Saateks

Paljudel eestlastel on siiani meeles ilusate piltidega raamat, mis jutustas haruldastest taimedest ja loomadest. Eerik Kumari poolt 1982. aastal koostatud populaarse teose esikaanel seisis kuldkinga, kõre, jugapuu ja rabapistriku vahel tollal veel uudne sõnapaar "Punane raamat". See kaunis trükis on siiani meie ainsaks punase raamatu rahvaväljaandeks.

Aga milline on siis päris punane raamat? Erinevalt rahvaväljaandest leiame sellest pigem inforikkaid tabeleid kui ilusaid pilte. Ja kui päris punases raamatus leidub rohkesti ülevaateid haruldusi kimbutavatest ohtudest, puuduvad sealt täiesti kirjeldused liikide äratundmiseks. Veider küll, aga päris punane raamat ei pruugi üldse raamatuks köidetud ollagi – seal kirjapandu on ju mõeldud eelkõige töövahendiks eriteadlastele ja looduskaitsespetsialistidele.

Seega pole suur tiraazh ja värvilised joonised punase raamatu puhul üldsegi olulised. Hoopis tähtsam on, et meie looduskaitset puudutav info selles kiiresti uueneks. Ja seda eriteadlased kindla sagedusega teevadki. Eestis on Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni eestvedamisel punane raamat kokku pandud kolmel korral – aastail 1979, 1988 ja 1998. Käesoleval leheküljel olev punase raamatu internetiversioon kajastab 1998 aasta punase raamatu andmeid.

2008 aasta lõpus valmis uus Eesti punane (raamat) nimestik, mille koostamise aluseks võeti uued IUCN-i nõudeid ja mis kajastab parimal moel meie hetketeadmisi liikide seisundist meie looduses ja moodustab teadusliku aluse liikide õigusliku kaitse korralduseks, kaitsemeetmete kavandamiseks ja rakendamiseks. Uus punase nimestiku andmebaas asub eElurikkuse koduleheküljel.

Meie loodus püsib elujõulisena siis, kui suudame säilitada tema mitmekesisuse. Kõige parem, kui suudaksime kogu oma elustiku arvele võtta ning selgitada selles toimivad ohutegurid. Mingit osa selles tegevuses etendabki praegu punane raamat. Ainult nõnda saame tegutseda mõtestatult, takistades ohustatud taksoneid kadumast.