| Klass: Vähid (Crustacea) |
| Alamklass: Aerjalgsed (Maxillopoda) |
 Selts: Vääneljalalised (Cirripedia) |
Nuivähk Lepas australis Austraaliast.
Foto: G. Poore
|
SELTS : VÄÄNELJALALISED (Cirripedia). Üldiseloomustus
Vääneljalalised on eranditult meres elutsevad ning täiskasvanult liikumisvõimetud kinnitunud eluviisiga vähid. Väliselt ei meenuta need paksu lubikojaga loomad aga milleski vähke ning 19. sajandini liigitasid teadlased nad limuste hulka või käsitlesid üleminekuvormidena usside ja limuste vahel. Õige kuuluvus selgus hiljem, kui neil avastati vähkidele tüüpiline arenemiskäik ja sarnased vastsed. Maalimas tuntakse neid huvitavaid loomi 600 liiki, meie rannavetes on kõikjal väga üldlevinud ja arvukas ainus liik - kividele, vaiadele, laevakeredele ja kõikmõeldavaile veealustele esemetele kinnituv 1-2 cm pikkune valkjashall ja kännukujuline tavaline tõruvähk (Balanus improvisus). See on üks vähestest vääneljalalistest, kes suudab taluda nii madalat soolsust, nagu see on Läänemeres.
Vääneljalaliste elu pärast munast koorumist algab kõikidele vähkidele tüüpilise ujuva vastse (vähikvastse) kujul. Pärast mitut kestumist on vastne omandanud kahepoolmelise lubiainest koja, mis katab kogu keha nii, et välja ulatuvad vaid iminappadega eestundlad. Selles arenemisjärgus ujub loom veel veidi ringi, leiab sobiva koha kinnitumiseks ning fikseerib ennast paigale tundlate abil, mis on ühenduses kleepivat nõret eritavate kiti- ehk tsemendinäärmetega. Valitud kohale jääb vääneljalaline terveks eluks.
Läänemeres elavad tõruvähid kinnituvad oma suguvendade vahetusse naabrusesse tekitades nii veealuseid kolooniaid ja kattes kive ning laevakeresid mõnikord lausaliste kihtidena. Samuti võivad need vähid kinnituda mitmesuguste loomade külge - rannakarpide ja tigude kodadele, vähkide koorikule ja mõnikord isegi kalade nahale. Teised vääneljalaliste esindajad, Eesti vetes mitteelutsevad nuivähid (Lepas) ei kinnitu aga tavaliselt kunagi liikumatutele objektidele, vaid ainult vees ujuvatele esemetele. Vääneljalaliste hulgas on ka liike, kes kinnituvad merepinnast tunduvalt kõrgemal asetsevatele kaljudele ja kelle veevajadusteks piisab pritsmetest, mis ulatuvad nendeni vaid tormide ajal. Samuti esineb liike, kes elutsevad meres umbes 6000 m sügavusel.
Kinnitunud vääneljalaliste keha muutub veelgi. Tundlad, mille abil kinnituti, ja kogu pea eesosa muutuvad kinnituselundiks, mis tõruvähkidel on lame ja tallakujuline, nuivähkidel aga pika lihaja nuia sarnane. Enamiku vääneljalaliste keha katab nahavolt - mantel - ning selle peal tugev lubikoda, mis pidevalt suureneb (meie tõruvähkidel mõni mm). Koda koosneb väikestest plaatidest, millest osa on omavahel liikumatult ühendatud ning moodustavad koja seina, teisi, koja kaant moodustavaid plaadikesi saab vähk eriliste lihaste abil laiali nihutada ning tekkinud ava kaudu sopistab välja pikad painduvad kaheharulised rindmikujalad. Jalgu on 6 paari ning kõikidele vähkidele tüüpiline lüliline ehitus võimaldab neil spiraalselt keerduda (vääneljalad!)
Jalad väljuvad perioodiliselt koja avast nagu väike kahar lehvik, mis sirutub välja, avaneb, siis läheb taas kinni ning taandub kotta. Seda lehvikut, mis koosneb arvukatest jalgadele kinnitunud harjastest, võib nimetada ka püünisvõrguks, kuna see on kohastunud toidu haaramiseks. Sellise jalgade iseloomuliku liigutamisega tõmbab vääneljalaline veevoolu koos selles leiduva toiduga kojast sisse suu juurde.
Eesmised jalad on harjastega tihedamalt kaetud kui tagumised, mistõttu loom saab filtreerida veest erineva suurusega osakesi ja seepärast on ka vääneljalaliste toit mitmekesine. Vääneljalalised on röövloomad, peale vetikate söövad nad baktereid ja muid hõljuvaid pisiorganisme nagu aerjalalised, ripsloomad jms. Peale toitumise tagatakse rindmikujalgade omapäraste löökide abil ka vee uuenemine kojas, mis on hädavajalik hingamiseks ja jääkainete eemaldamiseks. Neil loomadel puudub verevoolu reguleeriv süda ning veri liigub kehas lihaste kokkutõmbumiste abil.
Vääneljalalistel on avastatud jalgade liigutamissageduse sõltuvus välistingimustest, eelkõige vee liikumise kiirusest ja temperatuurist. Näiteks meie tavalise tõruvähi sugulane harilik tõruvähk (Balanus balanoides) sooritab normaalselt temperatuuril 17°C ja voolukiirusel üle 0,1 cm/s 10 sekundis 6,2 lööki. Kui aga temperatuur langeb nulli lähedale või tõuseb üle 30°C ning kui vool kiireneb 10 cm/s, sulgeb ta oma koja kaane ning lõpetab jalgade liigutamise.
| KIRJANDUS: |
| Abrikossov,G., Levinson, L. 1960. Selgrootute zooloogia. 1960. Tallinn |
| Raukas, A. 1995. Eesti loodus. Tallinn |
| Joubin, L. 1935. Mereloomade moonded. Tartu |
| Järvekülg, A., Veldre, J. 1963. Elu Läänemeres. Tallinn |
| Loomade elu: 2. köide. Selgrootud II. 1982. Tallinn |
| Nõmmisto, I. 1986. Lülijalgsed (Arthropoda). Tartu |
| Remm, H. 1987. Lülijalgsed. Tartu |
| Tarassov, V. 1953. Meri elab. Tallinn |
|