., xxx+141.
Oppenheimer Jane M. 1990. Science and nationality: the case of Karl Ernst von Baer (1792-1876). - Proceedings of the American Philosophical Society 134(2), 75-82.
Paterson Hugh E.H. 1993. Evolution and the Recognition Concept of Species: Collected Writings. Baltimore: The John Hopkins University Press, xix+234.
Pollack R. 1994. Signs of Life: The Language and Meanings of DNA. London: Viking, vi+212.
Sebeok Thomas A. 1994. Signs: An Introduction to Semiotics. Toronto: University of Toronto Press, xvii+154.
Uexküll Gudrun von, 1964. Jakob von Uexküll: seine Welt und seine Umwelt. Hamburg: Christian Wegner Verlag, 266.
Uexküll Jakob von, 1928. Theoretische Biologie. 2te Aufl. Berlin.
Uexküll Jakob von, 1931. Die Rolle des Subjekts in der Biologie. - Die Naturwissenschaften 19(19), 385-391.
Uexküll Jakob von, 1933. Staatsbiologie. 2te Aufl. Hamburg.
Uexküll Jakob von, 1940. Bedeutungslehre. (BIOS: Abhandlungen zur theoretische Biologie und ihrer Geschichte 10). Leipzig: J.A.Barth.
Uexküll Jakob von, 1980. Kompositionslehre der Natur: Biologie als undogmatische Naturwissenschaft (Herausgeg. von T.v.Uexküll). Frankfurt am Main: Ullstein, 418.
Uexküll Thure von 1987. The sign theory of Jakob von Uexküll. - In: Krampen M., Oehler K., Posner R., Sebeok T.A., Uexküll T.v. (eds.). Classics of semiotics. New York: Plenum, 147-179.
Uexküll Thure von, 1995. A statement to Sebeok’s "semiotic self". - Schola Biotheoretica 21, 101-10.