SEMIOOTIKA METOODIKAST
„...vana naine vaatas uuesti uudishimulikult
Kellerit ja päris uudishimulikult:“Mida te kogu aeg kirjutate?“ Keller punastas
ja tunnistas siis:“Ma kirjutan kõik, mida näen ja kuulen, siia vihikusse üles.“
Ta valis kimbatuses sõnu. „Ma otsin seoseid.“ Kas rääkida vanaprouale ka
märkidest ja nende tähendustest? „Vanasti nimetati seda spioneerimiseks,“
muigas vanaproua ja mekkis uuesti konjakit...“
(Ervin Õunapuu „Teie
mälestuseks, kes iganes te olete ja kus asute“)
Järgnev arutlus pärineb kahtlemata algajalt semiootika alal. Seepärast tundus mulle mõistlik võtta n.ö. päästerõngaks konkreetne objekt kartusest lihtsalt uppuda semiootika teooriasse. Ka saab olema selle töö miinuseks kindlasti raskepärane sõnastus, mis reedab arutleja ebakindlust ning mõningane meelevaldne ümberkäimine autoriteetidega (soov neid kõiki ja korraga tsiteerida) ning järelduste triviaalsus, mis omakorda viitab arutluse ebaküpsusele. Niisiis üritasin ma selgusele jõuda, mil viisil käiakse semiootikas ümber keha mõistega.
Kolmsada aastat tagasi kirjeldatakse teadmise meetodit, kus tunnetus on kindel vaid iseendale ja ei millelegi muule peale iseenda. Tõde redutseerub vaid mõistuse abil haaratavale, st. konstrueerib ennast ainult omaenese ressurssidest. Mõistuse loomuses on eksisteerida kehast täielikult sõltumatult, vastanduda kõigele materiaalsele (kui aega ja ruumi väljaulatuvatele substantsidele ja seeläbi mõõdetavatele). Nii jagatakse ka inimene loodus- ja humanitaarteaduste vahel. Üks, mis ei saa mõõta mõõtmise reegleid ning teine mis ei saa kasutada „joonlauda“, mis seab standardid enese mõõtmiseks. Kehast saab järgnevateks sajanditeks probleemivaba mõiste ning suhtes vaimuga on ta niiöelda ära paigutatud.
1.Semiootika kui anti kartesiaanlik tunnetus meetod?
Vähemalt Peirce`st lähtuvast traditsioonis, kus märk on „miski, mis asendab midagi mingis suhtes kellegi jaoks“ .(Erinevalt Saussure`ist , kellele märk on lingvistiline, iseseisevalt toimiv diaad keelevälise maailma suhtes.) Rõhutades märgiprotsessi triaadilist iseloomu, kontsentreerutakse selle kommunikatiivsusele, kus märgi funktsiooniks on viidata, osutada, tähistada, juhatada, vihjata r e a a l s e või väljamõeldud maailma asjadele. Märk kui aktiivne protsess, kui toimeseos, seob kellegi jaoks kontsepti objektiga , millena aktsepteeritakse ka ajas ja ruumis väljulatuvat substantsi. Passiivne materiaalne reaalsus (keha kui manifestne matemaatika mida ei saa ä r a t u n d a lahus tema kvantitatiivsetest parameetritest ) ei saa märgiprotsessis osaleda. Semiootika jaoks on reaalsus juba eeldusena kaheastmeline (keele ja keeleväline objektiivsus) ja mõlemalt poolt aktiivne. Nii et mitte masin, vaid masinist ( kui kasutada J. von Uexküll`i termineid). Paradigma muutus, kus keha omamise asemel eeldusena kehana o l l a k s e.
2. Eelmine punkt tõestas ju rohkem selle kellegi jaoks- kehalisena märgiprotsessis osalemist kui keha võimet end märgiprotsessis objektina ise representeerida. . Kui püstitada küsimus- Kuidas lugeda keha?- siis tähistab märgistamine ühtlasi nimetamist ning struktuuri kuulumist läbi loogilis-kontseptuaalse järelduse. Roland Barthes nimetab strukturalistliku tegevuse eesmärgiks objekti jäljendamist nii, et see tooks ilmsiks midagi, mis objektis endas oli jäänud i n t e l l e k t i g a adumatuks. Samas lisades, et selles jäljenduses sisaldub inimene ise, tema minevik, tema asend, tema vabadus ja see v a s t u p a n u, mida loodus inimese vaimule avaldab. (Barthes /1, lk. 21-22/.) Materjal esitab end läbi tõlkimatuse.(Vastupanu kui end mitte- tõlkida- lubamine kompenseeritakse teiselt poolt vaba ja piiramatu tõlgendamisega.)Kui hukutava tagajärjega võib olla näha seoseid seal, kus neid pole või teisest küljest jätta tähele panemata nende olemasolu? Spioonile maksab see elu, aga semiootikule? Reputatsiooni ?
