Keskkonnafilosoofia jagab oma uurimisobjekti — inimese ja looduse vahelisi suhteid — mitmete teiste uurimisvaldkondadega. Kuigi mitmekesise uurimisplatformiga keskkonnafilosoofiat pole võimalik paari uurimisprobleemiga piiritleda, võib siiski välja tuua mõned selle valdkonna kesksed küsimused: mida mõistetakse loodusena ning kuidas sellest omakorda tuletatakse arusaam inimesest (ning vastupidi); millised filosoofilised seisukohad seda seost loovad; kuidas ühiskonnas juurdunud väärtused tingivad inimese käitumismustrid keskkonnas.
Keskkonnafilosoofilisi uurimusi iseloomustab sageli kriitiline suhtumine oma emadistsipliini — filosoofia — inimkesksusesse. Nii on nt süvaökoloogiline keskkonnafilosoofia suund hõlmanud (elus)looduse väärtuste kandjate sekka, väites, et loodusel saab olla väärtus ka ilma, et inimene seda talle omistaks.
Teine keskkonnafilosoofiline suund — sotsiaalökoloogia — seevastu püsib inimese kui väärtuste omistaja juures, leides et inimese domineerimine ülejäänud looduse üle lähtub inimestevaheliste hierarhiate ülekandmisest inimese ja teiste elusolendite vahelistesse suhetesse.
Uexkülli keskus on keskkonnafilosoofilistes küsimustes koostööd teinud TÜ Eetikakeskusega — üheskoos anti välja tõlkekogumik “Keskkonnaeetika võtmetekste” ning korraldati konverents “Väärtused ja konfliktid”.