Ökosemiootika uurimisobjektiks on tähendus- ja märgisuhted, mis seovad inimest ja tema elukeskkonda. Ökosemiootika keskseteks küsimusteks on: millised tähendused ühes või teises kultuuris keskkonnale antakse, millisel kujul neid väljendatakse ning mis on sääraste tähenduste, kujutiste ning neist johtuvate tegude tagasimõjud keskkonnale.
Kuna kirjandus-, filmi- vmt kultuuritekstid on sageli oluliseks allikaks, mille kaudu uurida keskkonna tähendustamise eri vorme, on ökosemiootika uurimisvald lähedane ökokriitika omale. Inimese ja looduse suhete kultuuri- ning mõtteloolised tagamaad aga loovad ühise pinna ökosemiootika ja keskkonnafilosoofia ning kultuuri- ning keskkonnaajaloolistele uurimustele. Biosemiootikaga seob ökosemiootikat eeldus, et märgiprotesside pärusmaaks on kogu elusloodus.
Uexkülli keskus on alates 2001 aastast korraldanud igal aastal mõnes mõnusas Eesti paigas ökosemiootika suveseminare, kus huvilistel võimalik ülaltoodud teemadel vabamas õhkkonnas vestelda ning sõna võtta.