3. Semiootika eeldab kehalt kahte seisundit: Esiteks keha võimetust artikuleerida ja vormistada hääldus tähenduseks ( kehast kui iseenese subjektist rääkida oleks selles kontekstis naeruväärne) . Semiootilisest vaatepunktist pole keha niisiis lahutamatu tervik (nagu teadvus seda on), mis on alati midagi enamat kui osade summa , vaid justnimelt ainult osade summa. Osade, mis on simultaanselt võimelised produtseerima visuaalseid, auditiivseid, olfaktoorseid ja taktiilseid väljendusi. Keha kui väljendusmasin. Keha kui ühtse kohalolu (The body as unitary presence) tähendus sõltub alati väljenduse k o n t e k s t i s t. Kontekst kui tingimus, mil keha muutub märgiks. Semiootika tegelebki pigem nende kon t e k s t i d e g a, pidades tekstiks nii Aristotelese „Poeetikat“ kui unenägu kui tantsuetendust kui riietumist kui maali (näiteks). Märgi päritolu ebaolulisus semiootika jaoks võimaldab rääkida kehast ja mõistest keha ja keha kujundist ilma hierarhilise suhteta nende vahel.
Teiseks eeldab semiootika kommunikatsiooniprosessi lakkamatust ehk siis keha võimetust sellest välja astuda. Kui ma lakkan rääkimast ei lakka ma kommunikeerumast, Seda läbi keha. Seisundit, kus keha ei ütle mitte midagi, pole olemas. Kogu mitteverbaalse kommunikatsiooni
aluseks võib pidada inimkeha semiootilist funktsioneerimist ajas ja ruumis.
4. Semiootika keel eeldab ilmselt rääkida kehast kui märgist, tekstist ja koodist. Semiootika kui teadus märkidest ehk täpsemalt millegi kasutamisest märgina. Analüüsimaks, kuidas keha märgina käitub, tuleb esmalt kindlaks teha tema tüüp (lähtudes Peirce`ist siis ikoon, indeks- ja sümbol tüüpi märk) ja teisalt võimalus esineda nende kõigina. Siin tuleb enne vastata küsimusele, kas keha on kanal (transmitter) või materjal? Esimesel juhul on keha vaid sõna illustreerivaks vahendajaks, idee või emotsiooni väljendajaks, mis juhatab (tähendustamisel) millegi muu kui keha enda juurde. Parafraseerides kõige sagedamini kasutatavat näidet indeks- tüüpi märgi kohta (kus suitsu, seal tuld): kus keha, seal vaim või hing. Teine lugu on siis kui võtta keha kui enesele viitvat (self- referential) materjali. Idee ja väljenduse dualismile vastandub siin kehaväljenduse monism. Grotowski järgi siis (näitleja) keha mitte ei illustreeri, vaid t e o s t a b hinge toimimist või liikumist (act of the soul) organismi enese tähenduste kaudu. Produtseerida emotsioone läbi loova keha käsitsemise ja valitsemise- võiks olla üheks tantsulise improvisatsiooni definitsiooniks. Järelikult tuleb otsida märki, mis poleks oma juurtega keeles ning omaks figuratiivset dimensiooni. Keha kui Ikooniline märk, mis modelleerib maailma läbi kujutamise, läbi homomorfismi objektiga. Keha kui Ikooniline märk, kus sisu- väljenduse suhe on seesmiselt motiveeritud (tähendus omab vaid üht, talle loomulikku väljendust), mitte kokkuleppeline nagu märk-sümboli puhul. J. Lotmani järgi iseloomustab kujutavaid märke see, et neid võetakse vastu „vähemal määral märkidena“ kui sõna ( ühega, st. siis „rohkem“ märgiga, saab valetada ja teisega mitte) Keha ei valeta, sõna võib olla õige või vale, see on lõppude lõpuks kokkuleppe küsimus. Tegelikult on ikoonilisus suurel määral tinglik- pilt ilma sõnata on mõttetu (tähendusetu). Ning sõna ilma pildita jõuetu (tähtsusetu). Eelkõige on see sõltuvus kultuurilistest determinantidest ( kultuuri kui sümbolite süsteemi poolt loodu ja väljendatu ). Keha iga kasutus kultuuris nõuab keha- kujutluse (body image) mentaalset representatsiooni. Kujutluse, mille sisuks on keha bioloogilised, libidonoossed ja sotsiaalsed aspektid. Me pärime ja saame oma käsutusse juba kultuurist küllastunud keha. Keskajal Lääne kristluse poolt valitud Jumala antropomorfne kujutamine mõjutas sügavalt Inimese ja Jumala suhteid. Kuna Inimene loodi Jumala näo järgi, võis ta oma inimlikkuses ( sealhulgas ka kehalikkuses) jumalat asendada. Lunastus saab toimuda vaid keha kaudu. Teisalt kisub see „hinge põlastusväärne kate“ Inimest eemale jumalikkusest, lähemale instinktidele allutatud elajale. Kultuuriruumis, mida valitseb üks piinatud keha , kordab iga teine toimiv keha tema lugu ( niipalju siis keha enese- referentsiaalsusest) Simultaanselt Sakraalne/ profaanne mõistetega küllastatud (kultuurne) keha toimib kui seos taevase ja maise vahel. Sarnane Peirce`i märgiga, mis seob kontsepti objektiga. Märgiks olemise tingimus on aga mitte olla iseendaga identne.
