Teetähiseid Puhtu ajaloostLigikaudu 2000.a. tagasi leidis aset Puhtulaiu ulatuslikum kerkimine merest. Seega on Puhtulaid geoloogilise ajaloo poolest noor. Puhtulaidu on arvatavasti juba ammu katnud lehtpuumets, mida on hoitud ja mille eest on hoolitsetud. 1478. aastal mainitakse Puhtulaidu (Holm zu Pucht) esmakordselt ühes dokumendis, mis kajastab mõisniku pärandi jaotamist. Puhtulaid kuulus sel ajal perekond Uexküllide maavalduste hulka. XVII sajandil on Virtsu (Werderi) mõisa kaardil Puhtulaid koos senini säilinud väikelaidudega – Sillalaid, Kõrgelaid, Peedulaid, Jürilaid – iseseisvad saared veeala laiusega Virtsu poolsaare ja Puhtulaiu vahel ca. 700 meetrit. XVIII sajandi keskel asustati Puhtulaid Vana-Virtsu mõisa tollase omaniku, kunsti- ja poeesiametseenina tuntud maanõunik Carl Thure von Helwigi (1741-1810) poolt, kes rajas siia suvituskoha, aia ja pargi. Park koos siia ehitatud suvemajadega ühendati oskuslikult loodusliku pargimetsaga üheks tervikuks, rikkumata looduse ilu.
1813. aastal laskis Carl Thure v Helwigi lesk Wilhelmine von Helwig Puhtusse püstitada oma abikaasa poolt valmistatud mälestusmärgi Saksa luuletajale Friedrich Schillerile, kes oli v. Helwigite perekonnatuttav. Teadaolevalt on see maailmas vanim säilinud Schillerile püstitatud mälestusmärk. 1941.aastal sai see tugevasti kannatada. Praegu näha olev mälestusmärk on taastatud Paul Horma poolt 1958. aastal ja see asub oma esialgsel kohal metsas Puhtulaiu põhjaranna lähedal. Lisaks sellele rajas C. Thure von Helwig siia hulgaliselt mitmesuguseid hauamonumente oma suguvõsa kuulsate liikmete, nagu Wrangeli, Tisenhauseni ja Kurselli mälestuseks. Need asusid algselt von Helwigite perekonnakalmistule viiva teeraja ääres Toomeninal, Puhtulaiu idaosas. Praeguseks on need koondatud Bioloogiajaama hoone ja vaatlustorni vahelisele muruplatsile. 1857. aastal ehitati Puhtusse karjamõis ja tall, mis on mõlemad säilinud tänapäevani.
XIX sajandil rajati Puhtulaiule tee, milleks ehitati sild Virtsu (Werderi) poolsaare ja Sillalaiu vahele. XIX sajandi 70. aastail käis mitmel korral Pivarootsi ja Virtsu ümbruses linde uurimasTartu Ülikooli Zooloogia Muuseumi konservaator V. Russow . I Maailmasõja ajal oli Puhtus Vene vesilennukibaas, sõdurid ja ohvitserid elasid Puhtulaiu suvilates. Sel perioodil raiuti siin kasvavat metsa, taganedes hävitati kõik suvilad ning rüüstati von Helwigite perekonnahaud. Schilleri monumenti kasutati märklauana. Hävingust pääses vaid karjamõis ja tall. 1928. aastast kuni 1940. aastani oli Puhtulaiu omanikuks Hamburgi Ülikooli professor Jakob von Uexküll, kes aastatel 1929-39 viibis peaaegu igal suvel Puhtus. Jacob von Uexküll õppis 1884-1890 Tartu Ülikoolis ajalugu, minearoloogiat ja zooloogiat. Ta töötas Napoli Bioloogijaamas ning Heidelbergi ja Hamburgi ülikoolides. 1940 a asus ta elama Caprile, kus suri 1944 aastal. Tema lasi ka käesoleva sajandi 1930-ndail aastail ehitada poolsaare lõunatippu suvemaja,
1932. aastast alates uuris korduvalt Puhtu taimestikku Gustav Vilbaste ja koos temaga veel mitmed kodu-ja välismaa zooloogid ja botaanikud. 1934. aastal kutsus Jacob von Uexküll Puhtulaiu valvuriks ja hooldajaks krahv Alexander von Keyserlingki, suure loodusesõbra ja harrastusornitoloogi, kes elas Puhtus 1939. aastani.
1939. aastal võeti Puhtulaid ja Adralaiud (s.o. Adralaid koos teda ümbritsevate pisikeste laidudega) omaniku nõusolekul looduskaitse alla. 1949. aastal anti Puhtulaiu maa-ala omandi õigusega tähtajata kasutamiseks Bioloogia Instituudile (hilisem Zooloogia ja Botaanika Instituut) bioloogiajaama rajamiseks. Maavalduse kogupinnaks oli siis 58.53 ha. 1950. aastal loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituudi algatusel Puhtu zooloogiline-botaaniline kaitseala. Kuna ametlikku looduskaitset veel polnud, hooldati Puhtut instituudi oma jõududega. Seega asub Puhtus esimene pärastsõjajärgne looduskatiseala Eestis. 1952. aastal asendati 19. sajandil Puhtulaiu ja mandri vahele rajatud sild kivitammiga. 1953. aastal rajati prof. Eerik Kumari eestvedamisel Puhtusse ornitoloogiajaam. See aasta seostub ühtlasi lindude rände plaanipärase uurimisega Eestis.
1959. aastal moodustati Virtsu - Laelatu - Puhtu botaanilis-zooloogiline kaitseala, mille koosseisu Puhtulaid kuulub selle eriti kaitstava osana. Sellise staatuse põhjuseks oli eeskätt ümbritsevate alade veelindude rohkus, tähtsate veelindude rändepeatuspaikade olemasolu, unikaalsed laialeheliste metsade kooslused ja ala uuritus. 1960. aastal ehitati Puhtu edelatippu vaatlustorn, seda eelkõige veelindude kevad- ja sügisrände paremaks vaatlemiseks.
1969 aastal valmis Puhtus lindude ökofüsioloogia labor ja sellest ajast peale kuni 1980. aastate lõpuni oli see koht lindude ökofüsioloogia uurimise keskuseks tolleaegses Nõukogude Liidus. 1987. aastal püstitati Puhtu Ornitoloogiajaama juurde pööravale teekäänule kujur A. Taniloo-Bogatkini poolt loodud mälestuskivi Puhtu Ornitoloogiajaama rajajale Eerik Kumarile.
1989 aastal sügisel avas Puhtu bioloogiajaamas oma nimekaimust vanaisale mälestustahvli europarlamentäär ja alternatiivse Nobeli auhinna looja Jakob von Uexküll jun. - mees, kes on pühendunud maailma tasakaaluteeotsinguile ning asutanud "Eesti Taassünni Auhinna".
1994. aasta kevadest kuni tänaseni toimuvad Puhtu Bioloogiajaamas Tartu Ülikooli loomaökoloogia tudengite suvepraktikumid. Prof. Männi juhendamisel on kogutud uudset materjali eelkõige Puhtu ümbruse maismaalimuste, kimalaste ja teiste maismaa selgrootute kohta. Vastavaid aruandeid saab lugeda TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis. 1995. aastast kuulub Virtsu-Laelatu-Puhtu kaitseala Matsalu Looduskaitseala koosseisu. |
|||||||||||||||||||||
|
|