Märgilisuse ja tekstuaalsuse suhe keha puhul? Keha esindab seda tekstitüüpi, kus teksti mõiste on primaarne ja mitte sekundaarselt tuletatud märkide järgnevusest. (ikoonilised, st. mittekokkuleppelised märgid süntagmatiseeruvad halvasti oma mitteformaalse sisu pärast). Ta kujutab endast tervikut, esialgset antust , informatsiooni edastamise mittediskreetset iseloomu. Otsida tantsuetenduses lugu koreograafiliste kombinatsioonide tükeldamisest liigutusteks on ilmselt absurdne. Igasugune keha semiotiseerimise ja sümboliseerimine kohtab raskust: kuidas kodeerida kohalolu? (the difficult-to-codify presence ). See ei tähenda, et pidevasse teksti poleks võimalik lülitada diskreetseid märke. Pieta või Mõtleja või Sixtuse kabeli laes üksteiseni küünitavad käed on visuaalsetes süsteemides võimsalt töötavad kultuurimärgid (kultuuripoosid?)
Keha ei loo tähendust tervikuna, vaid on alati jagatud omavahel hierarhiseeritud suhetes olevateks osadeks lähtuvalt kas esteetilistest või sotsiaalsetest normidest. Klassikaline tants näiteks jätab korpuse vaid staatilisse rolli jäsemete liikumiste ühendajana, psühholoogiline draama kasutab ennekõike nägu ja käsi. Liikumis- ja käitumisstiilid, kus kasutatakse zeste, mis hõlmavad kogu keha, kuuluvad Lääne-Euroopas ajalooliselt kindlakskujunenud tunnusena ühiskondlikult madalamaks peetud kultuurikäitumise juurde.
Lõpetaksin J. Baudrillard`i tsiteerides: kogu kaasaegne keha ajalugu on lugu selle demarkatsioonist, sellest, kuidas märgivõrgustik tühjendab keha tema radikaalsest ambivalentsusest, reorganiseerides keha kui struktuurse materjali , lastes sümboolse vahetuse mängus esineda kehal vaid kui seksuaalsust (kui keha ainsal vahetusväärtusel) determineerival instantsil. Baudrillard räägib neljast keha mudelist, mille kaudu kaasatakse keha erinevatesse süsteemidesse. Need on tema järgi laip, loom, mannekeen ja robot, vastavalt siis meditsiini, religiooni ja kaks viimast poliitilise ökonoomia jaoks kui ideaalsed keha tüübid. Ja hämmastaval kombel ei e r i n e keha nendest millegi poolest, kuid on alternatiiviks neile kõigile.(Baudrillard /2, lk. 193, 216/. )
Sest keha kui märgilise vahetuse materjalile, kui automatismi stiihhiale, pole olemas mudelit, koodi ja ideaalset tüüpi.“ Sest „instinktiivsel käitumisel“ pole olemas alternatiivi vale „instinktiivse käitumise“ näol. Teistmoodi luuakse „kultuuriline käitumine“ (või märgiline või sotsiaalne), mis konstrueerib endale vähemalt kaks võimalust, millest ainult üks osutub „õigeks“.“ (Lotman/ 3, lk. 7/.)
KIRJANDUS:
Suuremal määral olen
kasutanud ka, kuigi ei saa tsitaatidele viidata,:
Nöth, Winfried. Handbook of
semiotics. Bloomington; Indianapolis: Indiana University Press, 1995